Mul on hetkel selline tunne, et ma ei väärigi üldse ema olema. Ma teen temale asju, mida ma kahetsen kohe peale seda, kui on juba hilja midagi muuta..
Jutt on 12 a poisist ja sellest, kuidas ta viib mind alati endast välja, see juhtub juba pea iga päev. Ma suudan mingi ajani taluda seda, kui ta karjub mulle teises toast, et ma olen idikas, kuidas ta vihkab mind ja olen loll jne. Vahel ajab mind juba närvi see, kui ta lihtsalt röögib, täiesti kõrist. Sel hetkel kaovad mu meeltest kogu rahu ja teadmine, et teismeline ongi selline ja ei tasu isiklikult võtta. Seda teeks ju hea ema. Mina aga lähen lõpuks nii närvi, et lähen marsin vihasena tema juurde, tõukan teda, röögin talle vastu, ütlen halvasti...ühesõnaga teen midagi, mida ei tohiks iial teha! Mõnikord suudan ma temaga pärast seda rääkida, kui oleme mõlemad maha rahunenud. Siis ütlengi talle, et ma ei tea, miks ma nii tegin, et ma ei suutnud end tagasi hoida ja et mulle teeb ka väga haiget tema käitumine. TEma siis ka palub vabandust ja selleks korraks oleme ära leppinud. Aga see on täpselt kuni järgmise korrani. Põhjuseid, millest tülid alguse saavad, on miljon. Tal on koolis kehvad hinded, ei käi tunnis, kus ta peab käima kaks korda nädalas...Ka tema klassijuhataja, 65 a naisterahvas, kel endal 3 tublit last, on mulle juba ammu öelnud, et mul on hälbega laps (seda siis juba, kui poiss oli 9 aastane ja ei pannud tunnis tähele). Nüüd siis mõni päev tagasi helistaski halbade hinnete pärast ja tahtis teada, mida ma kodus olen selle vastu ette võtnud. Ja kui ütlesin, et ma ei saa last sundida õppima, kui ta ei taha ja teda iga kord umbusaldama, kui ta ütleb, et tal on õpitud, siis arvas õpetaja, et ma peaksin ikkagi oma lapse panema raamidesse ja üleüldse teda paremini kasvatama! Ühesõnaga andis mõista, et mina olen kõiges süüdi, mida laps koolis teeb. Kui aga ma julgesin küsida, kas need aineõpetajad, kellel mu lapsega probleem on, on temaga rääkinud ka nelja silma all ja püüdnud mingit lahendust leida (ükski aineõpetaja pole minuga ühendust võtnud halva käitumise pärast), siis küsis klassijuhataja vastu, et kas ma süüdistan kooli? Ma läksin ka temaga rääkides endast välja, mu hääl hakkas värisema, sest nutumaik oli suus ja lõppes see kõne ikkagi sellega, et ma lubasin lapsega rohkem sellest rääkida ja minna psühholoogi juurde. Seda me teeme ka. Peale kõnet ma nutsin nii nagu pole ammu nutnud, lihtsalt kogu see valu ja häbi tahtis mu seest välja saada. Poiss oli kõrvaltoas ja kuulis kõike pealt. Hüüdis siis läbi seina, et ta proovib end siis parandada ja järgmisel veerandil tublim olla ja edaspidi seal tunnis ka käia kohal. Ja juba täna ta seal ei käinud...ja hindeid, mida lubas parandada, ka ei teinud. Mees, kes ka seda pealt kuulis ja meie aastase lapsega parasjagu tegeles, ütles, et ma ei öelnud midagi õpetajale valesti ja püüdis mind lohutada. Aga fakt on see, et ta on minu laps ka mina vastutan tema käitumise ja kõige muu eest. Ja ma ei saa sellega hakkama! Olen end tabanud mõttelt, et ma olengi halb ema ja milleks ma üldse veel lapsi tegin (olen hetkel rase, seega kaks pisemat saavad olema väikese vahega) Väiksemaga ma olen palju rohkem kannatlik, ka tema oskab juba oma iseloomu näidata aga ma saan sellega hakkama. Mõnikord olen öelnud pahase häälega midagi ja ka siis tunnen end kohe kohutavalt halvasti...aga vähemalt tema suhtes ma pole kunagi mõelnud, et ma ei taha teda näha või temaga koos ühes ruumis olla. Nagu ma mõtlen suuremast. Kuidas saab olla nii, et ma tahan, et mu laps oleks pigem kuskil mujal, omaette, kui et olla temaga koos. Vahel ma ei suuda isegi siis minna ta juurde, teda kallistada ja temaga rahulikul sõbralikul toonil rääkida, kui ta ise tuleb minuga samasse tuppa. Ma saan aru, et ta ju otsib tegelikult tähelepanu ja tahaks minuga rääkida aga....ma ei suuda, olen ikka temaga range ja kuri. Ma saan aru täielikult, et probleem on minus aga ma ei suuda, ei oska kuidagi...erinevaid raamatuid lugedes tundub kõik nii õige ja nii lihtne aga kui see nii oleks, siis ma poleks ju ka selline. Mehega saame sellest rääkida, räägime palju aga kui olukord käes, läheb ka tema vahel endast välja. Ta on muidu väga rahulik inimene aga selline olukord on ka talle ülejõu, kui poiss lihtsalt ülbitseb ja karjub me peale ja sõimab meid, sest ta ei saanud oma tahtmist. Mu mees ei ole poisi isa seega on minul vahel tema ees ka nii piinlik...laps suhtleb oma isaga harva, isa ise ei helista tihti ja elab välismaal, kuhu poeg talle nüüd vaheajaks külla sõidab. Ja mu esimene mõte on praegu, et issand, kui hea, meil saab olema nädal aega rahu ja vaikust, keegi ei tülitse, keegi ei ütle midagi halvasti ega karju meie peale....See pole ju normaalne, et mul on hea meel, kui laps läheb kodust ära. Oh, ma tõesti juba vihkan end nende mõtete pärast ja mul on kõrini, et ma olen nii rumal, et ei saa sellega hakkama...mida teha, ma ei tea, praegu aitas natuke ka see, et sain siia kirjutada ja südamelt ära.
Olete mures poja käitumise pärast, aga eriti enda reaktsioonide pärast, suutmatuse tõttu rahulikuks jääda. Tundub, et ratsionaalselt justkui teate, kuidas peaks ja võiks, annate endale aru, et teismeline ongi teistmoodi inimene, mitte enam laps, aga veel mitte ka täiskasvanu jne, ent kui raske olukord käes, löövad taas emotsioonid üle pea ja siis pole kummalgi hea olla. Ja see käib nagu nõiaratas.
Kes peataks nõiaratta? See on selge, et 12 a poiss seda peatada ei saa – ta ei oska, ta ei suuda, ja see polegi tema ülesanne. Kõikide peres kujunevate emotsionaalselt keerukate olukordade eest vastutavad täiskasvanud. Poiss on iseendaga hädas, ta ei tea ise ka, mida ta tahab, ja kindlasti püüab ta omal moel iseendaga hakkama saada. Ilmselt tunneb poiss, et keegi teda ei mõista.
Suhteid ei ole võimalik klaarida ähvarduste kaudu, karjumise ja jõuga – see lihtsalt ei aita. On üldisem reegel, et inimene käitub seda hullemini, mida hullemini ta ennast tunneb. Teie täiskasvanuna peaksite suutma end ise aidata (ka mehele toetudes), lapsele peavad appi minema täiskasvanud, st teie, lapse isa ja ka teie elukaaslane.
Ühelt poolt on nii, et puberteediealine ei saa oma arenguga normaalselt edasi minna, kui pole läbi teinud ühest äärest teise kõikumist ja must-valget mõtlemist, sõda kõige ja kõigiga. Sellesse ikka kuuluvad ka mõtlematu (vastutustundetu) käitumine, tuulelipu-käitumine (täna luban, homme ei tee jms). Puberteet peabki piire katsetama, sellega õpib ta tundma iseennast, teisi ja maailma. Teisalt on aga iga vanema tõesti keeruline ülesanne ses olukorras püüda last mõista ja toetada. Just toetuse, mõistmise ja empaatia puudus on tihti see, mis paneb noort inimest teie kirjeldatud moel käituma: see on nagu sisemine valus karje: keegi ei saa aru! Seda enam, et poisi isa on eemal, teil uue mehega uus laps ja teine tulemas. See võib tekitada väga suure hüljatusetunde. Ka käega löömise tunde: nagunii keegi ei hooli, nagunii keegi ei kuula, nagunii keegi ei mõista. Teismelise sedalaadi käitumine, nagu kirjeldate, kutsub teid kontakti temaga. Kui ta on „paha“ teismeline, siis temaga vähemalt riieldakse.
Poja toetamine võiks käia kahe tegevuse kaudu. Ühelt poolt selle kaudu, et lapsele antakse eakohaseid vabadusi. Näiteks peaks saama pubekas valida ise oma riietumisstiili ja sõbrad, kaunistada iseend või oma tuba oma maitse kohaselt, kuulata oma muusikat, ükskõik kui hull see teile ka ei tunduks jms). 12-aastast ei saa enam kasvatada. Kokkulepete saavutamiseks tuleb teha koostööd. Häid kokkuleppeid, mida kumbki vajab ja aktsepteerib, saab sõlmida ainult nii, et kõigepealt kuulatakse teineteist, kuni tuleb mõistmine. Alles siis saab kokku leppida. Pealesurumine pole kokkulepe, see ei jää pidama. Siia kuuluvad näiteks need kokkulepped, mis puudutavad kodu kui ühist ruumi: kes teeb mida ja millal. Teismeliseni peaks jõudma selge sõnum, et kodu pole teenindusasutus, et siin on igal pere liikmel õigus tunda end turvaliselt ja mugavalt – need eeldused on kokkulepete ja koostöö alus.
Teiselt poolt käib lapse toetamine selle kaudu, et vanemad näitavad lapsele väga konkreetselt ja kindlalt, kust nende jaoks läheb piir. On reeglid, millest lihtsalt ei astuta üle. Laps, kel puuduvad kindlad piirid, tunneb ennast eriti ebaturvaliselt, ja tihti just sellest saab alguse eriti raju piiride katsetamine.
Piiride küsimus on tihti vanematele keeruline. Kui probleem on ühel poolel (teile ei sobi lapse käitumine), on abi ennastkehtestavast käitumisest. See on see, mida peaks tegema karjumise asemel. Kehtestav sõnum annab selge teate selle kohta, mis teile poja käitumises või jutus ei meeldinud, ei sobinud, mis tundeid see äratas ning milline konkreetne mõju sel oli. See on hea viis olla selge ja arusaadav nii enda kui ka teiste jaoks, väljendada tähtsaid arvamusi ja seisukohti. Kehtestav sõnum võib koosneda ka ainult ühest lühikesest sõnast, ebalusevabast ei-st. Kooskõlalisus on väga oluline. EI võib olla öeldud ka emotsionaalselt, ärritunult, pahaselt – laps peab saama aru, et vanemale EI SOBI seesugune käitumine. On väga oluline vahe, kas ütleme lapsele, et ta on paha, hoolimatu vms, või räägime sellest, kuidas tema käitumine mõjus mulle kui vanemale, mis see minuga tegi või teeb.
Poja kuulamine tundub mulle siin üks tähtsamaid. Just kuulamine on see võtmetähtsusega tegevus, millega saame probleemides olevat last kõige tõhusamalt aidata. Tõeline kuulamine tähendab, et te leiate piisavalt aega, mil segamatult kahekesi olla ning keskenduda täielikult vaid kuulamisele. Seesuguse abistava kuulamise juurde kuulub tingimata mõistmine (poisi mõtted-ideed ei pruugi teile sobida, kuid mõistmine tähendabki arusaamist, mitte omaksvõttu).
Kuulamise juurde ei kuulu moraali lugemine ega hukkamõist, ka mitte lohutamine ega nõuanded. Viimased käitumisviisid räägiksid ju pojale hoopis vastupidist – et tema mõtted ja tunded pole tähtsad. See ongi kuulamise kõige olulisem idee: ma annan teisele märku, et tema tunded ja mõtted on väga tähtsad. Alles pärast seda saab arutleda selle üle, mida saaks, võiks, tahaks teisiti teha.
Kui seesugust kuulamist on teie peres seni vähe olnud, võiks seda proovida ja sellest võiks saada hea harjumus. Laps saab nõnda rääkides asjad enda peas selgemaks, teie omakorda temast paremini aru. Jõu kasutamine, vastupidi, võtab lapselt ratsionaalse mõtlemise võime, sest kogu tema energia läheb selle jõuga sõdimisele, sest igal inimesel on ses olukorras vaja säilitada oma väärikus. Teie tahe poega kuulata annab teismelisele märgi sellest, et temast hoolitakse, ja kui tasapisi tekib kindlus, et temagi on armastatud ja tähtis, on loota ka rahulikumaid suhteid. Vahel mõeldakse, et 12-aastane laps on päris suur, et mis tast ikka enam nunnutada. Nunnutada pole ehk tõesti vaja, kuid tegelikkuses pole ükski inimene mitte kunagi nii suur, et ei vajaks lähedaste toetust ja armastust.
Ehk peaksite ka paremini läbi mõtlema, mis on teie vihatunnete ja ärrituse käivitaja? Kuidas on kaetud teie muud vajadused? Vanemate rahulolematus oma isikliku eluga (töö, lähisuhted, suhted kogukonnaga, oma aja piisavus, materiaalne olukord jmt) maandub tihti laste peal. Iseendaga rahul vanem on rohkem rahul ka oma lastega, kannatlikum ja hoolivam. Teie n-ö halb käitumine oma pojaga räägib ju ka sellest, et teie ise tunnete ennast halvasti. Ehk oleks vaja neid asju enda sees veidi selgemaks mõelda, miks mitte ka psühholoogi abiga.
5 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
2 lugejat arvavad, et see vastus ei olnud abistav.
