Olen oma abikaasaga koos olnud üle 7 aasta, kaks viimast aastat abielus. Meil on 4aastane laps. Me kakleme mehega palju ja tülid algasid juba enne lapse sündi.
Tegelikult ongi meie elu nagu ameerika mägedes - me tahame koos olla, me armasteme teineteist, aga ajame teineteist ka hulluks.
Meie tülid algavad tavaliselt väga tühistest asjadest ja jõuavad välja suurte põhimõteteni. saan aru, et nii mõneski olulises asjas on meie eluväärtused väga erinevad. Mina tunnen alati, et ta ei väärtusta mind piisavalt, et ta ei mõista mind. Ma väljendan oma soove ja ootusi talle palju. Enamasti läbi tülide, aga olles ise sellest järjest rohkem teadlik, üritan seda teha rahumeelselt.
Lapse sünd ühelt poolt andis meile palju juurde ja oli väga oodatud, kuid on toonud palju probleeme. Minu abikaasa tegelikult hoolib meist ja ta on mind väga palju lapsega toetanud - öösiti ärganud sellest saati, kui laps imik oli, kuni vajadusel ka praegu. Teeb kõike, mida kodus vaja.Aga ikka olen leidnud midagi, mis mulle ei meeldi ning seda väljendanud ning sellest on tõusnud tüli.
Minu mees ütleb tihti, et ta ei julge enam midagi otsustada või ise teha, sest äkki see ei ole just see, mida mina mõtlesin ning siis on kõik halvasti. Algul ei saanud ma sellest aru, aga äkitselt sai sellest mulle suur äratuskell. See teeb mulle haiget.Ma käitun nagu minu ema.
Olen järjest rohkem ennast ja oma vanemaid analüüsinud. Minu ema ja isa on terve oma täiskasvanuelu koos olnud. Mulle tundub, et nooruses oli minu isa väga spontaanne ning rõõmus inimene. Nüüd näen aga mina väga väsinud meest, kellel on nö. nõrgad närvid ning aegajalt suured unehäired, mis viivad tõsisesse depressiooni ning ravimiteni. Ma ei tea neid põhjuseid, aga aiman.
Minu ema tuleb perest, kus tema isa oli vägivaldne (nüüdseks aga tore vanaisa ja vanavanaisa), ema aga on olnud kannataja rollis (kuigi on väga tugev naine) ja alati olnud suur muretseja. Minu ema on justkui võtnud nõuks , et tema ei tohi kunagi saada alla surutud ning tema arvamus on kõige tähtsam. Seega kõike on alati tehtud tema tujude järgi. Mina mäletan õnneliku lapsepõlve, aga nüüd tagasi vaadates näen, et mu ema on alati kõike uut kartnud, parastanud tagantjärele ning surunud oma arvamust peale. Iga haiguse või haiget saamise peale on tulnud tagant järele tarkus ja hurjutamine. Seda ka isale. Iga asi on väärt kõigepealt kartmist ja palju hädaldamist. Loomulikult ta hoolib meist, aga liiga palju. Ta ei lase minust lahti.
Ma näen, et mina olen samasugune. Või saamas samasuguseks. Ja ma ei taha seda. Mulle tundub, et see muster, mida olen enda teadmata õppinud on süüdi ka paljudes minu lähisuhete probleemideks. Ma ei ole millegagi rahul ja leiutan põhjendusi virisemiseks.
Kolisime pool aastat tagasi välismaale elama ning praeguseks olen kokku kukkumas.
Mul on raske uues elu midagi head näha ( meil ei ole rahaliselt siin väga kerge, aga saame hakkama) - ma ei ole suutnud tööd leida, aga tegelikult ka mitte väga otsida, sest olen kindel, et see ei ole hea minu lapsele. Sest ta on võõras keeleruumis ning ei saa ju aru. Ma kardan igat uut otsust siin, tahan et kõik oleks lapsele parim. Minu vanemad ei olnud ega ole praegugi meie otsuses väga toetavad ning näen, kuidas nad korjavad üles iga negatiivse asja, et öelda - kas teil oli seda vaja teha.
Seega ei räägi ma neile väga midagi, aga siis tunnengi,m et meie suhtlus on suhteliselt tühi. Tegelikult on seda olnud ammu, sest ilmselt olen alateadlikult end isoleerinud kõigest negatiivsest.
Kuidas saada välja sellisest käitumismustrist, mis on kujunenud aastatega ning mis mõjutab mind praegugi? Olen pärinud oma isanõrgad närvid ning mul on olnud 2 tõsisemat unetusperioodi, mida olen ravinud. Praegugi magan kehvasti, aga asi on kontrolli all.
Olen alla 30ne ning tunnen end väga vana ja väsinuna. Ja seda kõike enne välismaale tulekutki. Ootasin sellest uuest seiklusest minu jaoks elumuutust, aga nüüd näen, et ei ole ise selleks võimeline sest olen halvanud end hirmuga.
Ma ei taha enam selline olla. Tahan sellest välja aga ei oska.
Olete palju mõelnud sagedaste tülide põhjustele, analüüsinud nii ennast kui oma vanemaid. Oskus näha seoseid, olla nendest teadlik on väga oluline eeldus ka väljakujunenud mustrite muutmiseks. Te olete mõistnud, et teie vanemad ju hoolisid teineteisest ja teist, ema muretses palju ja tegi seda teisi hurjutades. Teie olete ilmselt kaasa saanud hirmu. Mõnest asjast olete teadlik, kuid ilmselt on ka seletamatut hirmu ja ärevust. Vajate pidevalt kinnitusi, kontrolli, kuidas asjad on. Iga määramatus, ebaselgus tekitab pingeid ja paneb teid reageerima tüliga, Hurjutama nagu ema? Kas oleks võimalik, et lepite sellega, et ei saa kontrollida kõike, sekkuda kõigesse? Mis võiks juhtuda kui usaldaksite rohkem ka teisi, oma meest? Praegu võtate liialt palju vastutust ja see on kurnav, olete pidevalt pinges ja väsinud, sest kõike ei jaksa ju hoomata ja kontrollida.
Te mõistate, et teie mees püüab hoolitseda teie ja lapse eest. Kuid ometi näib teile, et ta ei arvesta teiega, teie vajadustega piisavalt. See on suurepärane, et olete teadlik, et annate oma vajadustest teada tülide kaudu ja nüüd püüdlete selle poole, et teha seda rahulikus meeleolus. See on tõesti väga tähtis, et saaksite end väljendada selgelt, konkreetselt ja siiralt ning tehes seda nii, et see poleks etteheide ega rünnak. Lisan veel tõhusa viisi, kuidas saab rääkida sellest, mis on teile oluline, ka sellest, mis häirib ning mis oleks minimaalse ohuga pingestada suhteid. See on mina-keel (mida vajate, tunnete, väärtustate jne vt. ka lisaks meie kodulehelt Suhtlemisoskuste KKK).
Veel tasub mõelda, mis teid siis õigupoolest pahandab ja ärritab? Kas see ikka on see, nt igapäevased olmeteemad, või hoopis muud. Olete ka sellel teemal endasse süüvinud ja mõistnud, et paljud pahandamised on soetud tundega, et mees ei väärtusta teid. Hoolib, võtab osa kodustest toimingutest ja lapsega seonduvas, kuid ometi ei arvesta teiega piisavalt. Teadmata, mis paneb teid end mitteväärtustuna tundma, pakun mõtlemiseks näiteks seda, et see on teie otsustada, kuidas asjadesse suhtuda, mida endas väärtustada. Näiteks võite seostada iseennast selliste väärtustega nagu teie ema – ma pean peale jääma, ma pean saama ise kõike otsustada, siis olen väärtuslik. Aga võite suhtuda ka nii – minu väärtus on see, et ma oskan rahulikult suhtuda sellesse, et teised otsustavad ja ma usaldan neid. Kui mees teeb midagi teisiti, kui ma eeldasin, siis see ei ole rünnak minu vastu, see pole minu ignoreerimine, mahategemine. Siinkohal on muidugi oluline teha vahet, mis on teadlik ja tahtlik teise soovide eiramine ja mis mitte. Pigem räägin üldiselt ja pakun mõtteviisi, et vahel omistame teiste arusaamadele, omadustele, käitumistele tõlgendusi, mis on meie isikuga seotud, st võtame isikliku rünnakuna ja sealt on kerge tekkima reaktiivsus, st vastav automaatne emotsionaalne reageering, nt teise halvustamine. Näiteks võib ju ka nii mõelda, et teie ei ole ei hea ega halb seetõttu, et teie mees mõnd asja teisiti teeb või teiega ei osanud arvestada. Isegi siis, kui olete sellest juba rääkinud ja saate teie vaid uuesti oma arusaamu selgitada, kuid te ei ole rohkem ega vähem väärtuslik seetõttu, et keegi teine teiega ei arvestanud. Teie võimalus on püüda saada selgust selles, miks mõned asjad korduvad, ei jõudnud teiseni jne. Te olete lihtsalt kaks erinevat isiksust ja see tähendab ka õigust olla just sellised nagu olete.
Samamoodi võite proovida mõelda ka oma emast. Teil on valik kas korrata või muuta juba selgeks saanud mustrit. Teil on see küll tuttav ja sageli käivitub automaatselt, kuid seda läbi nähes, saate leida teisi võimalusi samades olukordades reageerida. See hakkab toimima siis, kui toimub muutus ka mõtteviisis, teiste inimeste tõlgendamistest loobumises, uut pilku suhtumises iseendasse.
Hirmud ja ärevus võivad taanduda siis, kui teie saate mehega suhtlemist järjest enam muuta avatumaks, usalduslikumaks ja saate temaga samadel teemadel arutleda, kogeda vastastikust mõistmist ja turvatunnet.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
