Ema on mul 75, liikumine on tal aastaid olnud raskendatud, lisaks kuhjaga muid hädasid, pidevaks saatjaks depressioon ja võimendunud ärevus. Iseseisvalt ta hakkama ei saa. Olen ta ainus laps, kes on võtnud enda peale kogu vastutuse ema käekäigu eest, tema asjaajamise, korteriga seonduva (ta elab minu lähedal omaette korteris), nõude ja pesu pesemise, pean jälgima, et ravimid oleksid olemas, kuigi ta on võimeline ise seda tegema. Ta liigub toas abivahendiga ja saab ise toidu soojendatud, WC-s käidud jne. Ka dušši all pesemine on tal iseenesest võimalik, vannituba on vajadustele vastavaks ehitatud, kuid teda saadab pidev hirm, et äkki hakkab paha ja kukub. Ta on keeldunud õppimast pesumasina nuppe kasutama, kuna seda võin ju samahästi mina teha. Sama lugu on glükomeetri kasutamisega - mina pean veresuhkrut mõõtma, kuigi kord nädalas käib koduõde ja teeb kõik vajaliku ning ka arsti sõnul puudub vajadus nii sagedaseks kontrolliks. Tervisenäitajad on tal oma ea kohta küllalt normis, lihtsalt kõike saadab pidev hädaldamine ja hirm. Samas on ta teadlik inimene, lugenud ja uurinud oma haiguste kohta, teab ja oskab tervislikult toituda ja sobivat toitu ka ise valmistada, kuid ei hooli, lööb käega. Koduõele luiskab ja teeb head nägu, üldse võõrastega käitub väga silmakirjalikult. Omavahele jäädes on äärmiselt halvustav ja kriitiline. Tal on aastaid olnud komme ka meie peres inimesi üksteise vastu halvustada, nii minu abikaasat kui mind meie laste vastu. Ta on kasutanud kurjasti talle usaldatud asju. Ma ei jaksa seda kõike enam ega taha minutitki temaga koos olla. See onkõik on aastaid tekitanud mus vastikust, nüüd juba jubedat viha. Pean teda ka rahaliselt toetama, kuna ravimikulud on väga suured, samas oleks võinud teistsuguse eluviisi korral osa hädasid olemata olla. Ta nõuab, et miks ma ei küsi hommikuti, kuidas tal tervis on. kui ma küsin, siis ta vastab õelalt, et mis küsimus see on, kas ma siis ei tea, kui haige inimene ta on ..!!?? Ühesõnaga olukorrad on täiesti absurdsed.
See kõik on viinud väga pingeliste meievaheliste suheteni, mis minu jaoks on muutunud väljakannatamatuks.Mu tervis ja mõistus hakkavad üles ütlema. Ema peab endastmõistetavaks, et ma olen iga hetk käepärast, toetav, hoolitsev, mõistev, kuulav, isetu... Ta justkui lämmatab mind oma olemasoluga ja nõudmistega. Ma tahaksin sellest suhtest välja pääseda, kuid ei tea lahendust. On olnud arutusel hooldekodusse minek, mispeale vallandub äge hüsteeriahoog, a la "kas te tõesti paneksite MIND hooldekodusse??". Valla poolt pakutud hooldaja ja abistaja kohta teatas minu ema, et mis te veate poolearulisi siia. Kuigi see naine on aastaid haiglas töötanud, tal on vastavad tunnistused ja oskused.
Nädal tagasi oli meil emaga väga äge tüli, mis lõppes sellega, et lõin lihtsalt ukse kinni ja tulin ära. Tüli sai alguse tühjast asjast. Oli kokku lepitud dušši all käimine, pesu pesemine ja tubade koristus nagu ikka tavaliselt nädalavahetuseti. Minu sinna minnes selgus, et ta on alustanud köögis suuremat koristamist. Tuba palavaks aetud, asjad kõik riiulitelt alla tõstetud (tavaliselt ta neid sealt kätte ei saa), kõik segi, ise hingeldav ja õhetav seal keskel. Ütlsein siis ääri-veeri, et sellise töö oleks pidanud plaanima teisele päevale, kus rohkem aega ja pole nii väsitav. Ta ei jaksa ju peale dušši all käimist tavaliselt midagi enam teha ja enamasti hakkab palavas paha ka veel, süda klopib ja õhupuudus jne. Nüüd siis oli suurem toimetus ette võetud! Teisest küljest ei olnud ka minuga arutatud, kas ehk mul on endalgi midagi sellele päevale planeeritud, või et kas ma üldse jõuan kõigi tema asjadega seal tegeleda. Nii on see aastaid muide olnud, ta ei hooli teiste elust. Meie maailmavaatelised seisukohad on täiesti erinevad, ei ole võimalik teineteisele selgeks teha, kuidas me asjadest aru saame. Tol päeval sai taas üks sõna teisest alguse ja lõpuks me karjusime vastastikku igasuguseid inetusi. Oleme ka enne selliselt kokku põrkunud, seda juhtub mõne kuu tagant ja see onn väga valus ja raske taluda. Tüli stsenaarium lõpeb enamasti ema ähvardusega endalt elu võtta ja sellisel viisil, mis peaks mulle igavesti meelde jääma ja eriliselt haiget tegema. Olen aastaid seda kartnud ja selline ähvardus on mind täiesti endast välja viinud, kuid nüüd mõtlen, et lasku käia... Olen muutunud tuimaks ja ükskõikseks. Ainsad tunded, mida ta minus tekitab, on viha ja vastumeelsus.
Esmakordselt elus olen nüüd nädal aega teda vältinud, ei ole helistanud, ei ole viinud toitu, ei ole kohendanud voodit, ei ole aidanud sokke jalga, ei ole selga määrinud, ei ole nõusid ega pesu pesnud, ei ole tema halamist kuulanud, ei ole tõstnud ajakirjade virnu ühest hunnikust teise ega neilt tolmu käinud pühkimas... Olen mõelnud, et täiskasvanud inimene tegelegu ise oma asjadega ja leidku lahendus. Kui midagi vaja, teab mu telefoninumbrit. Mu süda küll valutab ja annan aru, et see ei ole lahendus, kuid ma pole võimeline tema juurde minema. Hakkan üleni värisema.
Tänan lugemast! sain südant puistata. Lahendust veel otsin... Olen tänulik, kui keegi jagab oma kogemusi või annab nõu.
Saan aru, et ühelt poolt te tõeliselt hoolite oma emast ja püüate teha ta vanaduspõlve nii mugavaks kui võimalik. Olete tema ainuke laps ja võtate täielikult vastutuse tema heaolu eest. Teiselt poolt saate tunnete juba kogu oma kehaga, et teie taluvuse piir on ületatud. Saate aru, et ema lihtsalt elab oma negatiivsed emotsioonid teie peal välja. Teie ema vajab abi, kuid ta saab paljude asjadega tegelikult ka ise hakkama. Kunagi pole vaja ei lapsi ega teisi inimesi aidata rohkem kui hädavajalik, sest muidu me hakkame toetama nende abitust. Saan aru, et teil on oma lapsed ja mees, kes vajavad samuti teie aega, tähelepanu ja armastust. Kui olete aga väsinud, pettunud ja hirmul oma ema tervise või käitumise pärast, siis ei jää teil just palju üle oma pere jaoks.
On väga loomulik, et selline dilemma, mis teil on, on äärmiselt kurnav. Ütlete, et ema ei ole kunagi hoolinud teiste elust. Lapsepõlves õpivad lapsed seda, mida vanemad nendega teevad. Seega oletan, et kuna ema ei ole teie elu oma käitumisega vähemalt väärtustanud, siis on teil ka endal raske enda elu väärtustada. Nüüd on aga kätte jõudnud see koht, kus teie keha annab teile selgelt märku, et on vaja hakata otsustavalt enda ja oma pere eest hoolitsema ja seda väärtustama. Ideaalis peaks olema nii, et vanemad annavad lastele ja lapsed omakorda oma lastele. Loomulikult on vaja vanaduses oma vanemate eest piisaval määral hoolitseda, kuid mitte rohkem. Tegelikult olete ju küsimuse ees, kas hoolida ema tujudest ja emotsioonidest või oma lastest ja iseendast? Usun, et näete isegi seda, et kui jätkate ema eest liigset hoolitsemist, siis jääb unarusse teie paarisuhe ja lapsed jäävad ilma teie säravatest ja puhanud silmadest, mida iga laps kõige rohkem tegelikult vajab.
Kas olete nõus, et olete tegelikult praegu küsimuse ees, kas jätkata seda mustrit, mis on teil emaga ka oma lastega? Kui te ei väärtusta oma elu ja oma vajadusi, siis olete ühel päeval samuti kibestunud ja füüsiliselt hädine ning vajate oma laste emotsionaalset ja füüsilist kohalolu ja neil ei jää aega oma laste ja perede jaoks. Lahendus saab tulla läbi selle, et hakkate väljendama oma emale oma vajadusi ja võimalusi ning ei lase ennast heidutada tema tujudest. On täiesti arusaadav, et see on väga raske taluda, kui lähedane ähvardab enesetapuga. Kuid siin ei tohi lasta oma elu maha tallata. Igal täiskasvanud inimesel on vastutus oma elu ja heaolu ees. Teie ema on teie tunnetega pikka aega manipuleerinud ja ainult teie ise saate seda peatada, kui hakkate enda vajaduste eest seisma.
Kõige kasulikum on hakata tülitsemise asemel oma vajadusi selgelt ja konkreetselt väljendama. Eneseväljendamisest ja teistes suhtlemisoskustest võite lugeda eraldi meie kodulehelt: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/ . Kui teil on raske siiski nende tunnetega toime tulla, mis tekivad, kui te kõigile ema soovidele vastu ei tule ja ta hakkab ähvardama, siis soovitan kohtuda mõne korra pereterapeudiga, et rohkem selgust saada oma tunnetes ja leida endas jõudu, kuidas mõistlikke samme astuda. Vaja on leida viis, kuidas ema eest piisavalt hoolitseda nii, et teil jääks energiat ka oma elu elamiseks. Kirjast jäi mulje, et tegelikult on mitmeid võimalusi, kuidas vähendada teie koormust seoses emaga. Tõenäoliselt on teil vaja lihtsalt õppida toime tulema nende tunnetega, mis teil tekivad, kui ema väljendab oma rahulolematust ja masendust. Iga täiskasvanu võiks ideaalis vastutada oma tunnete ja elu eest. Kellelegi ei tule kasuks, kui võtame liigse vastutuse teise heaolu eest. Seesmist jõudu teile, et leiaksite viisi, kuidas parimal viisil enda ja oma laste ning mehe vajaduste eest hoolitseda!
