Oleksin väga rõõmus, kui leiaksite aega mu küsimusele/murele vastamiseks.
Nimelt on lugu selline, et ma tutvusin endast palju vanema mehega (olen 19) ja mida aeg edasi, seda paremini me hakkasime läbi saama. Me lihtsalt suhtleme hetkel. Probleemkohaks on aga suur vanusevahe, kuna tavaliselt vaadatakse sellistele suhetele viltu. Ma arvan, et see suhtlus ei ole moraalses mõttes õige ja ma tunnen end seepärast süüdi.
Teisest küljest mulle meeldib temaga suhelda ja hoolimata mitmetest püüdlustest suhted katkestada, ei ole ma seda lõplikult teinud, vaid suhe on pigem edasi arenenud. Kui aus olla, siis temaga suheldes tunnen end kindlalt ja turvaliselt, ta on minust targem ja see, et keegi on nii tugev, annab mulle omakorda jõudu/rahulolu juurde. Mind ei jäta ka külmaks ka tema teadmised ja kogemused - olen vähese ajaga palju uut teada saanud. Seda meest ma suudan üha rohkem usaldada ja ta ei mõista mind hukka, saab minust hästi aru.
Mul ei ole lihtsalt eriti ühtegi endast vanemat lähedast täiskasvanud inimest enda elus, kelle peale ma võiksin niimoodi hästi kindel olla ja kellele oma asju usaldada ja kes tunneks nende vastu huvi või mõistaks (mul on üks vanem, aga tal on endal pidevalt probleeme, ka mina olen üks nende põhjustajatest, ta annab mulle tihti mõista, et ma peaks oma elule suunduma, aga ma ei saa, kuna mul pole veel täit haridust). Kuigi varsti see juhtub ja ma kardan, et ma jään täitsa üksi, ilma selle vähesegi toeta.
Kõige selle valguses ma siiski tean, et nii paljud inimesed mõistavad hukka sellist suhtlust ja suhtuvad suurte eelarvamustega sellesse (võib-olla ka Teie) ja ma ise ka tean, et ilmselt mul on mingi probleem, sest normaalne selline suhtlus ei saa olla. Ma ei julge sellest isegi kellelegi eriti rääkida, sest enamik minuealisi ei mõistaks mind. Ma ei tahaks seda aga ka varjus hoida ju igavesti, kui ma tõesti otsustan, et suhtlen edasi. Ma olen muidu täiesti normaalne intelligentne inimene, tulen oma eluga enam-vähem toime. Ma saaks ka ilma temata hakkama, aga PAREM on temaga. Mida Te soovitate teha?
Saan aru nii, et teie peamine mure on see, et teised, teie lähedased, eakaaslased ei mõista teie suhet endast oluliselt vanema mehega. Ka teie ise tunnete end süüdi, ei pea seda vanusevahet normaalseks. Muidu näib suhe olevat ilus, kindlustunnet ja rahulolu pakkuv ja seda ilmselt teile mõlemale, kuid ei mahu mõiste „normaalne“ piiresse. Kui nüüd mõelda, mis on teile olulisem, kas suhe mehega, kes on teile oluline, kellega teil on hea või see, kuidas see teistele paistab? Muidugi võib ja küllap on see mõistlik arvestada ka teiste arvamusi, eriti kui need on heatahtlikud, realistlikud, usaldusväärsetelt ja kogemustega inimestelt, kuid valik on ikka teie. Sest teie teate ise, mis teid õnnelikuks teeb. Tõsisemalt peaks võtma argumente, mis räägivad suhte iseloomust, sellest, milline on üks täisväärtuslik, tõeliselt lähedane ja mõistev suhe, kus on olemas harmoonia ja vastastikus, mitte aga nö suhtevälistest parameetritest, mis iseeneset ei määra suhte sisu ega kvaliteeti, kuid võivad vahel olla küll riskiteguriteks suhte mittetoimimisel (vanus, välimus, haridus, sotsiaalne päritolu, erienv kultuuritaust ja rahvus, mittetoimivad suhted päritoluperes, nt alkoholism jne.).
Võib olla aitab teid see, kui mõelda, mis teid selle mehe juures õigupoolest köidab ja kuidas seletada pealtnäha ebasobivat suhet ja partnerivalikut. Võib ju olla, et teist vanem mees, kes on kogenum, targem ja pakub teile kindlustunnet, millest olete pidanud puudust tundma. See võib olla midagi, mida tüdrukud kogevad sarnaselt lähedussuhtes isaga. Vanemasse mehesse võivad armuda need, kes ihaldavad tunda enda kõrval otsustavat, vastutavat, kindlakäelist, turvalist ja kogenud meest, et selles suhtes olla ise veidi abitu, naiivne, printsessilik, tütarlapselik, vältida ise vastutust, olla pigem muretu ja spontaanne. Võimalik, et selline kohtlemine on teile lähedussuhetes lapseeast tuttav, näiteks võisite lapsena kogeda oma vanema võimukust ja seeläbi ka kindlustunnet, see seostus kiindumusega. Igal inimesel on oma nö taust ja eeldused selleks, milliseks kujunevad tema kiindumussuhted ja seetõttu ei aita teid oma parnterivalikul kuidagi teiste kogemused. Teie kiindute ikka sellesse mehesse, kes arvestades teie tausta emotsionaalselt köidab.
Mis iganes teie praegust suhet seletab, on kõige olulisem, et teie tunnete end õnnelikuna. Võib ju olla, et mõne aja pärast on teil kogemuse kasvades teistsugused arusaamad ja ootused suhetele. Hea on see, et saate omavahel avatult sellest rääkida, mida te teineteisele tähendate ja ka sellest, kui miski muret teeb, sh ka vanusevahest tulenevatest muredest, kui neid on. Mitte vanusevahe ise ei pruugi olla probleemiks, küll aga sellega seotud aspektid, nt erinevad väärtused, kogemused ja elamused, mis seostuvad erinevate ajastutega, suhted tutvusringkonnaga (on ju suhet pingestav, kui olulised teised ei mõista teid, te ju mõlemad vajate ka oma sõpru jt. lähedasi), hobid ja huvid, mis võivad olla kas ühendavad või mitte ja need võivad oleneda vanusest. Hiljem võib ju kaasneda pingeid, erimeelsusi näiteks seoses pereloomise, lastesaamise, tervise jms. seotult. Lihtsalt samaealistel ja sarnase ajastu kontekstiga inimestel on enamasti rohkem ühist ja võimalusi teineteist kergemini mõista.
Mina olen ka armunud endast vanemase mehesse ta ise seda ei tea aga ma arvan et mida rohkem on paare kellest üks pool on vanem seda kindlamad on kõik kes sellega algust teevad. (•:
Mina olen ka armunud endast vanemase mehesse ta ise seda ei tea aga ma arvan et mida rohkem on paare kellest üks pool on vanem seda kindlamad on kõik kes sellega algust teevad. (•:
Tänan oma mõtteid jagamast! küllap nii on, et inimeste salliv suhtumine loob kindlustunnet. Igaüks vajab ju mõistmist ja võimalust kellegagi arutleda, kartmata hukkamõistu ja arvustamist.
