Last hoiab ka vanaema. Mul ei ole ämmaga eriti head suhted, aga muud varianti ka ei ole. Keegi peab ju last vaatama. Probleem on selles, et ämm ei võta mind eriti kuulda ja on seisukohal, et tema lastekasvatamise kogemus on kindlalt parem kui minu oma. Tüli võib tõsta tühjast. Ja suvalisel ajal. Hull lugu on see, et laps saab ka justkui midagi aru. Meievaheline pinge on pärit tegelikult juba aastate tagant ja algust ei mäleta keegi. Igatahes on mul tunne, et ta ei salli mind silma otsaski. Mõned kuud saame hästi läbi ja siis jälle suur tüli, millesse on pool suguvõsa segatud. Kõik teavad, milline jube inimene ma olen, hävitan ämma tervist.
Issand kui tuttav lugu. Väga raske on jah. Eriti see, et sa oled mitme tule vahel. Ämm kütab suguvõsa üles ja sina siis üksi seal kõigi vahepeal. Mul ämm samasugune. Väga sõjakas naine, tema ütleb ja siis peab nii olema. Mina olen lihtsalt loobunud temaga vaidlemast. Enda närvide säästmiseks. Ta hoiab lapsi, ma olen talle selle eest tänulik, kuid see on ka kõik. Kui näen, etmingi teema hakkab veepinda liigutama, siis lihtsalt hoian suu kinni ja ei hakka vastu või ütlen, et sul on õigus oma seisukohale. Peale seda on asjad hoopis rahulikumaks läinud. Ma lihtsalt ei lase end häirida temast.
Väga raske on rahulikuks jääda, kui pinged on olnud pikaajalised ja kui tead, et keegi Sind kõigile teistele halvustada võib. Kurb on ka see, et laps tajub seda nagu õhust, et midagi on valesti.
Kui probleem on ämma poolt tulev suur kriitika ja halvustav hoiak, mitte aga kasvatusstiilide terav vastuolu, siis on ikkagi tõhusaim lahendus ise rahulikuks jääda. Võib proovida mõelda mis ämma tegelikult vihastab. Viha on ju vaid jäämäe tipp. Tegelikult võib inimene olla kurb, üksik, tunda ennast ebavajalikuna, rumalana või siis tervis võib olla kehva, öösel magas halvasti jm. Kõik need tunded paistavad välja vihana. Inimene on kuri ja solvab teisi siis, kui tal endal on mingi probleem.
Sellise inimese puhul võib aidata aktiivne kuulamine. Näiteks peegeldada tagasi viha all olevaid tegelikke tundeid ("Ma näen, et sa oled rahulolematu." või "Ma saan aru, et Sul on raske." jm). Teisel on väga raske sellise mõistva ja rahuliku suhtumise peale pikalt edasi tülitseda.
Ise samamoodi vihaseks muutudes hakkab tüli paisuma (viha tekitab suuremat vastuviha). Seetõttu tasub ise kavalam olla ja tõesti mõelda, et see on nüüd küll ämma probleem, et talle minu kasvatusstiil ei meeldi (igal ühel on ju õigus oma arvamusele). Ja kui ma ise olen rahulik, siis ei ole temal ka kusagilt kinni haarata ja tüli edasi veeretada.
Kui viha siiski lahvatab (pikaaegse viha puhul see nii juhtub), siis on targem rahulikult eemalduda ja kusagil eemal vihaga toime tulla. Näiteks muuta hingamine rahulikuks, tuletada meelde, et ei ole vaja ämma tundeid ilma põhjuseta endale võtta (sest enne ärritunud ämma ilmumist olin ma rahulik), lugeda mõttes kümneni jm.
Need ämmad ongi hullud. S ei saa teda muuta, aga oma suhtumist temasse küll. Mul endal oli ka selline ämm, ta arvas, et ta on kôikidest kôige targem, et mina ei oska olla ema, ega naine tema pojale. Iga kord, kui ta meile tuli, nägin ma unes, et suur madu roomab meie korteris ringi. Tundub tobe, aga nii see oli. Ma tundsin end tema kôrval nii väikesena, môtlesin, et kui ta tuleb, siis laon kôik välja, mis ma temast arvan, aga ...
...see ei jôudnudki tegudeni. Ta jôudis oma käitumisega ka vanema poja kooselu lôhki ajada.
Ma ise lasin sel naisel nii palju meie kooselus sorkida, sest olin nôrk. Ma hakkasin oma abikaasas nägema samu jooni ja ühel päeval avastasin, et ei suuda oma mehega enam koos olla. Vajasin ôhku hingamiseks ja tulin tulema. Jätsin maha mehe, keda armastasin ja armastan siiani. Peale lahutust tundsin ahastust ja meeleheidet, et lasin sellel naisel meie kooselu nii kaugele viia. Muidugi vôite siin kirjutada, et ega ämm abielu ei lahutanud ,aga tema teod viisid selle sinnani. Ma ei hakka kirjeldama neid asju, mida ta tegi, sest tahan selle unustada. Peale lahutust helistas ta mulle ja ütles, et jätku mina JONNIMINE ja mingu ma tema poja juurde tagasi!!!Kas inimesed peavad tegema äärmusi, et ämmad hakkaksid môistma, et mitte nemad ei ela miniatega koos, vaid nende pojad.
Vanavanaemana on ta olnud hea, hoolitsenud oma lastelaste eest jne, aga samas on ta minust neile halba rääkinud. Mu vanem laps ütles, et emme, nii paha on kuulda, kui ta sinust nii räägib, aga ma ei julge talle öelda, et ta ära lôpetaks. Miks ei vôi ämmad tegelda oma lastelastega ilma, et nende emasid mustata?
Kui teda nüüd olen kohtunud, tunnen ikka seda ängi...
Tere!
Sellest loost jääb kõlama kahetsus lahkuminekust. Tegelikult te ju armastasite ja armastate oma endist meest ja laste isa siiani. Lahkumineku otsus tuli ilmselt emotsioonidest mõjutatuna, sest alles nüüd analüüsite kooselu paremat poolt. Kui Teie lahkumineku põhjuseks oli ämma käitumine ja hirm, et tema pojaski võib avalduda selliseid jooni, siis järelikult sellel hetkel oligi see Teie otsus ja arvamus, mis tuli Teie enda seest.
Tundub, et lahkuminekuga saite lõpuks öelda seda, mida tegelikult öelda ei saanud.
Kui nüüd oleks võimalik aega tagasi keerata ja mõelda, kuidas käituksite ämmaga praegu.
Tema käitumist oleks vist raske muuta. Muuta oleks võimalik suhtumist temasse ja arusaamist, miks ta nii käitub. Üks asi on käitumine, teine pool on inimene selle taga. Sügavas sisemuses on temalgi ehk häid jooni, mida tal on raske väljendada. Nii on kõikide inimestega: püüame näha käitumise põhjusi ja tema probleeme.
Praegu saate mõtetes võib-olla mõista ämma sellist käitumist. Kui ma mõistan, siis suudan selle endast ka eemale tõsta ja see ei pingesta enam mind.
Lahkumineku kahetsuse annab võib-olla ka infot vajadusest elada siiski oma armastatud mehega koos.
Osustate loomulikult Teie ise.
Ma maksin kôrget hinda. Iga päev môtlen meie kooselust ja see teeb haiget. Mul oleks vôimalik tagasi minna, sest ta on mind nii palju palunud, aga mul on hirm, et kui lähengi, siis ei ole asjad üldse nii ilusad. Nii ma siis ootan ja loodan mingit imet, mis ütleks mulle, et tagasipöördumine on ainuôige lahendus. Tean ka seda, et ma mind lôpmatuseni ei oota...
Peale seda hakkasin môistma, kui oluline on pere ja veel olulisem seda kooshoida.
vabandust, kui minu jutt tundub propagandana - ei tahaks sellist muljet jätta.
Annaksin sulle nimelt soovituse oma mehega kokku kolida - sest lahus olete te mõlemad õnnetud. JA - mine Gordoni perekooli. Ma ise käin seal ja tõesti: kui lihtne on paljusid sasipuntraid lahendada. Minul ka tõesti hirmus võimukas ämm. Olen temaga hädas olnud pärast lapse sündi - sellest ajast arvas ta, et ma ei tea ikka midagi ja et ma olen plikake jne jne jne. Peaks mainima, et nüüd oleme suhted normaalsemaks saanud, tänu sellele, et perekool muutis veidi mu vaatenurki.
Ämmad ei muutu - meie peame muutuma....või siis muutma oma suhtumist
püüdsin kaht viimast kommentaari lugeda, aga mida ei suuda, seda ei suuda. kuid nüüd loo algusesse. kui mees ja naine pole abieluküpsed siis tundub ämma sekkumine kuritahtliku jõuna. samuti pole nad siis veel lasteküpsed, aga teha pole enam midagi, on abiellutud ja on ka lapsed sündinud. see, kui ämm noore pere kodus toimetab nagu omas näitab ämma taktitundetust ja soovi elada teise pere elu. jumal hoidku sellise muti eest, uks lukku või kolida võimalikult kaugele. olen ise ämm, ei lähe kunagi külla kutsumata ega suru ennast peale. kuid minu ema on just selline indiviid, st. elab oma laste elusid, kahju vanast inimesest, aga minu elu rikkus ta juba 30 aastat tagasi ära.
mõnel on vist ämm tõelise kiiksu esile kutsunud?????????????
Ma olen ise ämm - austan väga oma miniat, haritud, hoolitsev ja hea abikaasa mu pojale. Minu ämm on lihtsalt armas - hea vanaema, alati oodatud ja alati meidki ootav. ARMASTAGE ÜKSTEIST ja öelge seda.
viimased kommentaarid (kiiksu-kommentaar näiteks) ei ole mõeldud eelpoolkõnelejate kohta. Kahjuks oli pääsenud keegi meie foorumit risustama ja üles pannud mittearusaadavat teksti (hulk internetiaadresse). Probleemsed postitused kustutatud.
Kena päeva jätku
Mari-Liis
