Meil kodus selline väike probleem, et 14-aastane tütar soovib sageli ööseks sõprade juurde jääda. Paari teada klassiõe puhul pole see enamikul ajast probleemiks olnud, aga nüüd on sagenenud olukorrad, kus ta soovib ööseks jääda ka meie jaoks tundmatute juurde. Tema ütleb, et ei näe, kus on probleem, miks ta ei või olla sõpradega koos, nad ei tee midagi hullu, ta lihtsalt ei taha, et kõige lõbusamal hetkel peab ta koju minema. Tema arvates on see vanamoodne komme, et ööseks peab koju tulema. Keelamine tekitab negatiivse õhkkonna, raske on saavutada selliseid kokkuleppeid, mis mõlemaid pooli rahuldaks. Ta ei taha kuidagi leppida lihtsalt selle põhimõttega, et nii ei sobi käituda ja kõik. Tema jaoks ei lähe korda see nö väärtuste loomine või nendest ühtselt aru saamina. Ei oska kuidagi enam seda situatsiooni selliselt lahendada, et pingeid kodus ei tekiks. On kellelgi head kogemust jagada?
Tüüpiline teismeline. Ta ei SAAGI aru, miks ei ole sobiv teatud asju teha. Ma arvan, et ühel hetkel tulebki küsida endalt, kas tema käitumine on okey... kui ei ole, siis kehtestada karmimad reeglid ja kui suudan asjaga leppida, siis las ta käib. Iga kord ei saa kokkuleppeni jõuda!
Tere!
Kindlasti on see olukord tuttav paljudele teismeliste vanematele. Teismeline tunneb end täiskasvanuna ja soovib ise otsustada, olla iseseisev. Sõbrad kerkivad esikohale. Sagedased on lahkelid vanematega just teemadel, kas ja kui palju on sobiv, normaalne väljas käia ja olla, kellega sõbrustada jne.
Kirjutate, et raske on saavutada kokkuleppeid, mis mõlemaid pooli rahuldavad. Tütar ei taha kuidagi leppida selle põhimõttega, et nii ei sobi käituda ja kõik. Tõesti, kui üks osapool on selgelt seisukohal, et nii ei ole sobilik käituda ükskõik mis, siis siit pinnalt on väga raske liikuda mõlemaid osapooli rahuldava lahenduse leidmise suunas. Teie jaoks on lahendus, et tütar ei jää võõraste juurde ööseks, tütre jaoks, et ta jääb sõprade juurde ööseks ja teie ei tee „tühjast asjast” tüli. Tõesti tundub, et sellises olukorras ei ole väljapääsu.
Soovitaksin siinkohal minna lahendustest natuke tagasi… proovige enda jaoks lahti mõelda: miks teid tütre käitumine niivõrd häirib? Millised on teie vajadused antud olukorras, mis on rahuldamata? Või on tegemist hoopis väärtuste erinevusega? Iseendaga arutades tasuks küsida ka seda, kas ma võiksin muuta iseennast - kas ma oleksin valmis aktsepteerima tütre käitumist, kuivõrd oluline on see minu jaoks, et ta muudaks seda?
Kui leiate aga et antud olukorras on teie jaoks tegemist tõsise probleemiga, siis üks võimalus on proovida koos tütrega proovida 6-sammulist probleemilahendusmeetodit. Selgitage, et teil on mure seoses tema väljas käimisega ja et soovite leida olukorrale lahenduse. Kui probleem on juba pikemat aega üleval olnud, siis suure tõenäosusega osutab tütar esialgu vastupanu (jälle… meil ei ole mõtet sellest rääkida, sa nagu nii ei kuula ju mind jne jne). Sellisel juhul on vaja last kõigepealt kuulata ja peegeldada talle tagasi tema tundeid (nt Sa ei taha sellest rääkida. Sulle tundub, et… vmt). Laps on valmis kuulama alles, siis kui ta näeb, et ka teda kuulatakse. Seejärel saatke vajadusel uus mina-sõnum (Ma olen tõesti väga mures… Minu jaoks on väga oluline, et leiaksime antud olukorrale lahenduse). Pakkuge välja, et võiksite koos katsetada probleemilahendusmeetodit.
Sõnastage mõlemad oma vajadused Nt teie vajadused, et tütrega midagi ei juhtuks, et te ei peaks muretsema tema pärast ja öösel üleval istuma, et te teaksite kus ta on ja kellega ta on jne jne…. Sama oluline on selgitada ka tütre vajadused (nt olla sõpradega koos, mitte ära tulla peolt kui on kõige lõbusam jne).
Seejärel genereerige mõlemad võimalikult palju lahendusi antud olukorrale (nt iga kord, kui tütar välja läheb ta helistab koju, kutsub ema üks kõik mis kellaajal järgi, jääb ööseks ainult nende sõprade juurde, keda kodus teatakse, hoiab telefoni alati sees). Ajurünnaku üks tingimus on see, et pakutud lahendusi esialgu ei hinnata, kõik pannakse kirja, ka kõige utoopilisemad ja ebareaalsemad. Seejärel vaadake kõik välja pakutud lahendused üks haaval üle ning arutlege nende + ja - . Valige välja lahendus(ed), mis aitaksid mõlema vajadusi rahuldada. Leppige kokku konkreetselt ka, kuidas kokkuleppeid teostada. Seejärel leppige kokku ka see, et mingi aja pärast vaatate uuesti kokkulepped üle, kas need ikka toimivad.
Kokkuvõttena: Proovige kuulata last ja mõista tema vajadusi ning kaasake teda probleemilahendusse ning mis peamine usaldage teda. Võimu kasutatamine (keelamine, käskimine jne) tekitab enamasti vastupanu ja kahjustab suhteid.
Soovitan lugeda Gordoni "Tark lapsevanem" raamatut.
Häid lahendusi ja ilusat aasta lõppu!