Tere!
Olen 24 aastane, mul on laps. Ma olen täiskasvanu ja elan oma elu, aga vanemad ei taha lasta mul suureks saada ja kontrollivad iga mu sammu.
Alguse sai kõik sellest kui hakkasin elama koos mehega, kellel on kriminaalne taust ja probleemid narkootikumidega. Siinjuures mainin, et ei ole ise kunagi isegi mitte proovinud ühtegi keelatud ainet ja ei kavatse seda teha. Samamoodi ei ole kaasa läinud ühegi seadusvastase tegevusega. Olen väga vastutustundlik ja mul on kindel töökoht. Laps on selle sama mehega. Hetke seisuga on mees palju teinud, et ennast parandada. Läks ametlikult tööle, saab narkoravi ja kustutab oma võlgnevusi. Probleem on selles, et vanemad keelavad meil omavahel suhelda. Nad leiavad, et teda ei tohi ka lapse ligi lasta, sest on muidu halb eeskuju ja pärast hakatakse last selle eest kiusama koolis. Koolikiusamisest tean ise palju, sest olen terve elu olnud tüse ja sellepärast palju kannatanud. Pere ei ole selles osas ka palju toetanud vaid on ise samamoodi mõnitanud. Nüüd kahtsevad seda, et kunagi ütlesid mulle, et ainuke võimalus mul meest saada on leida pime soomlane. Ühesõnaga ei kõlba ma kuskile. Ometi kole ma pole ja kaaluprobleemidega olen tegelenud ja sellega ka suured edusammud teinud. Kui minu suhe selle mehega avastati, siis keelati suhtlemine, mina jätkasin, aga siis varjatult. Sellepeale hakati mind jälitama, piirati autodega sisse ja üritati minu autot käest ära võtta. Saan vanemate murest aru, kuna mees tegi minu autoga avarii ja mina võtsin selle parandamiseks laenu. Saan ka aru sellest, et see mees ei ole tõesti mitte ühegi lapsevanema unistus, keda enda lapse kõrval näha. Pärast seda kui üritati autot(minu enda ostetud) käest võtta, lõpetas minu isa minuga suhtlemise. Ta on ka minevikus nii teinud nii minu onu, onu poja kui oma emaga. Oma õega ei suhtle tänapäevani ja seda juba ligi 10 aastat. Kõik suhted, mis on taastunud on tänu teistele osapooltele, kes on ise tema juurde tulnud. Ühesõnaga on mu isa väga raske loomuga. Ema on küll veidi leplikum inimene, aga alati kui ma kuskile lähen pean sellest teada andma. Kord tekkis probleem, et ma ei andnud teada, et läksin sõpradega mööda Eestit ringi sõitma. Siis öeldi, et ma olen kohustatud kõikidest oma käikudest teada andma. Isa on kord öelnud, et kuna tema on mind oma rahadega üles kasvatanud, siis olen terve oma elu tema võlglane. Viimati üritas mu ema lüüa kõikuma minu arvamust minu parimast sõbrannast, öeldes, et ta ei räägi tegelikult südamest, vaid läheb lihtsalt kaasa. Seda sellepärast, et olen koos sõbrannaga käinud koos läbi nii tulest kui veest ja toetame alati üksteist ja tema arvamus läheb mulle palju korda ja räägin talle alati kõigest. See minu emale aga ei meeldi.
Ma olen omadega nii ummikus ja tahaks nii väga olla õnnelik ja nautida seda, mis meil koos on mehega, aga kui vanemad saavad teada jälle meie suhtest, siis ei suhelda minuga. See, et ma kõike pean varjama tekitab meil omavahel pingeid ja tülisid. Kardan, et see võib viia jälle sinna, et mees lööb lihtsalt käega ja ei viitsigi enam pingutada, sest rahulikult elada nagunii ei saa. Viimase 2 kuu jooksul on ta tõesti tubli olnud ja näitab välja palju ta meist hoolib. Meil on palju toredaid pereüritusi koos olnud, tema suguvõsa on mind väga omaks võtnud ja meid kutsutakse erinevatele üritustele. See aeg olen olnud õnnelik, aga iga natukese aja tagant tunnen survet vanemate poolt jälle. Üldiselt olen alati suutnud oma mured ise ära lahendada, aga selle murega tunnen, et ei saa enam hakkama ja vajan professionaali abi. See tõsiselt sööb mind seestpoolt juba.
Kas peaksin tõesti kuulama oma vanemaid ja suhted täielikult lõpetama? Arvan, et see lihtsalt provotseeriks teda ja ta teeks midagi halba. Ma lihtsalt ei tea, kuidas sellest oma vanematega rääkida, sest iga teema peale ütleb ema, et ta peab isale valetama, sest ei taha, et too haiget saaks, sest olen neile noa selga löönud ja nende korraldusi rikkunud. Tülli ka minna ei taha.
Vanemad soovivad teile kindlasti kõige paremat. Ilmselt ei ole neil kindlust, et teie suudate käituda vastutustundlikul moel. Aga kui te järjekindlalt käitute täiskasvanulikult ja vastutustundlikult, siis peaks ka neis tasapisi tekkima usk, et nende väike tütar on suureks saanud.
Kui tekib noor pere, siis kerkib paljude teiste tähtsate küsimuste seast olulisena üles seegi, kui valmis on noored oma päritoluperest eralduma ning kui valmis on noorte vanemad oma lapsi aktsepteerima kui täiskasvanud inimesi. Päris tihti juhtub, et vanemad pole nõus oma lapsi täiskasvanuteks tunnistama ja püüavad nende eest mõelda ja tegutseda.
Ent nagu ikka suhetes, on siingi osapooli kaks, ja tihti on märgatav, et vanemad ei saaks oma suureks sirgunud laste eest otsustada, kui lapsed selgesti välja näitaksid ja oma käitumisega ka tõestaksid, et nad tõesti täiskasvanud on. Nii et alatasa ongi keerukas täpselt selgitada, kes rohkem vanast rollist kinni hoiab: kas vanemad või lapsed.
Tihti teevad vanematest eraldumise keerulisemaks pealtnäha objektiivsed tõigad: elatakse koos, noored on veel vanematest majanduslikult sõltuvad jms.
Täiskasvanu olemine tähendab ka seda, et on olemas julgus seista enda eest, rääkida teistele, sh oma vanematele, mis talle ei sobi ja sedagi, kuidas ta tahaks, et oleks. Julgusega tegutseda/käituda peab kaasnema ka vastutus oma tegude ja sõnade eest.
Seega on oluline, et saaksite neid kestvaid probleeme arutada, seda mitte ainult oma vanematega, vaid ka mehega, sest väga tähtis on, et teie kahe vahel valitseks üksmeel. Hea oleks, kui teie vanemad saaksid pidevalt selgeid sõnumeid selle kohta, et teie olete täiskasvanu ja otsustate ise, koos oma partneri ja lapse isaga, kuidas elate – teie olete paar, teie kuulute kokku. Saate ka mehele öelda, millist käitumist te temalt neis olukordades ootate. Kui olete mehega n-ö samas paadis, on teil kindlasti lihtsam anda selgeid sõnumeid selle kohta, et olete täiskasvanud inimesed, perekond oma tavade ja põhimõtetega. Kui ema-isa saavad piisavalt selgeid teateid teie soovide ja vajaduste kohta, ehk soostuvad teid lõpuks ka täiskasvanuks ja iseseisvaks tunnistama.
Oleks mõistlik ja ka täiskasvanulik isale-emale teada anda, kuidas te end tunnete ja mida soovite muuta. Kui teie vajadus olla iseseisev ja täiskasvanu on katmata, ei saa mitte keegi teine teie eest välja astuda kui te ise. Selgitage vanematele, kuidas te end tunnete ning mis teid ärritab, pahandab ja miks. Kindlasti peaksid sama teha saama ka teie vanemad, kuulake, mida neil teile öelda on ja püüdke teha selliseid kokkuleppeid, mis mõlemale sobivad.
Ilmselt olete püüdnud vanematega korduvalt dialoogi pidada, kuid see ei ole õnnestunud. Meenutan põhitõde, mis kehtib keerukate jutuajamiste puhul: kõnelge oma vajadustest, tunnetest ja arvamusest endakohaselt, minakeeles (mina tunnen, soovin, vajan). Olge vanemate vastu lugupidav, kuulake samuti, mis neil öelda on. On väga oluline osata näidata oma piire sellisel moel, et teistel on samamoodi võimalus ja ruum oma piire näidata ja kaitsta.
Muidugi on lihtne juhtuma, et pärast seda, kui olete vanematele täiskasvanulikult selgitanud, mida neilt ootate, vastavad nad pahameele, ärrituse ja ähvardustega. Eks igaühel on ebamugav seista silmitsi asjaoluga, et leidub keegi, kes ei kiida tema käitumist heaks, seda enam, kui see keegi on oma laps.
Kui suhete klaarimisest kasvab välja konflikt, tuleks lasta asjal veidi rahuneda ja seejärel püüda konflikti lahendada. Parim viis selleks on välja selgitada kummagi poole vajadused ja mitte asuda võitlusse konkureerivate lahendustega. Kirjutate, et ema kardab, et isa saab haiget jms. Ent teie ei saa võtta vastutust selle eest, kuidas tunnevad ennast teie isa ja ema. Teie vastutate omaenda käitumise ja sõnade eest. Nii et kumbki teist peab ise endaga ja oma tunnetega toime tulema, kuigi olukorra lähtepunkt on ju ühine. Näitate oma täiskasvanulikkust, jäädes väärikaks ja rahulikuks, selgitades oma seisukohti jätkuvalt endast ja teisest lugu pidaval viisil.
Loomulikult jääb igaüks surmani oma vanemate lapseks – nii teie ise kui ka teie mees – , oluline on, et suhe areneks uuele tasandile – suhe vanem–laps peaks lõppema ning selle asemel kujunema täiskasvanu–täiskasvanu suhe. Eraldumine vanematest ei tähenda sugugi, et vanematega enam ei suhelda või et neid enam ei armastata – kaugel sellest. Suhe saab lihtsalt teise tähenduse ja sisu. Aga selleks, et see juhtuda saaks, tuleb alustada piiride paikapanemisest üksteisest lugupidaval moel.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
