Mu 17-aastane tütar suhtleb endast kümmekond aastat vanemate meestega. Esimene poisssõber oli tal ka 8 aastat vanem, siis kui ta oli ise 15, mees oli 23. Tore noormees oli ja ma ei pööranud vanustele nii suurt tähelepanu, kuigi tean, et oma süütuse kaotas ta just sellele mehele.
Nüüd aga olen väga mures, sest "käib" ta juba kolmanda mehega. Teine oli tal lühikest aega, temast 12 (!!) aastat vanem ja nüüd kolmas on 27-aastane.
Ma ei oska seisukohta võtta ega tea isegi seda täpselt, mis mulle muret valmistab. Ei tahaks veel vanaemaks saada, tahan, et tüdruk ikka koolidega ühele poole saaks ilusti, tahan, et tal oleks eakohane suhe, mitte et ta noorelt perenaiseks peab hakkama - vanemad mehed ju seda otsivad
Mehega oli meil väga harmooniline suhe ja mees oli fantastiline isa kuni eelmise aastani, mil ta õnnetult surma sai. Vanemad mehed hakkasid tütart huvitama juba varem - no olen kuulnud, et kui isaroll nõrk on siis tüdrukud otsivad nagu asendust või nii...
ka minu esimene elukaaslane oli 11 aastat vanem.
Ei kahetse temaga koosoldud aega ja lahku läksime mitte vanuste vaid tema alkoholiprobleemi pärast.
Et siis vanused ei pruugi midagi eriti näidata, aga muidugi ei ole eriti tore, kui piigal need mehed vahetuvad - omavanustega pole see muud kui käimine ja üpris tavaline, vanemate meeste puhul on tegu teatud tüüpi tüdrukuga (seda siis ühiskonna meelest, mitte minu). Raske on aga, kui sul juba "kuulsus" juures...
Enne tütrega rääkimist peaksite olema selgust saanud, mis Teile ikkagi muret valmistab, siis saab sellest ka temaga avatult rääkida. Soovitus "tütrele mõistus pähe panna" ei tööta, sest selline sõnastus eeldab, et tütrel on mõistusest puudu ja see pole kindlasti tõsi. Ja keegi ei saa kellelegi mõistust pähe panna. Kuid kui vanem räägib avatult, mille pärast ta muretseb, aitab see noorel inimesel näha olukorda teisest vaatenurgast ja mõelda oma valikute üle ka nendest aspektidest. Kõige olulisem on, et vanem usuks oma lapsesse, tema arukusse ja otsustusvõimesse. Vanem ei saa lapse eest otsustada, kuid saab saab lisada tema maailma uut informatsiooni ja uskuda, et ta seda arukalt kasutab. Mida paremad on omavahelised suhted ja vastastikune usaldus, seda paremini see õnnestub.
Emana olen olnud olukorras, kus mõned mu poja valikud mind muretsema panevad. Olen hoolega mõelnud, mille pärast muretsen ning seda siis ka talle mina-keeles väljendanud. Eelnevalt olen küsinud tema valmisolekut mind ära kuulata. Loomulikult kuulan ära tema seisukohad, ei suru enda omi peale, vaid kordan vajadusel, mille pärast muretsen. Rõhutan, et otsused teeb tema ise, mina räägin sellepärst, et hoolin temast ja tahan, et ta oskaks asju näha laiemalt kui ühest vaatenurgast. Mõne aja möödudes märkan, et ta ongi hakanud nägema ja mõtlema asjadele laiemalt ja siis saan väljendada oma rõõmu selle üle, kuidas ta mõelda ja otsustada oskab.
Teie kirjast lugesin välja järgmised mured:
1.Et tütar oskaks hoiduda soovimatust rasedusest.
2.Et tütar omandaks soovitud hariduse.
3. Et tütrel jääks aega küpseda ja kujuneda iseseisvaks isiksuseks, mitte muutuda varakult kellegi kodukanaks.
4. Mure selle pärast, miks tütar vaatab just vanemaid mehi, kas tal millestki puudu jäänud.
5.Võimalik, et ka mure tütre maine pärast.
Kuna muresid on mitmeid, oleks mõistlik neid ükshaaval käsitleda. Rasedusest hoidumine oleks üks, mille suhtes annab midagi konkreetselt ette võtta. Hea oleks, kui tütar teaks vestluseks valmis olla. Nt. võib hommikul öelda: "Tahaksin sinuga rääkida mõnest minu jaoks olulisest asjast. On sul täna peale õhtusööki selleks aega?"
Õhtul võiks öelda näiteks: "Sa oled seitseteist ja sul on oma poiss. Emana tunnen, et vastutan sinu käekäigu eest. Soovin, et saaksid oma elu kujundada nii nagu ise tahad, et su tulevik ei sõltuks juhustest. Tahan,et sul oleks aega iseennast tundma õppida enne, kui pere lood ning et sa saaksid meelepärase hariduse. Selleks kõigeks on oluline, et oskaksid rasedusest hoiduda kuni tõesti oled valmis lapsi saama. " Nüüd saab kuulata ära tütre arvamused ja vajadusel arutleda sobivate rasedusest hoidumise viiside üle. Võib- olla on temagi sellele mõelnud ja see juba korraldatud. Siis saate tunnustada ta vastutustundlikkust. Kui tundub, et pole liiast samal õhtul mõnest teisestki murest rääkida, võib ju jätkata: "On veel üks asi, mis mind murelikuks teeb..."
"Märkan, et sinu poisid on sinust tunduvalt vanemad. Tahaksin aru saada, millest see tuleb." Kuulake, mis tütrel selle kohta öelda on. Mis neis meestes on sellist, mis tütart tõmbab, mida need suhted talle pakuvad?Tihtipeale on omavanused poisid "kuked", sarved maha jooksmata, tüdruk aga igatseb kindlustunnet, turvalisust.
Jah, minagi olen kogenud, et tüdrukuil, kes vaatavad endast märgatavalt vanemaid, on igatsus millegi järele, mida nad oodanuks isalt. Sageli on neil toredad soojad isad, kuid see soojus on isasse kinni jäänud, omavahelises suhtelmises tütrega ei leia see väljendust. Ja kui tütar ei oska ega julge isale rääkida, millest ta puudust tunneb, hakkab ta otsima seda mujalt.
Teie loo puhul on ilmselt ka lein selleks, mis seda puudusetunnet süvendab. Ka sellest, kuidas on asjad peale isa surma, millest kumbki teist puudust tunneb, saab omavahel rääkida.
Kui kahekesi rääkimine siiski liialt raskeks osutub, võib julgesti perenõustaja abi kasutada.
Ma ise hakkasin oma abikaasaga suhtlema kui olin 18. Ta on minust 25 aastat vanem. Praeguseks oleme mitu aastat koos elanud, kaks toredat last. Isaga oli mu suhe tavaline, ei midagiülisooja ega ka mitte külma. Kuid miks ma noorematega suhtlemise lõpetasin oli see, et üsna kiiresti sain mitu valusat laksu. Ise soovisin pikka suhet, noortel meestel aga sageli sarved maha jooksmata. Mis seksi puutub, eks näis, kui ta nii vanaks saab et enam ei suuda siis võin väita, et mina ka ilma seksita ära ei sure.
ise olen ka vaadanud alati endast vanemaid mehi, see sai alguse siis, kui olin 15.aastane. Isa-suhetes küll asi olla ei saa, saime isaga supper hästi läbi (kuigi jah, mingi hetk arvasin, et ehk just sellepärast, et isaga nii hästi läbi sain, otsisin vanemat meest, et leida selline suhe, nagu minu emal-isal oli; nüüd on vahemad lahutatud). Aga käisin ka endavanustega, need suhted said aga üsna kiire lõpu, sest lihtsalt ei olnud teineteisemõistmist ja mina olin tüdinud lollustefaasist, see oli ennast minu jaoks juba ammendanud. Hetkel olen kihlatud endast 9 aastat vanema mehega ja suhe läheb järjest paremaks. Alguses oli meil raskusi, mis pani mõtlema, et äkki ikka siiski on meil liiga suur vahe, aga nüüd olen nii õnnelik, et ei suuda seda uskudagi!!!! Siiski see suure vanusevahega meestega suhtlemine on jäänud minu minevikku ja julgen öelda, et õppisin neist väga palju, ka enda kohta sain paljutki teada. Lihtsalt teadmiseks -süütuse kaotasin oma praegusele kihlatule Jõudu ja jaksu teemaalagatajale emale!
minu praegune elukaaslane on minust 11 aastat vanem. mina siis 19a. Temale kaotasin ka oma süütuse: meil on vahva 2-aastane tütar. mul oli enne Teda üks poiss(minu esimene suhe üleüldse), tema oli minust 2a vanem, see suhe polnud midagi märkimisväärset. kestis vaid 2 nädalat, kuid julgen siiski seda suhteks nimetada...kuna tundsin tema vastu tugevat tõmmet. lahku läksime, kuna olin veel niivõrd noor ja naiivne(16a) ja arvan, et ta sellepärast ei leidnudki minus midagi erilist.
olen oma praeguse kallimaga koos elanud 2a 8k. põhimõtteliselt nii, kui armusime- kolisin tema juurde. suhted emaga olid väga halvad. ka koolist tulin ära...enne kui oma lapse isa juurde kolisin. ma ei kahetse midagi. meil on olnud väga raskeid aegu ja üleelamisi, kuid kõige kiuste oleme sellest koos välja tulnud. olen Tema pärast nutnud ja kannatanud, kuid Ta on palunud vabandust kõige tehtu eest ja ma siiski armastan Teda. kõik on andeks antud ja kokku räägitud. nüüd olen õnnelik, seda võin ma küll öelda.
emaga saan ka pärast lapse sündi hästi läbi. isa mul ei ole. vahepeal oli mu emal üks tore mees(mulle oli ta kasuisaks 9aastat), kuid tema suri kahjuks 6a tagasi. sellest ajast pole mul enam olnud isamudelit.
julgen arvata, et valisin, tundsin tõmmet, endast 11a vanema mehe poole just sellepärast, et vajasin kindlat ISAmudelit...ja mingil määral on see mul nüüd olemas. olen Temalt palju õppinud. olen ka enda kohta palju uut avastanud. ja ma tõepoolest armastan oma kallikest väga...nagu naine MEEST!
tulevikuplaanid on meie perel peaaegu, et paigas. hetkel ei oska millegi üle kurta. kohe-kohe ostame maja väiksesse linnakesse, kus laps saab suure aia, suure koera ja kauni kodu. mina saan oma unistuse... (kindel kodu ja lapsel on maailma toredaim täitsa omaenda isa), mees saab õnneliku naise ja lapse, garaazi ja veinikeldri=)
plaanin minna veel õppima. siis sellest sügisest- restauraatoriks=)
MINA OLEN ÕNNELIK JA MU PERE ON ÕNNELIK, SEST EMME ON HÄSTI ÕNNELIK!
See tundub kummaline küll. Eks oluline on, et inimesed oleksid suhtes samas eluetapis. Ja siis suhe justkui toimiks, samas kui mees on 10 aastat vanem ja eluga samas kohas, kus 10 aastat noorem tütarlaps, siis ei ole see ehk eriti väärt mees ka..
See tundub kummaline küll. Eks oluline on, et inimesed oleksid suhtes samas eluetapis. Ja siis suhe justkui toimiks, samas kui mees on 10 aastat vanem ja eluga samas kohas, kus 10 aastat noorem tütarlaps, siis ei ole see ehk eriti väärt mees ka..
Jõudu ja jaksu teemaalagatajale emale!