Mida teha kui just kuueteistkümneseks saanud noormees suitsetab,kasutab mokatubakat ja on vähemalt korda neli kasutanud kanepit.Hea küll suitsude ära korjamisest ma loobusin aga viimase kahega ei suuda leppida.Poiss süüdistab mind nuhkimises aga ise jätab need padjad igale poole laiali,juba see hais ajab harja punaseks.Tean ,et külas kasutatakse ka kangemaid narkootikume,loomulikult ma muretsen.Lisaks elame koos dementse ämmaga,kes keeldub rohtu võtmast, ise näeb luulusid ja eurodest ei jaga mõhkugi ,rahakotis on 500-600 peenrahas kui palju sellest pole tal aimugi pidevalt käib jutt,et raha kaob ,mis tekitab minus hirmu,et äkki poiss tõesti näppab ja kuna koju asju ei teki ehk tarbibki mõnuaineid.Rahamajandamist ämm mulle üle ei anna,sest mina olen ju kõige halvem ja ega ma tahagi,Meest kahjuks ei huvita,sest ta on tõesti ebameeldiv inimene olnud terve elu,lisaks on mees komandeeringus nädala sees.Olgu öeldud ,et poiss on kaks korda vahele jäänud raha võtmisega minu rahakotist.Koolis õnneks käib kuid õppimisega on raskusi -pea ei võta ja ei viitsi õppida.Kui julgen e-kooli minna siis jälle nuhin.Olen sellest kõigest niii väsinud, kuna mul on veel kaks pisikest- kahe kuune ja pea kolmene, tahaks nautida seda ilusat tite aega aga ei saa samas aitab see ,et ma päris lolliks ei läheks.Lisaks olen alati lubanud tuua sõpru koju,et nad ei peaks mujal hängima siis tema puhul peab alati ümber olema vähemalt kaks ja rohkem pluss vanemal pojal ka sõber siis ausalt mulle see enam ei meeldi aga nemad leiavad,et see on ka nende kodu ja võivad omale külalisi kutsuda.Tal on komme alati tulla koos sõbraga ja siis lihtsalt konstateerida fakti mul tuli külaline võib ju no mul piinlik öelda,et ei või ja kuhu ma ta saadan kui buss läinud.Kas ma võin lüüa käega ja tema mõnuainete tarbimist mitte kontrollida ning loota,et ükskord pöördub ta õigele teele või kas see minu vastutamine üldse midagi muudab.Samas kui vahele jääb pean vastust andma ja trahvi maksma ikka mina.Kuidas saada hakkama oma tunnetega kui sa näed kuidas ta sülitab kõige ja kõigi peale.Samas arvab ta,et talle tuleb osta uus telefon kohe, ilma tööd ja teeneid tegemata -TÖÖLE kas ma pean oma vaheaja ära raiskama vot selline suhtumine on ,mehel nimelt on alati vöimalik tööd anda.Ma ei tea kiri tuli hüplik ja arusaamatu aga ehk saate aru.PS.Taskuraha ma ei anna meil oli kokkulepe,et viis eurot märkuste vaba nädala eest ja teine viis kahe vaba- siin juures kui jõuab reedeks ära parandada saab ka.Ta teenib kuus heal juhul kümme eurot.Tänud igasuguste lohutuste ja nõuannete eest.
16-aastane peaks oma arengult olema sealmaal, et on võimeline vastutama oma tegude ja otsuste eest. Samas ei ole ta veel kaugeltki täiskasvanu, puberteediiga kestab veel mõni aasta pärast kahekümnendatki eluaastat, ja seaduse ees vastutate lapse eest kindlasti teie. Aga ka 16-aastane poeg, isegi kui ta on juba täiesti mehemõõtu ning ei näita välja oma tundeid, vajab kindlasti endiselt teie toetust ja hoolimist ning selgeid sõnumeid selle kohta, mida teie tema käitumisest ja valikutest arvate. Oluline on märgata, et lapse ja vanema suhted hakkavad nüüd liikuma suhtelt laps–täiskasvanu suhtele täiskasvanu–täiskasvanu. Selle suhte juurde kuulub kindlasti vastastikune respekt ja teineteisega arvestamine. Lähedust peaksid aitama luua jutuajamised, kus kõne all kummalegi olulised teemad. Sõbrad, filmid, raamatud, eluväärtused, päevasündmused – kõik need peaksid andma jutuainet ja aitama luua tunnet, et koos on hea olla, et ollakse endiselt teineteisele tähtsad.
Inimesed käituvad väga tihti nii, et ei räägi sellest, mis muret teeb, kuid mure olemasolust annavad nad märku mingi käitumisega. Sageli ei teadvusta ka nooruk, et tal on probleem ja et see paneb teda käituma mingil teisel viisil kui seni. Selleks, et aru saada, millised probleemid võivad olla peidus probleemse käitumise taga, tuleks poega tähelepanelikult kuulata. Selleks on vaja võtta aega ja eemalduda kõigist segajatest (telekas, teised pereliikmed, kiirustamine). Tõeline kuulamine tähendab, et lülitate oma mõtted ajutiselt välja ja keskendute kuulamisele, sealjuures poega kritiseerimata ja oma lahendusi välja pakkumata.
Alustama peaksite jutuajamist teie. Väljendage oma suurt muret (tubakas, kanep, sõbrad, poisi tervis, kodurahu, rahaprobleemide jm pärast), näidake murelikkuse kõrval välja ka soovi toetada ja mõista. Peaksite selgelt ja enesekohaselt rääkima sellest, kuidas poja käitumine konkreetselt teid mõjutab, mis teid häirib ja segab, kuidas teie näete, kuidas asjad olla võiksid.
Alkoholi ja suitsude jms proovimine kuulub ikka maailma aktiivselt uuriva teismelise repertuaari. Keelamine siin ei aita, küll aga saate minakeelses selgelt väljendada, mida teie nendest tegevustest arvate. Kui olete oma arvamuse esitanud ausalt, mõjusalt ja liigset survet avaldamata, on lootust, et poiss aja jooksul järele mõtleb ja ehk teisi valikuid teeb.
Kui räägite poisiga nagu võrdse partneriga, kellelt ootate mõistmist (mitte ei sunni ega ähvarda), siis suurem tõenäosus, et saate teha kokkuleppeid edaspidiseks, mis ka kehtima jäävad. Peaksite kindlasti ka suutma seista enda vajaduste eest – kes seda veel peale teie teha saab? Kodune elu on meeskonnatööga sarnane – igaüks annab oma osa, et endal ja kõigil teistel oleks mugav olla, probleemidest räägitakse ning otsitakse ühiselt lahendusi. Kontrollija rolli võtmine on vaevarikas, te ei saa kõike kontrollida, seetõttu ongi vaja kokkuleppeid teha. Samas peaksite selgelt näitama ka oma piire ja mitte laskma neist üle sõita.
2 lugejat arvavad, et see vastus ei olnud abistav.
Tegelikult on meil lastega olnud päris usalduslik suhe ,nad räägivad rohkem kui ma tegelikult kuulda ja teada tahaksin.Nende asjade kohta öeldakse,et tehakse kuna kõik sõbrad teevad kusjuures vanem poeg kes pole kunagi midagi ega kedagi kartnud julgeb öelda EI,noorem ,kes lapsena kartis igasuguseid asju peab ennast nüüd kõva mehena näitama,minu jutt siin ,et tal pole ammu vaja end tõestada ei loe midagi.
Täna tuli välja,et vanaema kadunud pangakaart oli tema võetud, sealt kasutati kuu jooksul, enne kui kaart suleti, ca,200 eurot.Küsimus mida peaks tegema.Ise arvan,et peaks minema psühholoogi juurde.Tema ütleb ,et kuna me anname liiga vähe raha sellepärast võtabki.Kas me peaks siis hakkama rohkem raha andma,kui palju on paras,ta suudab päevaga 50 eurot teenitud palga lihtsalt ära raisata.Kui arvestame ,et ta suitsetab pakk päevas peab ta päevaraha olema vähemalt kolm eurot.Kas peakski siis andma ,et tal ei tekiks kiusatust varastada.Muidugi lubab ta jälle ,et tal on häbi ja enam ei tee .Kui ise lapsena poest vrastasin räägiti sellest kõigile ja pidin müüjalt vabandust paluma.See oli nii põletav häbi,et tahtsin end ära tappa mis võttis terveks eluks tahte midagi varastada.Ta palub,et me kellelegi ei räägiks kuigi eelmine kord jäi kokkulepe,et kui veel juhtub räägime kõigile.Kas peaks sõna pidama või pigem mitte.See kõik on ikka selline sokk et ei tea mida teha ,mu vennal olid pikad näpud-surnud-äkki on ikka geenides....Tänan teid väga
Usun, et võiksite proovida jätkata kokkulepete tegemist, ja siis peaks olema ka järjekindel. Kohe, kui selgub, et kokkuleppest pole kinni peetud, peaks asja üles võtma ja rääkima sellest, mida peaks tegema teisiti, et see kehtima hakkaks. Vahel juhtub, et kumbki kokkuleppe-pool on asjast omamoodi aru saanud, seetõttu on oluline üle korrata: me leppisime kokku selles ja selles... et mõlemad oleksid ühtmoodi aru saanud.
Raha osas on kindlasti vaja lapsega arutada, kuidas tema seda näeb: millele ja kui palju taskuraha tema arvates kulub, mis on see, mida ta kindlasti ostab taskuraha eest ja mis on see, mida katab vanem. Perede võimalused ja ka vaated taskuraha andmisele on erinevad, oluline on, et kokkulepe mõjuks suhtele toetavalt (kui üks tunneb end ebaõiglaselt kohelduna, siis toob see varem või hiljem tüli majja). Tähtis on ka, et lapsel tekiks oma raha omades arusaam, mis on majanduslik mõtlemine, kuidas säästa, millele üldse kulutada, et raha ei kasva puu otsas ega ole lihtsalt seina sees, vaid selle teenimiseks tuleb vaeva näha jms.
Valetamisgeeni ei ole olemas. Küll on olemas erinevad käitumisviisid, toimetulekustrateegiad, väärtushinnangud. Need saab laps kaasa kodust, kogu pere elamisviisi ja käitumist jälgides. Mida suurem laps, seda enam võib ta hakata jäljendama kodu lähiümbruses nähtud käitumisi: sõbrad, sugulased, klassikaaslased jt. Teismeline võib vabalt varastada, sest "sõbrad tegid nii", samas on nähtav, et kui lapse suhe vanematega on usaldav ja lähedane, siis hakkavad lapsed järgima oma vanemate väärtushinnanguid (nt: varastamine on täiesti mitteaktsepteeritav).
Laste käitumist vaadates on siiski ka nähtav, et laps ei varasta mitte "asja" vaid midagi muud, mis tal puudu on, aga mida ta ise sõnastada ei oska või väljendada ei julge.
Kui teie suhe lastega on usalduslik, nagu te kirjutate, siis annab see suurepärase võimaluse arutada avameelselt kõiki neid valusaid teemasid, üksteist kuulata ja mõista püüda ning teha omavahelisi kokkuleppeid, mis kõigi jaoks tähtsad ja suhteid hoidvad.
