Meie peres on tekkinud riiud mehe sugulastega.Algas sellest ,et mehe ema sai suvel insuldi,ta vajas pärast haiglast väljatulekut hooldust.Seni oli ta elanud üksi,kuid nüüd ei tulnud see enam päevakordagi.Sain tutvuse kaudu talle hooldekodu koha maale ja sellest tuli õudne riid ,sest ämma õed nõudsid,et ta peab jääma Tallinna,kus neil oleks siis võimalik teda vaatamas käia.Tallinna hinnad aga käisid meile üle jõu maksta.Siis nõudsid nad,et peame võtma ema enda juurde.Mina keeldusin,sest mul on alla aastane tita,pealegi vajab ämm hooldust-tal on parem käsi halvatud,teda tuleb pesta-sööta-riidesse panna,pissib alla ja mis kõige hullem-ta on sassis .Hooldekodu omad on temaga hädas,sest ta kolab tubades ringi,tõmbab kapiuksi lahti,loobib asju kapist valja ja muudkui räägib-valju häälega lolli seosetut mõttetut juttu.Ma ei kujutaks ettegi,et peaks ta võtma oma koju.Aga nüüd on ämma õed hakanud jälle peale käima,et võtaksime ema jõuludeks enda juurde.Mina olen vastu,mees ei ole ka sellega nõus,aga ta on selline pehmeke ja juba on hakanud ääri-veeri rääkima,et.... Tegemist on ikkagi tema emaga,aga mina ei ole nõus haige inimese eest hoolitsema,pealegi on peres väike tita.Kas ma olen tõesti südametu,et keeldun?Kardan,et ükskord on ämma õde autoga ukse ees,haige ema peal.Mida ma siis teen,kas keeran ukse lukku?
Mul sarnane olukord endal. Ämma õde ei saa sellest aru, et ämm vajab pidevat järelvalvet ja hooldust. Ta ei saa enam üksi hakkama ja on iseendale ohtlik. Praegu käime teda iga päev vaatamas, elab meie lähedal aga nii kaua enam ei saa. Käime kõik tööl ja mehe õel on veel kaks väikelast ka. Lisaks see, et ämma tegevus on täiesti ettearvamatu. Seega enda juurde ei saa võtta. Ma arvan, et hooldekodus on ämmal ikkagi kõige parem, seal on ööpäevaringne hooldus ja pidev ravi. Sugulased aga ei taha kuidasgi sellest aru saada. Nemad näevad ämma ainult aegajalt ja ei näe tegelikult probleemi ulatust. Selles ongi peamine probleem. Ma ei tea ka mida teha.
Mõtlen, et ämm võiks ju jõuludeks ja ka muuks ajaks minna oma õdede juurde. Oma õde on igal juhul sama palju sugulane kui oma laps. Pisikese titaga koos ei saa ikka kuidagi rabelevat vanainimest põetada.
Aitäh,et mõistate minu muret!just eile oli meil jälle riid ühe tädiga(ämma õde),kes heitis ette,et me ei käi piisavalt palju ema vaatamas.Mees käib iga päev autoga linnas tööl,läheb pool8 ja tuleb pool7,mina väikese lapsega põhimõtteliselt vanadekodusse ei lähe.Hooldekodu on siit 35 km ja otsebussi ei lähe.Nädalavahetustel on mul võimalik teha väikest lisatööd,olen samuti linnas ja mees hoiab last kodus.Aga sellest ei saada aru.Muidugi ei võta tädike õde enda juurde,tal on soomlasest elukaaslane,kus siis seal pissihaisune vanainimene.Aga meie peame võtma!Selline võimukas naine,muudkui kamandab meie elu.Aga ükshetk hakkab see riid meie omavahelisi suhteid mürgitama ning tekivad tülid.Seda ma ei tahakas,praegu ei tülitse me peaaegu üldse.
Ka meie peres on sama lugu ,mehe isa suri ja peale seda ämmal "keeras ära".Ta hakkas sihitult hulkuma mööda linna,korjama kokku prahti-pappkaste ja tasuta ajalehti,nö. kütmise eesmärgil,mida ta kodus ladestas kuni laeni välja,ostis turgudelt kokku õudsaid kaltsusid,kodus pakkis kõik ilusasti kastidesse ja tõstis hunnikusse.Peagi sai üks tuba täis,siis teine,ise kolis kööki.Kedagi enam sisse ei lasknud.Siis oli tulekahju,veel teine ja kolmas ja neljas,naabrid olid äravuses.Hakkasime arutama,et ämm ei saa enam niimoodi üksi elada,meie elame teises linnas,teine poeg käib välismaal tööl,me ei suuda teda jälgida ja hooldada.Ämmal on3 õde ja kus need kukkusid tänitama ja veel nende lapsed.Kevadel,kui ta jälle oli hulkunud mitu päeva ja käisime teda 150 km kauguselt politsei arestimajast ära toomas,sai meil küllalt ja viisime ämma hooldekodusse.Nüüd ei suhtle me enam ühegi sugulasega,õigemini nemad meiega,sest oleme häbematult emaga käitunud.Aga et haige inimene vajab hooldust,regulaarselt ravimeid,sooja tuba,sellest aru ei saada.ainult üks lõputu targutamine teemal"aga kui meie Siberis olime...".Eriti vastikuks on muutunud mehe täditütar ,kellega olin 20 aastat lähedane sõbranna,nüüd sel suvel ei kutsutud meid enam sünnipäevadele,nüüd kuulsin,et ta on lapseootel.Varem oleksin sellest esimesena teada saanud.Kurb.
Piret, teie olukord on üsna delikaatne ja keeruline. Arvan, et asja arutamist tuleks alustada mehega vestlusest, sest tegemist on tema emaga. Samal ajal on teil, Piret, ja ka teie mehel, ennekõike vastutus oma lapse ees. Teie pereelu on teile esmatähtis. Seega, kui mees on valmis võtma ema pühadeks teie juurde, siis arutage, kuidas ta tagab teile rahu ja turvalisuse. Teatage talle, mis teid murelikuks teeb ja millised on mehe ülesanded, kui ema teil on. Kui lepite kokku, et ei võta ema enda juurde, siis teatagu mees sellest sugulastele ja öelgu oma mehe sõna. Tõesti, nagu üks kirjutaja ütleb: kui ema õde seda koju toomist nii väga organiseerib, siis miks ta ei võiks teda enda juurde viia. Saan aru, et ämmal on maailmast arusaamisega tõsiseid raskusi ja sel juhul pole eriti oluline, kus ta viibib. Peaasi, et tal oleks seal turvaline olla. Arvan, et probleemi lahendamisel võiksite siiski rohkem toetuda oma mehele ja julgustada teda sellest sugulastega rääkima. Mehega rääkides andke talle mina teade, kus näitate, millised on teie vajadused. Nt midagi sellist, "Mõte sellest, et sinu ema tuleb meile, tekitab minus hirmu (.. muret, ...ärevust ; tunne, mida tunnete), sest tema käitumine on ettearvamatu ja ta võib meie lapsele kahju teha. Seepärast soovin ma sinuga arutada seda teemat, et olla kindel, et me saame asjadest ühtmoodi aru." Oluline on oma tõelistest tunnetest ja vajadustest rääkida, et mees saaks aru, miks just nii mõtlete ja soovite. Avameelset ja julget vestlust teile!
Need tülid ja riiud ei lõpe.Eelmisel nädalavahetusel tuli üks ämma õdedest külla,väikest last vaatama,nagu ta ise ütles.Aga üsna pea jõudis jutt jälle tuttava teemani.Vahepeal on juhtunud niipalju,et andsime ära ema korteri Tallinnas,sest tegemist oli tagastatud majaga,omanik käis juba ammu peale,et peame korterist loobuma,sest seal ei ela keegi sees ja nõudis et käiksime mitu korda nädalas kütmas.Täiesti arusaadav.Lisaks tuli meil iga kuu maksta kommunaalteenuste eest.Nüüd on uueks tüliõunaks see,et kuna ema oli nn. sundüürnike nimekirjas,siis nüüd kaotas ta õiguse riigi poolt saadavale sotsiaalkorterile.Ema tervis on selline,et tõenäoliselt ei hakka ta enam mitte kunagi üksi elama.Sotsiaalkorter aga on tavaline üürikorter,mille eest tuleks iga kuu mitu tuhat krooni välja käia,mis on meie jaoks võimatu.Ämma õde ei saa aru,et sotsiaalkorter ei ole päriseks antav korter,mida võid müüa või välja üürida,kui omal hetkel vaja ei lähe või lastele pärandada.Ta muudkui korrutab,et kuhu nüüd õde läheb,kui paraneb ja hooldekodust ära tuleb.Ta leiab,et õde on paranenud ja tuleks kevadel kindlasti koju tuua.Jah,tõesti on veidi paranenud,kuid pea on endiselt sassis ,ta ei tunne kohati isegi meid ära ja ajab kõik segamini.selline inimene ei saa ega tohigi enam üksi olla.Nüüd nõuab mehe tädi veel arstliku ekpertiisi tegemist,sest ta ei usu,et õde ei parane.Mina nõuan mehe käest,et tädi enam meie kodusse ei tuleks ja isegi mitte ei helistaks.See ema probleem mürgitab meie kodust elu,oleme mitu korda tülitsenud ja mina kannatan selle all.
olen hooldekodus töötanud ja kokku puutunud pöördumatult haigete inimestega. Mina leian, et te teete õigesti, sest professionaalne hooldaja saab probleemidega siiski paremini hakkama. meie noore riigi viga on see, et meil ei olda hooldekodude teenuste harjutud ja peetakse seda mingiks hoolimatute laste vanemate peiduspaigaks. Haige eaka hooldamine nõuab tohutut füüsilist ja vaimujõudu, samuti oskusi. Minu soovitus:ärge laske mehe tädidel oma elu rikkuda, usaldage hooldekodu personali. ja veel väike soovitus:räägi mehega tema emast, las ta meenutab oma ilusaid lapsepõlveaegu ja ema kui ta veel terve oli. see aitab kaudselt ka ema, sest oma seitsmenda meelega ta võib olla tunneb seda. kui ta aga mõistab, et on kõigile tüliks (ka haige mõistab, kuigi ei oska sda enam väljendada). ja külla minge alati heade soovidega, ka siis, kui ema teid näiteks padjaga viskab. Ausõna, haigus pole enda teha. Jõudu ja andke teada kuidas läheb.
