Mina olen hädas oma 15-aastasega, kelle tõttu on kogu muu pere (mina ise, 11- ja 7-aastased pojad) elu häiritud.
Ma ei tea, kus ma olen kasvatuses vea teinud, aga praegu maksab miski igal juhul valusasti kätte. 15-aastane noormees on veendunud, et ta võib teha, mida tahab, jääda sealjuures karistamata ning lisaks veel saada, mida ta tahab.
Peamised probleemid meie peres on ropendamine ja vendade kiusamine, aga tegelikult saadab seda kõike täiesti ükskõikne suhtumine. Ta ei näe probleemi selles, kui ta teeb noorematele haiget, ja kui mina seepeale probleemi tõstatan, siis ta lihtsalt irvitab mulle näkku ja "imestab", miks temast aru ei saada ja miks tema peale pahane ollakse. 11-aastane vend on autismispektri häirega, tal on Aspergeri sündroom. Ta ei saagi mitte iial aru asjadest, mis vanemat venda ärritavad, aga kui ma palun vanemal arvestada, et vend on siiski puudega, siis tuleb vastuseks ainult "Aga mis ta siis on selline väärakas!". Seda on lihtsalt nii kohutavalt valus kuulata ja kõige selle juures ma ei tea enam, kuidas käituda või kuhu pöörduda.
Eile oli neil lahkheli näiteks sellepärast, et mina olin lubanud vennal oma narisse onni ehitada. Vanemat venda see miskipärast häiris, ta käskis selle ära koristada. Noorem muidugi keeldus, ütles, et ema lubas, ja hakkas vastu jaurama, mispeale vanem andis talle rihmaga kerepeale, nii et lapsel oli lausa pandla jälg kintsu peal. See kõik toimus selle lühikese aja jooksul, kui mina koeraga arsti juures käisin. See oli nüüd muidugi üks eredamaid näiteid ja loomulikult järgnes sellele õhtupikkune selgitustöö, millest, ma kardan, ei olnud tegelikult midagi kasu, kuna noormees suurema osa ajast ironiseeris ja irvitas mulle lihtsalt näkku, kui ma selgitasin, et tal ei ole vaja lapsi kasvatada, ta ei ole kellegi isa ja tal ei ole õigust kedagi ükskõik mis põhjusel lüüa.
Üsna tavaline on see, et vägivalda asendavad ähvardused stiilis "lõikan kõri läbi või?", "tahad kannaga näkku saada või?". Neile ähvardustele ei järgne küll midagi, kuid ma ei suuda seda enam oma kodus taluda. Kui olen seda noormehele öelnud, ta ainult naerab ja ütleb, et see on nali, aga ma leian, et sellised "naljad" ei ole siiski sobivad oma kodus ja väiksemate vendade juuresolekul. Nemad ju ei saa aru, et see on nali ja arvavad, et elu nii käibki.
Taustaks nii palju, et noormehe enda kallal ei ole keegi kunagi vägivallatsenud. Karistada on ta saanud nagu kõik lapsed - väiksena seisis mõnikord nurgas, üksikud korrad sai võib-olla laksu pepu peale ... seda kõike sinnamaani, kuni tal 6-aastaselt hüperaktiivsust kahtlustama hakati. Sealtmaalt olen veel enam püüdnud end hüpikute hingeeluga kurssi viia ja aina rääkida-rääkida-rääkida, aga nüüd tunnen, et olen omadega ummikus.
Kogu internet on täis kõikvõimalikku lasteabi, aga mina küsin, kas kusagil on ka vanemateabi, kuhu võiks pöörduda just sellises ummikseisus lapsevanem, keda üks 15-aastane terroriseerib. Ma lihtsalt ei oska enam midagi teha, aga tunnen viimasel ajal, et ei taha enam koju tulla, kui tean, et ta on kodus, samuti tunnen kergendust, kui ta õhtul tüdrukuga jalutama läheb, sest siis tean, et vähemalt sel õhtul ta ei piina kedagi. Seda on julm kirjutada, aga see on nii.
Lisaks veel - lapse isast lahutasin, kui laps oli kaheaastane, isa ei ole eriti lapse kasvatamisest osa võtnud, kuid on hakanud seda viimastel aastatel rohkem tegema, siiski peamiselt majanduslikule küljele panustades. Ta ei oska isa olla. Täna käis laps välja idee, et ta võikski hakata kuukaupa isa juures elama. Iseenesest oleks see muidugi minu koorma kergendamine, kuid tegelikult annan ma endale aru, et isa ei näe läbi tema mahhinatsioone, isa ei hoolitse, et poisil ka õpitud oleks, et ta õigeks ajaks kooli jõuaks jne. Samuti kahtlustan, et isa leiab sada vabandust, miks ta ei saa teda enda juurde võtta.
Kooliga on suhted sellised, et kuni kevadeni õppis ta ühes eliitkoolis, kus tal viimastel aastatel väga raske oli, ning nüüd õpib alates sügisest tavalises koolis ja kordab 8. klassi. Hinded on võrreldes varasemaga kõvasti paranenud, v.a matemaatika, mida ta isegi ei vaevu õppima, ütleb, et see on "nende" probleem, kes seda õpetada ei oska, temal pole matemaatikat vaja. Muud ained on enam-vähem korras. Kuna eliitkoolis oldi puudumiste suhtes väga karmid, siis on ta kaheksa klassi jooksul ainult ühe korra põhjuseta puudunud, aga just möödunud reedel avastasin e-koolist, et ta oli kahest viimasest tunnist ära läinud. Minu pärimise peale, mis siis juhtus, vastas ta, et ta lihtsalt ei viitsinud seal olla ja kõik.
Kindlasti oleks abi psühholoogiga vestlemisest, kuid 15-aastast ja 180 cm pikkust inimest ei vea ka metsikute hobustega psühholoogi juurde, kui ta ise kaasa tulema ei soostu. Ja ta ei soostu. Saan aru, et probleem on kusagil tema hinges, aga ma ei oska teda enam aidata. Ja ma ei oska ka ennast aidata, kui tunnen, et mu kodu on nagu erikool, kus vohavad roppused ja vägivald.
Teie kirja lugedes saan aru, et Teil on probleem vanema pojaga, kes on vägivaldne ja argessiivne oma nooremate vendade suhtes ja ropendab teiste pereliikmete juurseolekul.
Otsitud vanemaabi võiksite saade meie Perekeskuse nõustajatelt, kontaktid on kodulehel. Mis puutub sellesse, et poeg psühholoogi juurde kaasa tulema ei soostu, siis võiks talle pakkuda rida mehi, kes konsulteerivad mehi, lasta tal endal otsustada, kelle poole pöörduda. Mõned nimed: Tiit Kõnnussaar, Aivar Zimmermann, Andres Sild, Kaupo Saue. Netist leiab poiss ise nende kontaktid.
Oluline on ka kuidas seda võimalust pakkuda. Tunnistage tema soovimatust koos Teiega minna ja informeerige võimalustest teha seda ise. Nt “Ma saan aru, et sa ei soovi minuga koos psühholoogi juurde minna, sa tõesti pole enam laps. Otsusta ise ja tee oma valik.” Andke aega! See pole kerge otsus 15-aastasele.
Noormehe enesehinnang sai kooli vahetamisega ja klassi kordama jäämisega tõsise hoobi, siit ka halb enesetunne, millega toimetulemise mehhanisme teab ta vähe, elab end lihtsalt teiste peal välja. Ega see suureks inimeseks saamine kerge pole. Kirjutate, et poiss on 180 cm pikk, juba selline keha kasvamine röövib tohutult energiat. Uues koolis on loomisel suhted uute kaaslastega ja 8. klassis pole see sugugi käkitegu. Võiks ju pakkuda talle võimalust kohtumiseks sellise õpetajaga, kes "oskab õpetada". Vahest vajavad õpilased mõnda individuaaltundi, et järjele saada. Olen isegi sellise õpetaja abi kasutanud.
Võimalust ennas aidata seisneb kindlasti ka selles, et kehtestate end poja käitumise suhtes kindlalt mina-sõnumi läbi. Nt “Kui ma kuulen sind ütlemast (ropendus/ “Lõikan kõri läbi”), tunnen end (oma tunne), palun säästa mind sellistes väljenditest.” Oluline on jääda rahulikuks ja mitte jagada hinnanguid lapsele endale, ainult käitumisele. Teismelised on kergesti haavatavad, see kõikumine lapse ja täiskasvanu vahel vaevab neid väga, nad tahavad olla veel lapsed, keda kallistatakse ja musitatakse, kuid nii piinlik on seda tunnistada, isegi iseendale. Kaitseks valitakse rünnak.
Teie soov olla kodusest pinges vaba tänu lapse eemalolekuga on mõistetav ja loomulik. Seda ideed isa juures elamisest võib arutada kolmekesi. Praegu on kirjeldatud perspektiivid ainult Teie oletused, eksabikaasaga pole Te rääkinud. Põhimõtteliselt võiks ju muret lapse isaga jagada. Meestel on omad suhted ja omad viisid poegadega olemiseks/elamiseks. Jagatud mure on teadagi pool muret.
Tänan toetuse ja hea sõna eest! See oli suureks lohutuseks. Samuti tänan soovituse eest pöörduda mõne meessoost nõustaja poole, sellest võib tõepoolest abi olla. Eks mul on tegelikult endal ka kohati poisist kahju, sest näen ju, kuidas ta ei tule toime oma emotsioonide, nii hingeliste kui ka materjaalsete vajaduste rahuldamisega. Eks ta neid vajakajäämisi ilmselt sel moel välja elabki. Mõistusega võttes ma saan ju aru, miks ta käitub nii nagu ta käitub, aga konkreetses situatsioonis olles ma lihtsalt EI TAHA, et ta niimoodi käitub. Ma leian, et ma ei ole sellist käitumist ära teeninud, et see näitab ainult seda, kuidas ta mind ei austa ning et ma ei pea oma kodus midagi niisugust taluma ... Lihtsalt murelikuks teeb see, kuidas nii noore inimese sisse on kogunenud nii palju agressiivsust ja hirmutav on, missugusel hetkel ja kuidas see kõik võib ühel hetkel välja pursata, kui ta oma jõudu ja vihahoogu ei kontrolli.
Tänud veel kord hea nõuande eest, proovin kindlasti!
Olen viimasel ajal poisile lihtsalt vastu vahtimist andnud - no kaua võib temapoolset ironiseerivat vastuplärtsumist välja kannatada. Selline käitumisviis pole mulle küll muidu omane. Nägin aga, et paljas rääkimine ja isegi spetsialisti juures käimine (sh minupoolsed mina-sõnumid "kottisid" teda veel vähem) olukorda ei parandanud. Vestlesin mõni aeg tagasi ühe pedagoogist tuttavaga, kelle argipäev näebki välja selline, kus pikad teismelised tunnetavad oma füüsilise kasvu tõttu üleolekut ja näitavad seda valimatult välja.
