Minu mure seisneb selles, et ma tunnen, et mind sunnitakse sööma. Praeguseks olen täiskasvanu ja elan perest eraldi oma mehe ja lapsega. Päritolu perest eemal elades olen jõudnud järeldusele, et ma ei talu rammusaid ja suuri toidukordi nagu meil kombeks oli süüa, see rikub mu enesetunnet ja tervist. Eelistan taimset toitu ja väiksemaid portsjoneid, olen uurinud lisaainete kohta ja minimeerin neid sisaldavate toitude söömist. Kuid aeg-ajalt toimuvad pere keskel kohtumised, mis iseenesest on ju toredad, aga millega kaasnevad eranditult söömingud. Aga ei minu, ega mu mehe pere ei lepi sellega, et ma ei söö kõike, mida lauale pannakse. Neil näikse lausa südame asjaks olevat võetud hoolitseda selle eest, et ma ikka kindlasti nende jaoks vastuvõetava koguse endale sisse manustaks. Alati söön koos teistega, aga vähem ja valin, mida söön. Nende jaoks on see pirtsutamine. Olen selgitanud, miks ma ei taha. Olen kasutanud katkise plaadi tehnikat. Esimese puhul jäetakse selleks korraks rahule kuni järgmise korrani. Teine rikub lihtsalt suhteid. Tulemus on alati see, et mind peetakse pirtsakaks ja halvasti käituvaks inimeseks, kes ei suuda "inimese moodi" lauas käituda. Tunnen, et mind ei kuulata ja ei mõisteta. Kui ma selle välja ütlen, siis öeldakse, et mis sa ajad, ei ole nii. Ja iga kord hakkab jälle sama trall pihta. Ma ei julgegi enam midagi öelda, sunnin ennast sööma, aga pärast olen enda peale vihane, et ma selline möku olen, ja enesetunne on liigsest toidust ka halb. Aga ma ei taha seda tähelepanu ja halvustavat suhtumist, mis kaasneb sellega kui ma ei käitu nagu ülejäänud seltskond. Olen täitsa nõutu.
Olete teinud valiku tervisliku toidu kasuks ja tunnete end paremini, kui päritolupere toidukordade järel. Siiski tuleb ette söögikordi enda ja abikaasa vanematega, kus teistele tundub Teie valik pirtsutamisena. Olete katsetanud erinevaid probleemi lahendamise viise. Püüdnud jagada selgitusi ja see on ühekordselt toiminud. Katkise plaadi taktika on suhteid rikkunud. Kodurahu huvides olete alla andnud, vastanud teiste ootustele, sundinud end sööma, kuid tundnud end siis halvasti, et Teid pole kuulatud, ega mõistetud, sunnitud tegema midagi vastumeelset.
Inimeste ettekujutused „normaalsest“ söömisest on väga erinevad ja nii see ka jääb. Seda muuta küll ei saa. Enda eest on aga meil kõigil õigus seista, õigus öelda „ei“. Pakkumisele proovida mõnda toitu, mis tundub Teile rasvane või muidu rammus, võiks öelda: „Tänan, ei. Ma soovin teha valiku ise. Võtan pigem… (toorsalatit, keedetud lillkapsast ).“
Kindlasti on negatiivne tähelepanu ja halvustav suhtumine ebameeldivad ja võtavad ära tuju järgmisteks külaskäikudeks. Nii võitegi kaaluda, kas võtta vastu iga küllakutse. Võite arutada olukorda abikaasaga ja paluda end toetada. Rääkida eraldi ema ja ämmaga. Ikka läbi mina-teate: „Ma tunnen tüdimust (või mõni teine tunne), kui lauas keerleb jutt minu toiduvalikute ümber.“ Kui Teid on enne ühekordselt kuulda võetud, on lootust, et võetakse jälle.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
