Mulle teeb paksu meelehärmi, et tütar ei pea kinni reeglist ja ka enda kinnitusest, et pärast kl 22.00 tuleb kodus olla. Tunnen, et rohkem ma ei taha temaga vaielda teemal: Aga kõik teiste vanemad lubavad ja mina ei ole sina! jne. Kevadel tõstsin ta päeva pealt pärast mitmekordset hoiatust ja temapoolset seiklemist kodunt välja. Saatsin isa juurde elama. Tema aga põrutas sõbranna juurde teatega, et ema on ta kodunt välja visanud väikese hilnemise pärast koju. Seda, et ta öösiti kadunud oli ja minu helistamiste peale telefoni välja lülitas - ei maininud mitte sõnagi. Kasvatan peale tema veel kate last, kellest noorim on erivajadusega 1a. Näen, et ma ei saa kesenduda pisema erivajadusega toimetulekuks, vaid pean kogu võhma suuremate peale kulutama. Aga arsti sõnul on praegune aeg eluliselt pisikese jaoks ülioluline. Ma ei oska enam muud ette võtta, kui taas kord ja viimast korda vanem laps asju pakkima panna ja ise isa juurde koos koolidokumentidega ära viia. Mulle tundub, et tüdrukul on piisavalt üleliigset energiat oma elu eest ise vastutama hakata. Pealegi olen need aastad teda üksi ilma lapseisa toeta kasvatanud. Jäägu ka lapseisale mõni aasta omapoolne töö teha (kuigi arvan, et seda on palju loota, olgu siis tema poolt vähemasti voodikoht ja tarbeesemete eest hoolitsus). Need on hetkel minu mõtted.
Ma ei ole osanud olla vast parim ema, kuid olen püüdnud anda oma parima. Kes siis veel...
Ärge tõstke tütart kodunt välja,pole vahet kust ta hulgub kas teie juurest või hoolimatu isa juurest,See on selline iga, see läheb mööda valusalt või valutult aga on tore kui tal on koht ja inimene kelle poole pöörduda kui ükskord vitsad peksavad.Te ei saa ega pea viieteist aastase eest vastutada kuigi ma mõistan ,mis teeb ema süda kui ta ei tea kus laps on.Seletage talle,et kui midagi juhtub ei oska te teda kuskilt otsidaSamas lubage siis minna kui ta tahab, nii tekib usaldus ja ta hakkab ehk ütlema kui jääb ööseks ja kuhu.On muidugi väga halbu seltskondi aga on ka normaalseid.Olen ise võõrustanud ,magatanud purjus teismelisi ja võin öelda ,et see on paratamatus see on mööduv nähe,eks ole ka loomulik ,et te tütar ei ütle teile ,ma lähen võtan mõned ginid ja samas ei saa ju lõhnadega enam koju ju minna on nii.Vahel tuleb silm kinni pigistada.
Heli, saan teie kirjast aru, et teil on koos teismelise tütrega kolm last, kellest ühele on hetkel vaja pakkuda erilist hoolt ja tähelepanu. Kogete jõuetust ja ärritute 15- aastase tütrega suhtlemisel, kuna teie kokkulepped ja reeglid jäävad tihti ainult sõnadeks. Hetkel olete valmis tütre tema isa juurde saatma, et hoida oma energiat väiksema lapse jaoks, kes vajab teie tähelepanu hetkel eriti palju.
Kirjast ei selgu kuigi palju tütre isa ning nende omavahelise suhte kohta, kuid iseenesest on isa kaasamine tütre ellu ainult tervitatav. Teismelise iga on keeruline nii noorele endale kui tema vanematele ning nõuab palju energiat ja tahtmist, et ikka ja jälle tulla tagasi armastuse juurde, mis pettumuste korral teiste tunnete alla kaduma kipub. Teismeline vajab üle kõige usaldust, mis tähendab, et vanem usub, et see noor inimene teeb oma parima just sellisena, kes ta täna on.
Teismeiga on inimese elus üks oluline, kuid väljakutseid pakkuv aeg. Kasuks tuleb see, kui vanem suudab lasta lahti vanema rollist ja näidata ennast rohkem inimesena. Enda inimliku poole näitamine tähendab oma tunnete, vajaduste, igatsuste ja mõtete näitamist. Me ärritume ja muutume vihaseks siis, kui meie piirid on ületatud ning me kipume selles kohas hakkama teisi süüdistama. Suur väljakutse on näidata teistele oma piire ehk oma vajadusi ilma süüdistamata. Kooselu kunst seisnebki erinevate inimeste vajaduste mahtumises ühe katuse alla koos austuse ja mõistmisega.
Ütlete, et teil läheb kogu võhm suuremate laste peale, kuid peaksite tegelema hetkel eriti palju kõige pisemaga. Küsige endalt, mida te hetkel kõige rohkem vajate. Väljendage oma lastele seda, mida te vajate. Samuti väljendage, kuidas tütre konkreetne käitumine takistab teil oma vajaduse rahuldamist. Teie tütar ei ole süüdi ega vääri karistamist, kui ta teeb „normaalseid“ noore inimese asju. Samal ajal väärite ka teie toetust, et jaksaksite teha seda, mida hetkel on vaja. Seega tütre süüdistamise asemel saate te temalt abi paluda ja koos mõelda, mis võiks olla lahendus, mis oleks mõlemale sobiv. Võib olla on see tõesti isa juurde kolimine? Kuid kindlasti ei peaks isa juurde minemine kõlama karistuse (lugesin kirjast välja nagu see oleks karistus?). Igal lapsel on õigus oma mõlemaid vanemaid armastada, ükskõik milline on ema ja isa omavaheline suhe olnud. Teie tütar vajab, et te ei hülgaks teda, isegi, kui see tema käitumisest kuidagi välja ei paista. Hülgamine ja oma piiride näitamine on väga erinevad asjad.
Noore arenguline ülesanne on iseseisvuda ja lahti rebida end oma vanematest ja nende mõtetest ja väärtustest. Noored peavad leidma üles oma mõtted, soovid, igatsused ja väärtused. Vanematest lahti laskmine ja iseenda otsimine on neile endale segadust tekitav ning toob kaasa pettumusi. Lisaks on valus ka vanematel, kes tunnevad end äkki justkui tühja kohana noore maailmas. Noorel on lihtsam eralduda, kui ta tühistab mõneks aastaks vanema kui väärtuse ja eeskuju. Peale piisavat otsimist, katsetamist, oma vigade tegemist ja edu kogemist võib noor valida jääda siiski koduste väärtuste juurde, kuid siis juba sellepärast, et tema ise nii valib ja mitte sellepärast, et ema seda õigeks peab.
Seega julgustan teid väljendama oma vajadusi ja piire ning samal ajal austama ka tütre valikuid. Kasutage seda viha energiat, mis teis tütre vastu tekib, oma vajaduste eest hoolitsemiseks ning leidke võimalus mitte hüljata psühholoogiliselt oma tütart. Oleks oluline, et tütrel jääks teadmine, et ema on tema jaoks olemas ka siis, kui otsustate, et ta läheb näiteks isa juurde elama. Vanem tütar ei vaja enam nii palju teie tähelepanu ega kontrolli, kuid ta vajab teadmist, et olete tema jaoks olemas ja usaldate tema iseseisvumist, isegi kui ta teeb vigu. Vastutama õpib see, kes saab teha otsuseid. Teie kõige olulisem ülesanne on hoolitseda oma vajaduste eest, sest ainult siis jaksate olla kõigi kolme lapse jaoks piisavalt olemas. Julgustan teid paluma lähedaste ja sõprade abi, et laadida oma akusid ja teha midagi, mis teid rõõmustab, sest lapsed vajavad kõige rohkem ema rõõmsaid silmi.
Aitäh teile. Tunnen end vahest üsna üksi probleemidega maadeldes. Mõistusega saan aru, et mingi lahendustee peaks ju olema, kuid silm on pime ja viha võtab viimasegi nägemise. Tütar ei arva oma isast suurt midagi, tema juurde minna ta ei tahaks.
Armastus teeb vahest nii haiget. Ka teadmine, et tütar on alaealine ja minu kui vanema vastutus tema tegemiste eest on suurem.
