Olen 24-aastane naine ja elan koos mehega, kes on kohe varsti saamas 30-aastaseks. Mul on eelmisest kooselust laps. Kolisin mehega kokku kaks aastat tagasi ja ma ei saa enam aru, kas viga on minus või on mu mees lihtsalt kummaline.
Mees elas enne minuga kokkukolimist kõik need 27 aastat oma ema ja isaga. Me üürisime koos korteri ja alustasime kooselu. Juba esimesel kokkukolimise päeval vaatasin, et mees kuidagi närviline. Ühel hetkel puhkes mees lihtsalt nutma! Sain aru, et tal oli raske ära kolida oma vanemate juurest.
Olgu pealegi, üks päev nutad ja ahastad, aga tervelt nädal aega järjest väikese poisi moodi pillida!? Ühel päeval ma lihtsalt ütlesin talle, et kui ta ei suuda naisega koos elada, siis koligu ema-isa juurde tagasi. Mina ei pea kodus taluma tema närvilisust ja pillimist. Kui mina kolisin kodust ära, olin vaid 18-aastane ega kippunud igal võimalusel sinna tagasi, rääkimata nutmisest.
Kui me ka läksime mehe vanematele külla, siis nad vesistasid seal kolmekesi. Ausõna, ema, isa ja poeg nutsid lahinal, nagu oleks keegi lähedane inimene siit ilmast lahkunud, ja nii iga kord, kui seal käisime. Keerasin pea ära ja hoidsin naeru tagasi. Nii raske võib ikka ühel 27-aastasel mehel ema-isa juurest minema kolida!
Mehe ema tuletas mulle ikka meelde, et ma mehele kodus mannaputru teeks õhtuti, sest nemad olevat nii harjunud ja mehele maitsvat väga. Nimelt mehe ema tegi oma 27-aastasele pojakesele igal õhtul mannaputru ja nüüd pidin mina selle üle võtma. Mis seal ikka, iga õhtu keetsin mannaputru talle ja ka lapsele ja nii nad siis kahekesi sõid, minu 3-aastane laps ja minu 30-aastane mees.
Mannapuder mannapudruks. Mind häirib see, et iga jumala päev veedab mees aega oma emaga - jutustavad ja jalutavad. See on nagu aamen kirikus, et päeval tuleb ka vanemate pool käia.
Mina lõpetan oma tööpäeva kell kuus õhtul ja jõuan koju kell seitse. Mul on kodus vaja teha süüa, koristada ja ma tõesti ei jaksa iga päev mehe vanemate juures passida. Siis on mehel aga häda, et neil on igav. Ütlesin, et ma ei ole kloun, kes peab lõbustamas käima kedagi. Mina enam ei käi iga päev mehe vanemate juures, aga mees käib edasi.
Mees käitub nagu tema ema
Kui mees vanematekodus elas, siis ema pesi pojakese pesu, vahetas pojakese voodilinu ja isegi pesust tulnud aluspüksid triikis ära. Nüüd pean mina kõike seda sama tegema, kuid ma tõesti ei näe mõtet aluspükse triikida. Ma ei ole kodumasin.
Mees räägib juba nagu tema ema ja see ei ole normaalne, kui 30-aastane mees räägib 70-aastase inimese juttu. Kui tahame kuhugi minna, kas või mere äärde, peab tal ema-isa kaasas olema. Kui laupäeva hommikul mees juba ema-isa juures ei ole, siis tuleb murelik telefonikõne, et kus te jääte.
Kui mehele oma tunnetest räägin, siis ta lihtsalt ei kuula mind. Kui räägin, et tunnen, nagu ta ei armastaks mind, siis ütleb ta mulle, et see on mu oma viga, et nii tunnen. See on iga probleemi puhul nii - oma viga.
Mis mind kõige rohkem selle asja juures tegelt kurvastab, on see, et ta ei pea mind ja minu last oma perekonnaks. Tema perekond on tema ema ja isa. Ta on seda ise ka mulle öelnud, et naised tulevad ja lähevad, aga vanemad on kogu aeg olemas.
Selline suhtumine ei tekita vähimatki peretunnet. Mõistaksin, kui tema vanemad oleksid raskelt haiged ja suremas, et siis ta käib seal iga päev hooldamas ja hoolitsemas, aga mõlemad on hea tervise juures.
Saan aru, et vanemad on tähtsad - ka minu vanemad on tähtsad! -, aga minu pere on ikkagi hetkel minu mees ja laps. Kui mees tahab oma elus midagi teha või osta, siis arutab ta selle läbi ennekõige oma emaga. Mina olen alati viimane, kes kõigest teada saab.
Kui mees teeb aga midagi sellist, mis ei pruugi tema vanematele meeldida, siis seda ta varjab nagu väike laps. Ükskord tegi ta endale näiteks tätoveeringu ega julgenud seda kodus emale näidata, sest kartis ilmselt pahandada saada. Samas hoiab mees tähelepanelikult silma peal minu harjumustel. Talle ei meeldi, kui tarvitan alkoholi või suitsetan, ja ta kontrollib, mida ja kui palju ma söön. Kui kodus on midagi segamini, teeb ta märkuse.
Mees lahku minna ei taha, sest siis surevat ta ema ära, kui enam minu last ei näe. Ühesõnaga ma pean elama mehega koos, sest mehe emale meeldib mu laps väga! Kui sellest emme-poja probleemist kodus räägime, siis mees mitte ei kuulagi, vaid kõnnib lihtsalt minema.
Ühist last ei julge mees ka saada, sest kardab, et äkki me lähme lahku. Mees ei julge abielluda, sest kardab «äkki me lähme lahku». Ta ei julge isiklikku korterit soetada, sest «äkki me lähme lahku». Sellise mõttelaadiga on ju võimatu ühist elu rajada!
Samas teeb mulle muret, et mina teenin mehest kaks korda vähem, aga üüri ja toidu eest pean ikka sama palju maksma. Mõni kuu, kui mul jääb üürirahast puudu, siis maksab mees minu eest, kuid järgmisel kuul pean talle selle ikka tagasi maksma. Mees minu palganumbrit teab, aga enda sissetuleku kohta ütleb: «Mehe raha ei ole naise asi.»
Kui mees koondati ja mina andsin talle raha, ilma et ta seda oleks küsinudki, siis see oli minu seisukohast igati normaalne. Maksab see kes saab. Kooselus jagatakse kõike ja kõik on ühine. Meil on aga «meie» ja «minu».
Mul on juba kuus aasta autojuhiload ja sõidan üsna hästi, ent mees ei ole oma autot mulle kordagi usaldanud. Võõrad usaldavad kaineks autojuhiks paludes, oma mees aga mitte. Ainsad, keda mees usaldab, on tema vanemad.
See suhe on väga raske ja arvata võib, et mees jääbki ema vahet jooksma. Mina ei näe sel suhtel selliselt mõtet, aga mees minust lahku minna ka ei taha. Mis mul üle jääbki, kui siis jagada oma meest ämmaga.
Muutused peres puudutavad alati kõiki pereliikmeid, on sees siis perekoosseisu suurenemine või vähenemine, näiteks uue liikme sünd, kellegi lahkumine, elukoha vahetus või partneriga kooselu alustamine. Antud loost selgub, et kõige raskem on kohaneda muutustega mehel ja tema emal. Mõlemad elavad üle kaotusevalu ja näib, et ei suuda omaks võtta ega leppida, et nüüd on kaks eraldi peret, neil on raskusi teineteisest eraldumisega. Mis selle siis raskeks teeb? See on ju loomulik, et lapsed iseseisvuvad ja lahkuvad vanemate juurest ning mõistetav, et elatakse läbi ka kaasnev üleminekukriis, kuid sellega tullakse aja jooksul enamasti ka toime, mõnedel õnnestub see kergemini, teistel jaoks on see aga suhteid pingestav või koguni tervist ohustav protsess.
Kirjas toodud viitab sellele, et mees ei ole oma vanematest eraldunud. Kolides füüsiliselt kodunt ära, pole ta piisavalt eraldunud emotsionaalselt. Samas on see aga väga oluline iseseisvumiseks ja valmisolekuks oma naisega lähedussuhte loomisel Praegu olukorda võib kirjeldada ka kui lojaalsuskonflikti. Mees peaks naisega suhte loomiseks justkui ema hülgama Kui üks partneritest ei ole vanematest eraldunud, iseseisvunud, siis ei saa ka vastastikku toetavat paarisuhet kujuneda.
Hea suhe vanematega on väärtus, sidet nendega tuleb hoida, olla olemas, kui nad seda vajavad, kuid samas on vajalik elada ka oma elu. Selle raskuse ületamise võti on mehe-naise omavahelistes suhetes. See, mida mees vajab ja saab emaga suhetest peab asenduma paarisuhtega. Naiselt eeldab see suurt taktitunnet, mõistmist, hea kontakti loomise oskust, et mees suudaks lahti lasta emast ja tunda end lähedasena naisega.. Kõik need jutud, mida mees eelistab emaga jagada, temalt toetust saades ja millest loobuda ei suuda, peaksid saama räägitud oma naisega. Naine ja mees peaksid olema teineteisele need, kes on kõige lähedasemad, sel juhul ollakse valmis eralduma ka vanematest. Uue perega kohanemisel on kasuks osalus uue pere igapäevastes tegemistes, ühistegevustes osalemine, mõnes valdkonnas või tegevuses vastutuse võtmine, ühiste traditsioonide loomine jne. Kõik see, mis oli tähtis vanemate peres, peab olema asendatav uues peres ning lisaväärtusena on hea kujundada midagi unikaalselt, mis on vaid meie-perele omane.
Teine keeruline protsess, mis takistab hea paarisuhte kujunemist, on antud loos ilmselt mehe vanemate suhetega seonduv. Mehe ema vajab oma poega ega suuda omakorda tema iseseisvumisega leppida, hoides poega oma probleemidega enda juures. Murekirja kirjutanud naine ütleb, et ta mõistaks, kui vanemad vajaksid abi, oleks tervisega hädas vms. Jah, see on loomulik ja igati kohane suhtumine. Samas võib ka juhtuda, et vanemad jäävadki reaalselt haigeks, kui ei suuda leppida oma täiskasvanud laste iseseisvumisega ning saavad vajaliku tähelepanu ja seotuse läbi oma haiguse või abituse. See ei ole üldse teadlik või pahatahtlik manipulatsioon uue suhte takistamiseks, pigem suutmatus oma probleemide toime tulla, enamasti suhteprobleemidega, üksijäämisega, raskusega olla silmitsi oma ebarahuldava eluga. Siin on võtmeküsimuseks jälle lähisuhted, antud juhul ema suhe oma mehega. Ta ei vajaks, ei seoks oma poega nii tugevalt endaga, kui tema suhe oma mehega oleks piisavalt lähedane, rahulolu pakkuv. Ka mehe ema jaoks peaks olema esimene kõige olulisem inimene, kellelt saab tuge ja mõistmist, tema enda elukaaslane..
Viimane protsess kulgeb valutumalt kui vanemad leiavad piisavalt tegevust, eneseteostust mujal kui noorte pereasjades otseselt osaledes või end vajalikuna tundmist viisil, mis sobib ka noortele. Mõned vanemad leivad lahenduse uuest teineteisele pühendumisest, reisimisest, hobist, nt aiandusest, lemmikloomast, vanavanemate rollist jne. Seega on võtmeküsimus mehe vanemate paarisuhte kvaliteet, mis võimaldab kohaneda muutusega.
Praegu võib oletada, et ema ja poeg vajavad teineteist seetõttu, et kumbki pole võrdväärses, täisväärtuslikus ja täiskasvanulikus paarisuhetes.
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
1 lugeja arvab, et see vastus ei olnud abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
