Tere!
Minu lähisugulasega juhtus mõned aastad tagasi õnnetus, mille tagajärgedest pole ta minu arvates siiani üle saanud. Inimene on muutunud väga närviliseks, kisub iga asja peale tüli, ütleb halvasti, korrutab, et teised ei hooli temast ja tahavad tema surma, aga näiteks keegi tuttav x just helistas ja küsis, et kuidas läheb, samas meie, lähisugulased, ei hoia teda üldse. Tema abikaasa on nende aastatega muutunud toredast mehest närvipuntraks, kes üritab olukorrale leida õigustusi, et tal on halb jne, no mis ta siis niiväga ütles aga see ei paranda midagi. Peale selle tunneb see inimene, et tal on väga rasked haigused küljes, kui tulemas on mõni sünnipäev või üritus, kuhu peab minema ja teda konkreetselt põlvili pole sinna palutud, siis temal hakkavad kõik kohad valutama, ta tahab kiirabi või surra. Aga teistel on väikesed lapsed, oma elud ja kohustused, abikaasa tal teeb nagunii kõik, et tema elu oleks rahulik ja hea aga sellest ei piisa. Kõik teised peavad ka maani kummaradama ja teda kiitma, aitama, kogu aeg rääkima ja temaga nõus olema. Kui ei ole, on jälle jama majas. Mina ütlesin, et inimesel on ikkagi veel traumajärgn depressioon ja on vaja abi otsida. Läks aasta, siis jõudsid psühholoogi juurde. Selle asemel, et rääkida asjast, rääkis kõnealune inimene psühholoogile muinasjutu, et kõik on ilus ja tema on rahul eluga (poeg käis tal kaasas). Seepeale ütles psühholoog, et võin teile ju antidepressante kirjutada ja kirjutas aga inimene ei võta neid, sest tal polevat neid vajagi..... Aga ta näeb kõike mustades värvides, meenutab iga veidigi halvema varjundiga lauset, korutab neid, heidab ette, kisub teksti kontekstist välja ja see jama kurnab kõiki ja keegi ei taha neile küllagi enam minna. Mulle vahel tundub, et ta on vaja panna psühhiaatriaosakonda puhkama mõneks ajaks, et teda saaks asjatundjad aidata, oma perering ei suuda küll midagi ära teha enam.
Tõsi on see, et kedagi vägisi aidata ei saa. Ei psühhiaater, ei psühholoog, ei sugulased. Kui keegi on otsustanud käituda teataval moel, siis see on tema otsus, tema valik.
Mida siis selles olukorras teha? Ega palju muud olegi, kui lasta tal rahulikult olla see, kes ta olla tahab. Kuna igaüks saab seista enda eest, saate talle anda rahulikult teada, kuidas ja miks see olukord teid häirib, kuidas teie ennast seejuures tunnete. Võimalus on ka öelda, et olete kujunenud olukorra pärast mures ning et tahaksite kuidagi aidata. Ehk on t anõus seeüle arutlema? Kui tema kõrval on hoolitsev abikaasa, ei peaks teised sugulased nii väga muretsema.
Tihti tunnevad haiged inimesed ennast lihtsalt kellenagi, keda ei kuulata, keda ei mõisteta, keda ei toetata - ja see on tõesti vilets tunne. Kas on kedagi, kes oleks lihtsalt hea kuulaja, nõus istuma tema juures, väljendama mõistmist ja toetust, samal ajal ühtki süüdistust nt hoolimatuse vms isiklikult võtmata? Teie kirjeldused panevad mind mõtlema sellele, et tihti ongi nii, kui näeme kedagi käituvat sel moel, mis meile on vastuvõetamatu (sugulane süüdistab teid hoolimatuses jms), võtame me seda kui rünnakut enda vastu. Kuid tegelikult ei räägi seesugune rünnak mitte sellest, kui halvad meie oleme, vaid sellest, kuidas (kui halvasti) see teine inimene ennast tunneb.
Niisiis võiks esimene ja tähtis asi olla selle haige inimese tõeline kuulamine ja mõistmine, teisalt aga piiride panemine manipuleerimisele.
Kui psühhiaater on välja pannud diagnoosi, mille puhul on vajalik nt antidepressantravi, siis oleks muidugi hädavajalik, et haige rohtu võtaks, sest pikalt kestnud masendus muudab ajus toimuvaid protsesse, siin ei pruugi ainult rohkemast hoolimisest-kuulamisest abi olla. Kui haige kodused hooldajad juba ise vaimselt liialt kannatavad, võiks kaaluda haige ajutist paigutamist hooldushaiglasse.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
