Oeh.. ei oska kohe kust alustada. Tunnen, et olen nii segaduses ja ei tea enam mida on üldse õige öelda või mõelda.
Olen oma pere vanim laps. Mul on 4 aastat noorem õde ja 15 aastat noorem vend. Meie õega oleme ühe isa lapsed ja vend on emal teise mehega. Ema kohtus mu isaga kui oli 20-ndates. Terve suguvõsa püüdis teda veenda mu isaga mitte abielluma, sest ta tundus neile algusest peale pisut kahtlane. Neil oli kahjuks õigus. Mõni aeg hiljem osutus mu isa vägivaldseks alkohoolikuks. Ta jõi iga päev ja peksis ema meie nähes. Mu õde sellest suurt midagi ei mäleta, sest ta oli väga väike kui see kõik aset leidis. Mu isa suri kui ma olin 9-aastane. See oli meile kõigile suur kergendus, sest nüüd alles saime normaalset ja rahulikku elu elama hakata. Kui isa veel elas ja ema kallal vägivallatses, siis ei tulnud mu ema oma emotsioonidega kuidagi teistmoodi toime, kui vägivallatses omakorda minu kallal. Olin lapsena tihti sinine. Sain peksa nii vitsa, rihma kui hüppenööriga. Peks ei lõppenud kunagi enne kui ema ise ära väsis. Pikka aega tundsin, et ei suuda emale ta tegu andestada. Et miks ta oli siis nii nõrk ja rumal, et valis endale elukaaslaseks ja laste isaks sellise jõhkardi nagu meie isa seda oli. Nüüd olen püüdnud teda mõista ja talle andestanud. Oma õde ma lüüa ei lubanud, läksin alati vahele, kui ema teda peksta tahtis, mis tähendas seda , et sain ka tema keretäied endale. Kui olime mõnda aega kolmekesi elanud, tekkis emal uus mees. Temast 12 aastat noorem poisike, kes omast arust oli juba suur mees. Ta kolis kohe meie juurde, kuigi palusin ema, et ta ei hakkaks temaga koos elama. Aga ema ei ole kunagi sellega arvestanud, mis meile hea on, vaid oluline on ainult tema enda isiklik heaolu. Ta jäi kiiresti rasedaks, et seda poisikest enda küljes kinni hoida. Kui laps sündis, ei võtnud mees teda omaks, süüdistas ema pidevalt selles, et ta teiste meestega sahkerdab. Kuigi selliste kalduvustega pole mu ema kunagi olnud. Uus mees oli samuti alkohoolik, kes emal närvid seest sõi. Ema ei hoolinud enam millestki. Meil polnud kodus süüa, riided olid katki ja kommunaalmaksed maksmata. Sellise olukorra tõttu sattusime kiiresti kodukoha pilkealusteks ja enamuse mõnitusest sain mina jälle enda kaela. Mind narriti nii mu kodukohas kui ka koolis. Õnneks mitte mu klassikaaslaste poolt, selle eest olen siiani siiralt tänulik, vaid nende samade laste poolt kellega samas kohas elasime. Ühel hetkel oli asi juba nii hull, et ema läks metsa ja tahtis ennast seal tablettidega ära tappa. Õnneks sain aru, mida ta plaanib ja otsisin talle abi. Üks perekonna tuttav läks talle sinna järgi, ajas talle näpud kurku ja tõi ta hiljem koju. Ema ei vabandanud kunagi sellepärast, et ta nii isekas oli ja me tema tegude pärast peaaegu lastekodusse oleksime sattunud. Mu vend polnud siis veel isegi aastane.
Kuna emal oli oma eraeluga pidevalt palju tegemist, siis polnud tal ka aega või isegi tahtmist mu venna järlele vaadata. Pidin ise hetkega suureks saama ja tema eest hoolitsema hakkama. Sain 15-aastaselt n.ö. emaks. Kui vend oli veel väike, puudusin tihti koolist, sest pidin tema järele vaatama. Kui ta suuremaks sai, siis viisin ta hommikuti enne kooli lasteaeda ja pärast kooli läksin talle sinna järgi. Õnneks käis ema vähemalt tööl, aga suurem osa ta palgast kulus selle mehe joomingute finantseerimiseks. Imestan isegi, et suutsin selle kõige kõrvalt gümnaasiumi 4-de 5-tega lõpetada. Oma õe abile ma loota ei saanud, tema ütles kohe, et tema pole seda last teinud, mis tähendab, et ta ei pea tema eest ka hoolitsema. Mu õde on ka alati väga isekas olnud. Kui nooremad olime, siis kasutas ta kõik minu raskelt hangitud kosmeetika jms salaja ära, sest arvas, et tal on seda minust rohkem vaja. Mis siis, et tal olid ka oma asjad olemas. Õega ei saa me siiani eriti läbi kuna mul on raske nii enesekeskset inimest mõista. Kuna ma hoolitsesin alati selle eest, et keegi talle liiga ei teeks, siis ei ole temal selliseid hingehaavu nagu minul. Ja kui olen üritanud talle selgitada miks ma selline olen ja niimoodi tunnen, siis on tema ainus vastus mulle:"Issand, saa üle juba!" Ta ei mõista seda mida ma mõtlen või tunnen. Kui õde oli 18, kolis ta üldse kodust minema ja pole õnneks siiani tagasi tulnud. Naudib enda isikliku elu elamise vabadust.
Aga mina olen ikka siin. 28-aastane ja elan koos oma ema ja vennaga. Vend on nüüd juba 13. Venna isa läks meie juurest õnneks ise parematele jahimaadele. See juhtus juba 8 aastat tagasi. 7 aastat tagasi võtsin nõuks oma pere sellest halbu mälestusi täis kohast minema kolida. Kolisime kohe 100 km kaugusele. Mina otsisin maakleri ja ajasin kõik asjad korda. Emal oli vaja lihtsalt asjad pakkida ja mulle järgneda. Arvasin, et nii on meile kõigile parem. Ja ma ei eksinud, siin on tõesti hea ja rahulik elu olnud. Aga minu põhimure seisneb selles, et mu ema pole siiani vastutust tagasi võtnud. Tundub, et talle on see mugav olnud, et mina meie kõigi eest hoolitsen ja ta pole isegi püüdnud omalt poolt mingeid muudatusi ellu viia. Paar aastat tagasi mõtlesin, et kolin lihtsalt kodust ära ja vaatan kuidas ta hakkama saab. Ei saanud. Võlad kuhjusid ja lisaks võttis ta uusi üle jõu käivaid laene. Kuna ma ei soovi oma vennale samasugust elu nagu ma ise elasin(kõik see, et süüa polnud ja teised lapsed mõnitasid), siis kolisin koju tagasi. Mida aeg edasi, seda raskemaks lähevad ka koolitööd ja siinkohal ei oska ema teda jälle aidata. Seisan oma pere kõrval nagu kalju ja samas tunnen, et mind pole kellelegi vaja. Saan aru, et tunnustus peaks iseenda seest tulema, aga mina olen seda alati väljastpoolt otsinud. Olen emaga sellest ka väga avameelselt rääkinud, õigemini olen temaga kogu meie elust rääkinud ja tema vastus mulle on:"Ma ei oska sind aidata!"Olen nii väsinud. Tunnen, et leinan pidevalt seda elu, mis mul oleks võinud selle aja peale juba olla ja mida elavad teised minuvanused. Tahaksin endale päris oma kodu ja oma isiklikku perekonda, aga kuna see perekond ei tule ilma minu abita toime, siis ei saa ma seda endale lubada. Kadestan kõiki neid, kellel on vastutustundlikud ja toetavad vanemad, kes oma võsukesi ise jalgadele aitavad mitte vastupidi. Ma ei tea kuidas selle olukorraga leppida, sest see on just see olukord, mida ma kuidagi muuta ei saa. Minu valikud on, kas jätan oma pere hätta, et oma elu elada või loobun oma isiklikust elust, et neid aidata. Hoolimata kõigest armastan oma ema, kuigi olen ta peale siiani pisut solvunud ja temas pettunud, aga püüan teda mõista. Ja mu vend on mulle nagu oma laps, mis hirmutab mind, sest see ei tundu kuigi funktsionaalne. Aga nii ma tunnen. Usun, et olen sügavas depressioonis, mida on mul ka varem rohtudega ravitud, aga tervest maailma täiest tablettidest ei piisaks ka praegu, sest kui elu ei muutu, siis ei saa ma ka ju tervemaks. Nii käin lihtsalt päevast päeva ja võitlen oma saatuse vastu, sest ei suuda lihtsalt uskuda, et see ongi see elu, mida ma siia ilma elama tulin. Ja samas tunnen, et olen tänamatu kui selle kõige üle virisen. On ju neid, kelle elusaatus on minu omast kordi hullem olnud. Ma ei tea enam mida teha. Tahan ka lihtsalt õnnelik olla...
Alustuseks tahan öelda teile aitäh avameelse kirja eest, mis räägib teie elust. Lugedes teie kirja võin öelda, et tegemist on eluteega, mis jätab kindlasti haavad hinge, mida tuleb "ravida". Ma ei mõelnud siin tabletiravi, pigem psühholoogilist nõustamist, mis aitaks teil saada kontakti iseendaga. Läbielamised, mida kirjeldate tekitavadki segadust iseendas, mille tulemusena on raske arusaada kes ma olen ja mida ma tahan. Seega esimene soovitus on leida endale sobiv psühholoog, kes aitab teil selgust saada oma tunnetes ja tuleviku eesmärkides.
Tulles teie praeguse koduse elu ja ema teema juurde. Kirjutate, et teie ema ei ole valmis vastutust võtma. Aastatega on temas kujunenud õpitud abitus, kuna teie olete tema rolli täitnud suurepäraselt. Kui soovite, et ta võtaks selle vastutuse tuleb talle seda tasapisi hakata andma ja ise hakata jääma tahaplaanile. Hetkel ei ole tema kodus ema vaid teie oma vennale ja emale. Teie ema on teile samuti lapse eest, kes ei pea võtma vastutust. Emale saavad kindlasti abiks olla ka erinevad kohaliku omavalitsuse sotsiaalvaldkonna spetsialistid. Siin saate teie eeltöö ära teha ja edasi lasta emal kõndida oma rada. Teie ema võib võrrelda lapsega, kes peab õppima ise kõndima.
Kindlasti on erinevaid võimalusi, kuidas teie vend saaks ennast hästi tunda. See, kui te ei ela päevast päeva vennaga koos ei tähenda, et tal ei ole teie tuge. Juhul, kui teil oleks ka oma elamine saaks venda ka teie juures käia ja olla.
Kirjutate sellest, et teil on valikud, kas loobuda oma isiklikust elust või aidata oma peret. See on tõsine mõtlemise koht, kus võib abi olla psühholoogist. Lühidalt tasuks mõelda sellele, mis on ühe või teise valiku "hind" teie jaoks. Kui kõrget või madalat hinda olete valmis maksma, et loobuda oma isiklikust elust. Võibolla teeb otsustamise lihtsamaks see, kui mõelda 4-5 aastat edasi. Selle aja peale on teie vend juba peaaegu täisealine, kes hakkab tasapisi oma elu elama. Samas ei saa te oma ema eest elu ära elada, kuna igaüks peab ise oma elu elama.
Kokkuvõttes olete te saanud oma lapsepõlvekodust elukooli, mida ei ole paljudel noortel. Läbi raskete elukogemuste on teist saanud tugev isiksus, kes ei karda raskusi ja on valmis oma eesmärgi nimel palju pingutama (mõtlen siin teie ära kolimist perega 100 km kaugusele ja kooli lõpetamist 4 ja 5 -tega). Praegu tuleks võtta aega iseendale, otsida endas selgust ja rahu koos psühholoogiga. Kui selgus on tekkinud teie sees, läheb selgemaks ka kõik muu. Kindlasti olete juba ammu ära teeninud oma isikliku õnne.
Nii.. nüüd on sellest juba mõni aeg mööda läinud kui oma eelmise kirja siia postitasin. Olen vahepeal püüdnud tulutult endale sobivat psühholoogi leida. Tulutult sellepärast, et kõik nad on mulle rääkima hakanud, et peaksin ema kuradile saatma ja lõpetama märtri mängimise. See on minu jaoks shokeeriv ja vastuvõetamatu olnud. On see nende poolt üldse eetiline olnud? Minu meelest ei ole see lahendus, sest mu vend elab ju ikka temaga. Käisin vahepeal välismaal, ennast n.ö. tuulutamas lootes, et tagasi tulles on ehk kõik parem. Tagasi tulin sellepärast, et vend hakkas rääkima kui masenduses ta on ja kui raske on emaga kahekesi olla. Nimelt kujunes mu emal vahepeal lisaks suitsetamise sõltuvusele ka arvutimängude sõltuvus ja nad hakkasid vennaga iga päev selle pärast tülitsema kes enne arvutisse mängima saab. Mõlemad tegid oma päeva toimetused ära ja koju jõudes läks sõda lahti. Minu jaoks on see jällegi nii mõistetamatu, kuidas üks ema, kes peaks lapse jaoks olema tõsiseltvõetav eeskuju, saab endale sellist käitumist lubada? Kui ta oma arvutimaailmas on, siis ei märka ta midagi mis ta ümber toimub. Vend palus koolitöödes abi, aga kuna ema oli mängimisega nii hõivatud, siis läks venna õppeedukus üsna ruttu allamäge. Nüüd olen paar kuud kodus olnud ja oleme kooliasjad enam-vähem joonde saanud, aga näen, et mu vend ei suuda endiselt emaga kuidagi leppida. Emal käivad vahest sellised hood, kus ta hakkab lapsevanemat mängima, mis tähendab seda, et keelab, käseb, poob ja laseb. Vend läheb selle peale kohutavalt endast välja, sest tema jaoks ei ole ema mingi autoriteet. Olen talle püüdnud rääkida küll, et ta ema sõna kuulaks, aga ta ei taha sellest kuulda. Ja ausalt öeldes saan temast aru.. Kui mina temaga räägin, siis saab ta ilusti kõigest aru, oleme väga lähedased ja räägime igasugustest asjadest. Kuna ta on murdeeas, siis on tal eriti palju küsimusi ja kõigile neile olen oma kogemuste põhjal püüdnud ka vastused leida. Emaga ta nendest asjadest ei räägi, sest emal on rumal komme n.ö. narrima hakata. Seda rakendab ta ka minu peal. Mul on kogu elu kaalu probleemid olnud ja ta on näinud kui väga ma sellepärast kannatan, aga selle asemel, et mind selle probleemiga toime tulekul aidata, valab ta hea meelega õli tulle.. Kui endale mõne riideeseme olen ostnud ilma et oleksin seda enne poes proovinud ja kodus selgub, et see mulle selga ei mahu, siis irvitab ta alati hea meelega ja kommenteerib, et mida ma küll mõtlesin kui arvasin, et ma oma suure keha otsa sellise asja võiksin tõmmata? Et kas ma olen pime??? Ja kui mul on õnnestunud pisut maha võtta, siis ostab ta alati mu lemmik kooki n.ö. tähistamaks minu suurt "võitu". Endal õel irve näol.. paratamatult jääb mulje, et ta saboteerib mu jõupingutusi ja on selle üle uhke. See teeb nii kohutavalt haiget.. Olen temaga sellest rääkinud ja küsinud, et kas tõesti pärast kõike mis mina tema heaks olen teinud, arvab ta, et on ilus minuga niimoodi käituda, siis vaatab ta mulle suurte silmadega otsa ja küsib, et mis sa minu heaks siis teinud oled????? Ta ei hinda mitte midagi mida ma teen, pigem olen tal jalus sest ei lase tal rahulikult arvutimänge mängida ja lihtsalt olla, mis on tema kõige suurem soov. Mis oleks jällegi mõistetav kui ta poleks lapsevanem. Talle ei jõua see lihtsalt kohale, et ta on ema ja peaks ise oma järeltuleva põlve eest hoolitsema ja ma ei jaksa talle seda enam selgitada. Tahan nii väga käega lüüa.. aga mul on vend. Ma ei saa teda hätta jätta. Ja samas ei jaksa enam niimoodi elada. Kuidas see võimalik on, et mõnel emal ei arenegi kunagi emainstinkti? Et tema prioriteet ei ole tema laste heaolu? Ta on tunnistanud, et tal puudub empaatiavõime.. aga on see tõesti võimalik? Või on see kõigest vabandus, et oma tegusid õigustada? Tunnen vahest, et ta lausa vihkab mind, sellepärast, et juhin pidevalt tähelepanu sellele mis on valesti. Need vestlused kujunevad ka pigem selliseks täiskasvanu-teismelise jutuajamiseks, mille käigus lööb tema käed rinnale risti ja keeldub kaasa mõtlemast, tundes, et ma ainult süüdistan teda ja et ta polegi justkui midagi hästi teinud. Kuidas ma temaga siis rääkima pean kui asi ongi selles, mida tema valesti teeb? Ma alustan juttu alati sellest mida mina või mu vend tunneme ja kuidas me soovime et asjad oleks.. Ma ei loetle talle asju, mida ta valesti teeb vaid ütlen, millest me puudust tunneme.. ja ometi võtab ta kõike mu öeldut rünnakuna ja kõnnib lihtsalt minema. Ma ei tea enam kuidas temaga suhelda ja kuidas oma vaatenurka talle selgitada. Kas neid suhteid on üldse võimalik parandada või olekski aeg alla anda ja kogu sellele perekonnale käega lüüa???
Raske on soovitada midagi uut. Probleem on keeruline ning vajab lahendamiseks aega ja kõigi osapoolte tahtmist.
Tulles korraks psühholoogide teema juurde, võin öelda, et oma perest ja vanematest ei ole meil reaalselt võimalus lahti öelda. Samas on meil täiskasvanuna võimalus neist distantseeruda, et ise ellu jääda. Lugedes teie kirjeldusi ema kohta võib öelda, et teie ema vajab kindlasti abi, nii psühholoogi kui psühhiaatri näol. Omavahel saate ilmselt oma asjad selgeks rääkida nõustaja juures, kes aitab juhtida vestlust. Juhul, kui soovite nii ema kui venda aidata on veel üks lahendus pereteraapia, kuhu kutsutakse kõik pereliikmed. Pereteraapiasse võite alguses ise minna ja õigel hetkel kutsutakse kohale nii teie vend kui ema.
Teine võimalus on toetada oma venda, kes vajab tõepoolest täiskasvanu tuge ja abi. Ema saab aidata ainult siis, kui ta seda ise tahab. Juhul, kui tema ise probleemi ei näe, ei ole teistel võimalus tema elu muuta.
Mis puudutab emainstinkti siis osadel naistel see tõepoolest ei kujune välja, sama lugu on ka empaatiaga. Inimeste empaatia võime on väga erinev. Osadel juhtudel põhjustavad empaatia vähesust ka teatud häired.
Lõpetaksin ühe tuntud mõttega, mille on öelnud Reinhold Niebuhri:
"Issand anna mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma muuta ei suuda,
julgust muuta asju, mida ma muuta saan,
ja tarkust nende kahe vahel vahet teha."
Marika, sattusin sellele leheküljele aasta pärast seda, kui Sa oma kirja olid kirjutanud, tahaksin Sulle samuti vastata, juhuks, kui Sa juba abi pole leidnud. olen näinud elu jooksul mitmesugustel põhjusel mitutteist psühholoogi ja selle tulemusena tean nüüdseks päris kindlasti vähemalt ühte niisugust, kellest võiks abi Sinu kogemustega inimesele abi olla ja kes paljude kohtade kõrval, kus ta töötab, võtab vastu ka mõnes niisuguses kohas, kus saab vähemalt mõnda aega teenus eest tasumata käia, kui see vajalik peaks olema. Kui arvad, et seda võiks vaja minna, kirjuta mulle siiasamasse - siis annan Sulle meiliaadressi, millele võid mulle otse kirjutada.
Palju äratundmisi tekitav kiri. Nii ema, õe, meeste valikute, koduse olukorra ja vastutava südametunnistuse suhtes. Olen sinust kümmekond aastat vanem ja mul on oma pere loodud (suurte raskustega on see läinud ja hetkel teine, kuid nüüd juba selline, millest olen unistanud). Ema elab oma elu, just nii nagu ta oskab. Õde samamoodi. Lähedasi suhteid meil pole. Niikaua, kui rohkem läbi käisime, siis püüdsin seda parandada, kuid tulutult. Igaühel omad huvid ja maailmanägemus. Võin öelda, et katkenud suhted meie vahel on kasuks tulnud, sest nüüd on igaüks sunnitud ise toime tulema. Ja seda kõigest paari aastaga (muidugi, kui mul polnuks peret, siis tundunuks see igavikuna, sest pole kellegi teise peale mõelda). Aga Sinu kirja põhjal võtaksin venna enda juurde seniks elama ja oleksin talle toeks suure ÕENA (mitte emana) niikaua kuni aeg oma teed minna. Emal aga laseksin ise toime tulla - võtta ja ägada laenukoormate all, sattuda kahtlaste meeste võrku jne. Jah, kui ta abi küsima tuleb, siis aitan ainult otsa lahti teha ja lasen oma asju ise edasi klattda (mitte ei hakka tema eest asju lõpuni korda ajama). Mingu või sada aastat. Vabandust, et nõu hakkasin andma, kuid minul sedasi olukord toimib. Mis siis, et mina tahaks hirmsati, et kogu elu helge, ilus ja ümmargune oleks. Aga vat ei olegi. Ja sellega leppida... - see on juba oskus, mida endal arendada on tulnud.
Ei hakanud uut teemat tegema, sest siis peaksin ka kõik eelneva uuesti kirja panema, et kergem mõista oleks. Jätkan siit samast..
Kolisin umbes aasta tagasi lõpuks kodust välja kuna leidsin endale kellegi kellega koos uut elu alustada. Algus oli palju tõotav ja arvasin siiralt, et nüüd ongi õnn lõpuks minu õuele saabunud. Aga läks kahjuks teisiti.
Jõudsin oma mehega umbes aasta koos elada enne kui ta mind maha jättis. Põhjuseid oli erinevaid.. Ta pole suhteks valmis, ta ei soovigi kunagi suhteid, mina vajan teda liiga palju, suhted mu perekonnaga (välja kolimine ei vabastanud mind nende rahalisest toetamisest ja mu mees ei suutnud sellega leppida, et osa meie eelarvest läheb mu perekonna toetamiseks kui mu ema on täiselujõus inimene, kes peaks ise enda ja mu venna eest hoolitsemisega hakkama saama). Lisaks oli probleemiks liiga väike eluruum. Elasime 1-toalises korteris ja kummalgi polnud kusagile varjuda kui tuli tahtmine üksi olla. Ja kuna korter kuulus mu mehele, siis pidin mina endale alati mingi koha leidma kuhu jalust ära minna. Ja mul polnud loomulikult kusagile mujale minna kui ema juurde. Kus ma ka ennast väga hästi ei tundnud, sest kahjuks pole siiani mitte midagi muutunud.
See, et mu mees mind hülgas oli minu jaoks kohutav šokk. Ma ei osanud sellega arvestada, sest alguses oli ka tema mõte see, et veedame vähemalt suurema osa elust koos, kui mitte kogu elu.
Peale seda kui lahku olime läinud, kuulsin ta õelt, et tal on diagnoositud skisoidne isiksusehäire. Millest mul kunagi aimugi polnud. Jah, ma märkasin, et ta oli emotsionaalselt külm ega hoolinud suurt millestki peale iseenda. Aga kirjutasin selle ta mineviku kogemuste arvele, mis ei olnud samuti eriti roosiline, ja lootsin, et ta suudab sellest ajaga üle saada. Samal ajal olin ise jälle ülitubli ja püüdsin teda mitte veel rohkem haavata. Neelates palju asju alla, mis tegelikult mulle endale väga palju haiget tegid. Ma arvasin, et olen nii hooliv ja mõistev. Nüüd skisoidse isiksusehäire kohta lugedes mõistsin, et poleks absoluutselt mingit vahet olnud kui tubli, hea, hooliv või mõistev ma olen... Ta ei oleks suutnud seda kunagi hinnata ega isegi hoolida. Süüdistasin alati iseennast. Et mina pole jälle piisavalt hea. Sest see on see teadmine, mille ma oma kodust nii kui nii kaasa olen saanud. Ja ta ei lükanud seda ka kunagi ümber. Laskis mul rahus uskuda, et kõik ongi minu süü.
Alguses oli mul sellega väga raske leppida, et olengi nüüd täiesti üksi. Ma ei ela enam oma perega ja meest ka enam pole. Olen iseendaga täiesti üksi. Hetkel ei valda mind enam ärevus niivõrd sellepärast, et siin üüritoas üksi olen vaid sellepärast, et mitte keegi ei märkaks kui mind ühel hetkel enam poleks. Ma jõuaks rahus siin umbes kuu aega kõduneda enne kui keegi huvi hakkaks tundma. See keegi oleks ema, sest kannan talle ju iga kuu raha.
Kui veel kodus elasin, siis oli mul ülevaade sellest kus mu pereliikmed on ja samuti oleksid nad märganud kui mind enam pole. Nüüd aga puudub mul ülevaade kas nendega on kõik korras. Teatavasti ei tea keegi millal on tema aeg minna. Ja seetõttu on minu meelest ülioluline, et igal inimesel oleks vähemalt üks inimene, kes tema puudumist märkaks.
Mu vend käib nüüd kutsekoolis ja kolis ühikasse. Mis tähendab seda, et ka neil emaga pole üksteise tegemistest mingit ülevaadet. Tema ei helista emale, ema ei tunne tema vastu huvi. Ja siis mõtlen mina nii, et kui soovid elus midagi saada, siis anna seda ise esimesena. Mõtlesin, et kui mina välja näitan, et ma nende käekäigust hoolin, siis ehk tunnevad nemad ka minu vastu rohkem huvi. Aga ei.. Ema on ikka ema.. ja vennal on enda eluga nii palju tegemist, et tulen ka talle ainult siis meelde kui tal midagi vaja on. Ema ütles, et peaksin nüüd lõpuks enda peale mõtlema hakkama ja enda elu elama.. Et neil pole mind nüüd enam vaja.. ainult raha oleks vaja kanda. Ja muul ajal võiksin vabalt oma asju teha. Kui suuremeelne temast.. Olen endiselt see kassa aparaat kes kodus eladeski. Eks ta soovis ka siis juba, et ma ära koliksin aga mõistis et siis ei saaks ma teda toetada, sest mul lihtsalt ei jätkuks nii palju ressursse. Hetkel saan nii palju palka, et suudan hästi arvestades nii enda kui nende eest hoolitseda. Aga see teeb lihtsalt nii väga haiget, et nad mind ainult hoiupõrsana näevad ja ma väljaspool seda neile vähimatki korda ei lähe.
Mõistan, et õppetund mida ma praegu omandama peaksin ongi see kuidas iseendaga lõpuks sõbraks saada ja välja selgitada see kes ma ise üldse olen või mida ma selles elus soovin. Sest perekonna eest hoolitseja identiteet on ainus mille ma siiani omaks olen suutnud võtta. Ja ma olen valmis endale uue identiteedi hankima. Mis ei tundu sugugi kerge ülesandena pean ma ütlema. Pean tõesti päris nullist alustama. Ja see on väga hirmutav.
Aga kogu selle enda otsimise juures sooviksin siiski, et mu ümber oleks inimesed kes mu kadumist märkaksid. Ma ei taha olla üks neist inimestest kelle kadumist märgatakse alles siis kui kuskilt miskit kahtlast haisu tulema hakkab. Olen terve elu teiste eest hoolitsenud.. Ja mul pole kedagi kes minu eest hoolitseks või lihtsalt minust piisavalt hooliks, et aeg-ajalt küsida kuidas mul läheb. Tunnen, et olen selleks omalt poolt teinud nii palju kui ma suutnud olen ja mul lihtsalt pole rohkem midagi anda. Aga sellest pole ikka piisanud. Minust saab ikka see üksi toanurgas kõdunev inimene kes ühel hetkel haisu järgi tuvastatakse.
Võtsin täna emaga ühendust sest nägin et teda pole juba mitu päeva arvutis olnud ja hakkasin muretsema et äkki on midagi juhtunud. Ta arvas et ei peaks mulle kogu aeg raporteerima kus ta on või mida ta teeb. Ja see ei olnudki ju minu eesmärk, teda kontrollida. Vaid kindlaks teha et temaga on kõik hästi. Selgitasin talle ka miks ma nii teen. Et mul endal on pidevalt hirm, et õhtul magama minnes ma enam hommikul ei ärka. Ja keegi isegi ei tea et ma ei ärganud. Selle peale ütles ta et "ah mis lolli juttu sa nüüd ajad, ei hakka keegi veel surema" ja et ta ei saa hetkel rohkem rääkida, sest tal hakkab seriaal. Ma poleks pidanud selle üle imestama, et mingi suvaline seriaal on minust tähtsam. See on alati nii olnud. Aga haiget tegi see siiski. Soovin, et kui oma kõige sügavamate mõtete ja hirmudega ema poole pöördun, siis peab ta minu ära kuulamist seriaalist tähtsamaks. Aga see on veel üks unistus, millest ma lahti pean laskma.
Olen mõelnud, et huvitav kas mul on siiski depressioon. Olen seda ka ju korduvalt ravimitega ravida püüdnud, aga nendest pole mingit abi olnud. Ma ise tunnen, et mul pole depressiooni vaid kõik mu vajadused on lihtsalt rahuldamata. Ja neid ei suuda ka ükski tablett rahuldada. Nii et endale mürgi sisse söömine ei muudaks seda kuidagi olematuks, et mu elus ühtegi inimest pole, kes minust hooliks. Aga kuidas sellega siis leppida? Arvestades seda, et elu järjekindlalt samu kogemusi mu teele asetab, on see ilmselt miski, mille pean suutma omaks võtta. Et olengi loodud seda elu üksi elama ja et ühel hetkel lõpetangi selle elu vääritult kusagil suvalises üüritoas lagunedes. Leppima sellega, et keegi ei peagi hoolima.. Et hoolin endast ise nii kaua kuni veel hingan mitte ei oota seda kusagilt väljastpoolt.. See ei ole see mida mu hing soovib.. Aga see on ilmselt see mida elu minu jaoks soovib. Ja mida rohkem ma sellele vastu võitlen, seda hullemini ma ennast lõppkokkuvõttes tunnen.
Palju jõudu Sulle, Marika! Oled väga tubli ja hästi hakkama saanud.
Nüüd oled tõesti selles kohas, kus ise endaga sõbraks saada.
Tuleta meelde, mis on need asjad, mis sulle rõõmu toovad? Mida tehes naeratad tahtmatult ja seest läheb soojaks? Tee selliseid asju rohkem, too oma päevadesse rõõmu.
Mind on aidanud palju Louise Hay raamatud, mis räägivad sellest, kuidas hakata ennast armastama ja kuidas läbi selle muutub ka elu ilusamaks.
Leia ennast üles ja ela täiel rinnal!
Olen temaga sellest rääkinud ja küsinud, et kas tõesti pärast kõike mis mina tema heaks olen teinud, arvab ta, et on ilus minuga niimoodi käituda, siis vaatab ta mulle suurte silmadega otsa ja küsib, et mis sa minu heaks siis teinud oled????? Ta ei hinda mitte midagi mida ma teen, pigem olen tal jalus sest ei lase tal rahulikult arvutimänge mängida ja lihtsalt olla, mis on tema kõige suurem soov. Mis oleks jällegi mõistetav kui ta poleks lapsevanem. Talle ei jõua see lihtsalt kohale, et ta on ema ja peaks ise oma järeltuleva põlve eest hoolitsema ja ma ei jaksa talle seda enam selgitada. Tahan nii väga käega lüüa.. aga mul on vend. Ma ei saa teda hätta jätta. Ja samas ei jaksa enam niimoodi elada. Kuidas see võimalik on, et mõnel emal ei arenegi kunagi emainstinkti? Et tema prioriteet ei ole tema laste heaolu? Ta on tunnistanud, et tal puudub empaatiavõime.. aga on see tõesti võimalik? Või on see kõigest vabandus, et oma tegusid õigustada? Tunnen vahest, et ta lausa vihkab mind, sellepärast, et juhin pidevalt tähelepanu sellele mis on valesti. Need vestlused kujunevad ka pigem selliseks täiskasvanu-teismelise jutuajamiseks, mille käigus lööb tema käed rinnale risti ja keeldub kaasa mõtlemast, tundes, et ma ainult süüdistan teda ja et ta polegi justkui midagi hästi teinud. Kuidas ma temaga siis rääkima pean kui asi ongi selles, mida tema valesti teeb? Ma alustan juttu alati sellest mida mina või mu vend tunneme ja kuidas me soovime et asjad oleks.. Ma ei loetle talle asju, mida ta valesti teeb vaid ütlen, millest me puudust tunneme.. ja ometi võtab ta kõike mu öeldut rünnakuna ja kõnnib lihtsalt minema. Ma ei tea enam kuidas temaga suhelda ja kuidas oma vaatenurka talle selgitada. Kas neid suhteid on üldse võimalik parandada või olekski aeg alla anda ja kogu sellele perekonnale käega lüüa???