Minu ja poisi suhted on päris pingelised, eriti õppeedukuse pärast. Päevikus tihti märkused ja "1"-d tegemata tööde tõttu. Elame uues elukohas, kus tal sõbrad puuduvad. Eelmiste sõpradega oli koolis samuti suur probleem, sest hõivati tundides kogu klassi tähelepanu. Ainult mõni õpetaja suutis oma autoriteediga poisid vagusi püsima panna. Võimekuse kohta üteldi alailma, et kui vähegi tööd kaasa teeks, siis ilma vaevata "5"-line.
Mis mind kõige rohkem häirib, on see, et tunnen tema poolt suhetes üleolekut (arvasin seni, et ainult minu probleem, hiljuti kuulsin, et sama tunne on mitmetel praeguse kooli õpetajatel). See tunne viib mind tihtipeale endast välja ning tulemuseks on mitte kuhugi viiv sõnasõda, kus iga minu õigustatud nõudmine (tuba korda, koolitöö ära teha vms) keeratakse pea peale. Samas pean tunnistama, et omavahel me eriti pole suhelnudki. Ma ei oska sobivat momenti tegemata tööde hunnikus tabada, õieti ei teagi mismoodi seda teha... ja tulemuseks päris haiglane õhkkond. Muidugi teeb tal meele pahuraks ka majanduslikult väga kitsad võimalused. Taskuraha pole ta ammu saanud - olen öelnud, et kui tema tööd teha ei viitsi (st koolitöö), siis jääb ära. Samas on ta väga abivalmis nooremat, alla aastast õde hoides. Nii et vahest tekib tunne, et kas ma väga ebaõiglaselt ei käitu. Teisest küljest temapoolne raha mittehindamine (vanaemalt saab iga kuu ühekordselt suurema summa) ajab hirmujudinad peale. Olen näinud kõvasti vaeva, et ühildada pere- ja tööelu, jättes töö tasuvuse viimasele kohale. Ühised ettevõtmised on meil pea olematud - see, mis mind huvitab, ei huvita mu teismelisi (13a poiss, 15a tüdruk), aga nende huvide rahuldamiseks napib mul ressursse. Olen küll öelnud, et vanaema poolt saadetud raha võiks ju koguda seni.. kuid mul pole õnnestunud murda veendumust, et "see" pole ju mingi summa (teisisõnu kohe peab võtta olema). Ning ma mõistan ka seda tunnet, et lõpuks ometi on korragi kuus võimalus osta poest neid krõpse ja sihvkasid jne mida muidu teiste kaaslaste käes on tihti harjutud nägema...
Hüva, rahaga on nii nagu on ja selle elan ma üle. Kuid mitte päheistumist. Eneseuhkus pole siinjuures peamine, vaid see, millise inimese ma ühiskonda saadan (just tema enda suhtestumine ümbruskonnaga). Olen ise palju kogenud hüljatust, tõrjutust, kiusamist ja ahistamist - ma ei talu mõttevarjugi, et mu enda laps võib ise üheks selliseks muutuda.
Sellest hirmust tulenevalt andsingi talle hommikul kere peale ja viskasin lõpuks välja.. võib-olla olen taoliselt käitudes väärastunud lapsevanem. Ma ei tea, millal minu elupäevad lõpevad ja see polegi nii tähtis, oluline millise sugupõlve ma endast maha jätan...
Olete hirmul, et pojal võiks elus halvasti minna, püüate vältida tõrjutust, hülgamist ja ahistamist. Kardate, et teie pojaga võiks juhtuda sama, mis teie olete kogenud. Soovite oma pojale parimat, et temal hästi läheks ja et võiksite lapsevanemana tema üle uhke olla. See on väga oluline, et olete oma hirmudest teadlik ning seostate ka poja kohtlemist sellega.
Kirjast on tunda, et kahtlete selles, kas toimite nö õigesti. Kuidas teie reageeringud võiksid pojale mõjuda, isegi kui need on parimate kavatsustega. Oletan, et kodunt välja viskamine tähendab talle, et tema vanem teda tõrjub ja hülgab, füüsiline karistus on selgelt agressiivne tema suhtes ja seeläbi ahistav ja alandav. Kui üht teismelist, kelle enesehinnang veel üsna habras ja mõjutatav, kohelda alandavalt (ja mitte ainult füüsiliselt), siis on loomulik, et ta püüab sellele vastu hakata, protestib, teeb meelega vastupidi, et mitte kuuletuda, seega muutub ülbeks. See on viis, kuidas mingilgi moel säilitada endast hea arvamus ja tulla toime kõigega, mis ohustab tema enesehinnangut.
Et teha muutusi on oma suhetes pojaga, oleks vaja mõelda sellele, mida teismeline noormees kõige enam vajab? Ta vajab, et teda tunnustataks, tema iseseisvuspüüdlusi austataks ning teda ennast koheldaks respektiga. Talle on väga tähtis see, millisena ta paistab oma eakaaslastele ning samuti kuidas kohtlevad teda vanemad ja ka õpetajad. Seda isegi siis, kui ta seda eitab, varjata püüab – talle on tähtis, kuidas teda koheldakse täiskasvanute poolt.
Taskuraha võib talle samuti olla üks oluline asi, mille kaudu saab ta endale pakkuda veidigi meelehead ning tunda end väärtuslikumana seeläbi, et saab otsustada ise, kuidas seda kasutab ning samuti on tähtis end mitte tunda teiste seas alaväärsena. Selle teema olete ka teie ise enda jaoks tahaplaanile jätnud ja püüdnud teda mõista.
Kirjeldate, et te olete pojaga vähe suhelnud ja koostegemised ei õnnestu samuti huvide erinevuste tõttu. Küllap see nii ongi, et huvid on väga erinevad ja 13-aastasele on kindlasti tähtsam veeta aega koos sõpradega ja olla nende seas hinnatud. Teie aga saate seda vähest aega, mil suhtlete, kujundada nii, et poeg tunnetakse, et huvitute sellest, mis talle korda läheb, kuidas mõtleb.
Tulles tagasi selle juurde, et ta käitub nii kodus kui koolis üleolevalt, siis võiks sellest mõelda nii, et mis on see nn kasu, mida ta sel viisil käitudes saab? On see heakskiit kaaslastelt, märkamine, kontrolli saavutamine olukorra üle vms. Kui seda tahta muuta, siis tuleks mõelda, kuidas ta võiks saada tunnustust, märkamist ja endaga arvestamist teisel viisil. Mõelge, kuidas te saate anda talle positiivset tagasisidet, teda väärtustada, näidata oma hoolivust temast. Kui ta kogeb teie heasoovlikust ja tunnustust, siis ei pea ta enam enda eest protestivalt võitlema. Andke talle võimalus ise võtta vastutus ka õppimise eest. Öelge, et annate talle endale võimaluse vastutust võtta. See, et teda sunnite õppima ja kontrollite tema tegemisi niikuinii ei aita, küll aga saab ta näidata teie suhtes protesti ja mittekuuletumist.
Rääkige talle avatult, mida peate oluliseks ja mille üle muretsete ning mida te kardate, püüate ära hoida. Seejärel, kui tunnete, et saate olla siiras, siis väljendage oma usaldust, et ta saab ise oma kooliasjadega hakkama. Kõige tähtsam on see, et poeg usuks, et hoolite temast, kohtlete teda respektiga, ei avalda talle survet, vaid usaldate ja hindate tema iseseisvuspüüdlusi.
Olin juba jõudnud kahetsema hakata, et sellise kirja saatsin, kuid pidin tunnistama, et olukord ongi tegelikult nii hull juba päris mitu aega. Ja ma tõepoolest pole osanud enam mitte midagi targemat teha, kui seda, mis meid mõlemaid on ärritanud.
Jah anname vastutuse lapsele õppimises, käitumises,tulemus on ,et nad ei õpi ,ülbitsevad klassis,suitsetavad avalikult,jäädes politseile vahele ,lahe ju omasuguste seas, on millega kelkida,Aga vastutust koolis,alaealiste asjade komisjonis ,õppenõustamisel peame andma meie.Kui ma seda iseseisvumis juttu neile rääkima hakkaks võetaks seda kohe kui õigustust.
Teile ema ütlen aga peksmisest pole tõesti enam kasu nagu vanarahvas ütleb peale üheksandat eluaastat pole enam mõtet.Kodunt väljaviskamisega teete haiget eelkõige endale.Tõesti püüdke mitte vaidlustesse astuda öelge nii on ja edasine jutt olgu olemata,jõudu teile.kui on vähegi normaalne kodu pöördub iga laps õigele teele tagasi.
