Lapse isa suri 19 aastat tagasi.Peale ta surma muutus ämm kontrollivaks ja võimatuks.Iga asi häiris teda ja lõpuks piirdus meie suhtlemine ainult telefonitsi.Kuna ta elas teises Eesti linnas,ei käinud me tal ka külas kuigi tihti.Lõpuks läks asi nii hulluks,et sõimas mind litsiks ja ähvardas lapse ära võtta.Ometi ma ei andnud talle sellisteks mõteteks üldse põhjust.Viimati rääkisime 18 aastat siis tagasi telefonis ja kõne lõppes sellega,et ta ütles,et kunagi võib-olla ütleb mulle aitäh,et ta lapselapse üles kasvatasin.....
Nüüd siis laps otsis nad üles.Nad on samas linnas elanud juba aastaid.Muidugi laps käis neil külas ja vastuvõtt oli väga soe ja tore olnud,aga,,,suur aga.Ma ei soovi nendega kokku saada.On asju mida ei unusta kunagi ja õpid elama sellega.Nüüd kui olen leppinud paljude asjadega ja olen oma elu jälle rööbastesse saanud,pean ma jälle nendega suhtlema.Eks ma saan aru lapse pärast ma peaks seda tegema,aga kus nad olid 18 aastat?
Teie küsimus on siis selles, kas ja kuidas peaksite nüüd käituma ja suhtlema ämmaga. Olete pettunud selles, mida teile tookord etteheitvalt öeldi ning selles, et te ei ole 18 aastat saanud ämmalt toetavat suhtumist. Nüüd siis teile näib, et peate jälle suhtlema, kuid tõdete, et ei taha. Oletan, et vajaksite kinnitust, et nüüd on teisiti, siis saaksite leida ka lepitust toimunuga. Kinnituse saamiseks on vaja aga kontakteeruda.
Teile mõlemale oli keeruline aeg, teie kaotasite mehe, lapse isa ning ämmal oli raske toime tulla poja surmaga. Vahel just ühine mure on see, mis seob, kuid teie jaoks tähendas see vastupidist. Kui oletada, et see, et teie mehe ema muutus peale poja surma kontrollivaks ja sekkuvaks teie ellu, oli tema viis tulla toime kaotusega, mitte niivõrd pahatahtlik soov teid häirida. See viis, kuidas tema oma leinas käitus, ei sobinud teile. Võimalik, et ämm ei suutnud oma valu tõttu mõista teiega toimuvat.
Praegune positiivse suhtumise v väljendamine võiks ju olla märk heast tahtest ja ka tunnustusest teile ning seda võib võtta kui eeldus t suhete muutumiseks teie ja ämma vahel. Nüüd siis oleneb palju sellest, kuidas teie leiaksite tee leppimiseks.
Teie küsimus on praegu selles, kuidas peaksite reageerima, kui näib, et teiega soovitakse jälle suhelda? Te ei pea midagi tõestama, ei seda kui hea ema te olete olnud oma lapsele ega ka muid asju. Te ei pea mõtlema olematuks seda, milles te pettunud olete. Võite aga ometi mõelda, et praegu on uus olukord ja anda endalegi võimalus veenduda, et ämma suhtumine teisse on muutunud. Kui teie enesetunde teeks paremaks väljendada aastate tagust pettumust ja solvanguid, siis tehke seda viisil, mis aitab ka ämmal väärikalt seda omaks võtta ja teid mõista (kasutage selleks mina-keelt, rääkige oma tunnetest, mõjust teile ja vältige hinnanguid tõlgendusi ämma kohta). Seejuures võite väljendada ka lootust, et nüüd on suhtumised muutunud ja andke võimalus ämmal seda kinnitada.
Kui te annate lapsele, ämmale ja endale võimaluse suhete soojendamiseks, siis see ei tähenda, et olete unustanud või aktsepteerinud varasemaid solvanguid. Kui suudate nii mõelda, siis võib ju olukord tõepoolest muutuda ilma, et see teie enesetunnet riivaks.
