Loen raamatut Tark lapsevanem ja samal ajal üritan paar viimast päeva suhelda aktiivselt kuulates ja mina-sõnumeid konstrueerides (tunne on nagu ei oskaks üldse enam rääkida).
Peres on 2 last, aga hetkel on mure just vanema lapsega.
Kuidas vastata mõjuvate mina-sõnumitega lausetele:
1. "Kui Sa ei luba mul kodus suitsetada, siis ma lähen maja ette suitsetama."
2. "Kanna mulle arveldusarvele 2 eurot", kuuldes, et ma seda ei tee, on telefonis kõige rämedamaid roppusi kuulda minu aadressil. Mis siis teha, kas oodata, kuni "hoog raugeb" ja uuesti korrata, et ma ei kanna üle või öelda, et ma ei saa sinuga praegu rääkida, sest Sinu jutt on ebaviisakas minu suhtes.
3. "Ma ei viitsi kooli minna, lähen siis kui lähen ja mul ükskõik, mis Sa arvad!"
Kõik need 3 lauset on iga nädal kordi ja kordi arutlusel. Nüüd, mina-sõnumeid "ehitades" tundun ma endale jõuetuna, sest lauses "Ma ei luba sul nii teha ja kõik!" on power sees, aga kirjeldades ennast tundun kuidagi "mahedana" ja mitte mõjuvana.
Kas on ka olukordi, kus mina-sõnumid "jõuavad kohale" alles paari kuu pärast? Või ei jõua isegi siis kohale? Ehk siis, kas näiteks aasta pärast on muudatused juba näha?
Aitäh, et oma murest kirjutate ja püüate leida lahendusi suhete parandamiseks teismeeas tütrega. Uute oskuste õppimine (ja harjumine sellega, et ema neid kasutab) on alati raske, eriti veel siis, kui hormoonid möllavad ja suhted on niigi teravad. Jagan teiega siin mõningaid mõtteid, kuid paremat abi ja tuge suudab ilmselt pakkuda koolitusgrupp koos koolitajaga või nõustaja.
Olukord nr.1. Suhtumine suitsetamisse peegeldab inimese väärtusi ning siin on tegemist väärtuskonfliktiga. See tähendab, et kui suhtuda oma lapsesse kui võrdväärsesse partnerisse, siis parim, mis me teha saame on anda ise positiivset eeskuju, rääkida miks on mittesuitsetamine meie jaoks oluline, tuua välja oma seisukohta toetavad teaduslikud andmed ja uuringud (mida konkreetsemalt, seda parem. Üldisel tasandil rääkimine teismelisi kuulama ei pane) ning kuulata huviga tema seisukohti st. lülituda ümber aktiivsele kuulamisele. Mida suitsetamine talle pakub? Kuidas on see seotud tema enesetundega? Kohest muutust kindlasti ei tule, kuid see võib panna lapse mõtlema. Positiivselt mõjub juba seegi, et teda koheldakse austusega nagu teist täiskasvanut, ei õpetata ega näägutata.
Kui teie kodus suitsetamine ei ole teile sugugi vastuvõetav, siis tuleb seda selgelt mina-sõnumiga väljendada ja teha kokkulepe. N: „Suitsuhais jääb külge kõigele, mis meil kodus on ja see on mulle vastuvõtmatu. Mul ei ole nii palju võimu, et keelata sul suitsetamine, kuigi see teeb mulle väga haiget ja teeb mind õnnetuks, et sa suitsetad. Kuid ma palun, et sa ei suitsetaks meie kodus ega minu nägemisulatuses. Kas see on sulle vastuvõetav?“
Kõige olulisem on oma last siiski suitsetamise osas aktiivselt kuulata. Ilmselt ei õnnestu see esimese korraga, kuid valides sobiva ajahetke, on kindlasti võimalik temaga luua kontakt ja mõista, mida suitsetamine talle annab ja tema jaoks tähendab.
Olukord nr. 2. Siin on koos kaks teemat – laps esitab teile konkreetse nõudmise ja laps ropendab. Viimane on taas väärtuskonflikti teema ning selle suhtes saate käituda samamoodi nagu suitsetamise suhtes. Raha on teema, mis tasuks täiesti eraldi käsile võtta. Sisuliselt on konflikt selles, et tema vajab rohkem raha kui teie olete valmis/olete suuteline talle andma. Teie vajadus on püsida oma eelarve piires, tema jaoks on raha vahend, et rahuldada oma vajadusi. Telefonis sellist olukorda ära ei lahenda, seal saab vaid viidata sõlmitud kokkuleppele (kui see on olemas)ja anda konkreetne vastus N: „Ei, praegu ma seda raha sulle ei kanna ja ma ei ole valmis neid ebaviisakaid väljendeid kuulama“. Mõlemale sobival ajahetkel peaksite läbi arutama, millised on teie võimalused ühelt poolt ja millised on tema vajadused teiselt poolt. Ka selles olukorras on kandev roll aktiivsel kuulamisel, ehk püüul tõesti mõista, milleks lapsel raha vaja läheb. Kui tal on vaja riideid osta, siis mida need uued riided talle annavad? Ilmselt ei ole tegemist sellega, et tal ei ole midagi selga panna, vaid seal all on vajadus kuuluda mingisse gruppi, tajuda end psühholoogiliselt teistega võrdväärsena vms. Siis saate koos arutada, millised võimalused on veel olemas, et ta end teiste seltsis hästi tunneks. Mina-sõnumiga saate väljendada seda, milleks ise valmis olete ja miks.
Olukord nr. 3. See on ilmselt kõige tõsisem mure. 15-aastsel on põhikool veel lõpetamata ning seega riiklik kohustus koolis käia. Samas on suhtumine haridusse samuti väärtuskonflikti teema st. teil ei ole võimalik välja tuua tema mitte koolis käimise otsest mõju iseendale. Kuni põhikooli lõpuni saate siiski öelda, et minul lapsevanemana lasub kohustus tagada sinu kooliskäimine, sest kooli ees vastutab lisaks lapsele ka lapsevanem.
Teie lapse kolmas lause viitab otseselt sellele, et tal on probleem. See tähendab, et teda tuleb aktiivselt kuulata. N: „Sulle tundub, et ma sunnin sind ja ei hooli sinu vajadustest?“ või „Sul on praegu tähtsamaid asju teha?“ Tundke siirast (mitte sarkastilist) huvi, mis tal plaanis on, mis on tema elus oluline. Hoidke esialgu jõuga tagasi kõik oma tõekspidamised ja seisukohad. Protestieas teismeline vajab ennekõike seda, et tema iseäralist maailmapilti kuulatakse ja sellest huvitutakse. Kui ta seda tajub, siis järgmisel hetkel on ta valmis ka teie mina-sõnumeid kuulama ja nende üle arutlema. Tihti ei jõua mina-sõnum kohale seepärast, et laps on oma tunnetest niivõrd haaratud, et ta tõesti ei kuule neid. Kõigepealt on vaja tema tundeid kuulata ja pakkuda talle mõistmist (protestiva käitumise korral on seda raske teha, tuleb leida hetk, mil ise tunnete, et enda „akud“ on täis ja te olete valmis), see muudab lapse koostöövalmimaks.
Mina-sõnumid on tõesti „pehmemad“ lapse käitumise mõjutamise vahendid ning nende mõju on tihti nähtav alles aastate pärast kui märkate, et teie laps on iseseisev ja suudab ise heal ning halval vahet teha. Ehk on abi mõtteviisist, et reeglina on lapse murettekitava käitumise taga mingid tema rahuldamata vajadused. Kui need läbi aktiivse kuulamise päevavalgele tuua, siis võib pool muret juba murtud olla. Ühiselt lahendustele mõtlemine annab lapsele tunde, et temast hoolitakse ning julguse ka järgmisel korral vanemaga rääkima tulla. Oma vajaduste eest seismisel on mina-sõnumid siiski väga abistavad, eriti kui need tulevad südamest ning neid toetavad kehakeel ja hääletoon ja kogu teie emotsionaalne olek. Kui muidu ei saa, siis võib ka karjuda, kuid ka karjuda saab „ilusasti“, ilma teist otseselt halvustamata. See on heade suhete aluseks.
Soovin teile südamest jõudu alustatud tee jätkamiseks ning kui oma mõistus otsa saab, siis pöörduge julgelt nõustaja poole.
Mul on 13 aastane õde, kes elab koos emaga. Ema ja isa suhted väga kehvad, ema kaebas isa kohtusse, nõuab pidevalt rahasi. Õde määrati kohtus ema hoole alla aga kodune olukord väga keeruline, ema närviline, tööd ei ole, pidev rahulolematus kõige suhtes mida õde teeb, reeglid on karmid kuid väänatakse neid pidevalt kui emal endal vaja kuhugi oma uue elukaaslasega minna, siis saadetakse õde isa juurde, isa üpris napsilembeline ja purjus peaga mitu korda õele öelnud et miks sa siin oled kui ma su emale maksan raha. Õde kasutab ära et ema ja isa omavahel ei suhtle ja valetab pidevalt kus on ja mis teeb, telefonile ei vasta.Polutseiga on tekkinud probleemid ja koolis käia ka ei taha. Isa väidab, et tema on nii vana ja tema ei jaksa enam last kasvatada, ema ütleb et ei jaksa enam, elu väärtushinnangud on neil mõlemil kuidagi väga paigast ära ja rohkem mõeldakse endale kui sellele 13 aastasele lapsele kes vajab ka veel üles kasvatamist, ise ole 23 aastane ja elan alukaaslasega 1- toalises korteris, olen mõelnud mitu korda õe enda juurde võtta aga ruumi väga vähe. Olukord hakkab juba ülekäte minema ja õde ei allu üldse enam keeldudele ja käskudele ja mõistlikust justus ei tee ka välja. Mida teha ??? Kas peaks ikkagi oma elukaaslaseda rääkima ja ta enda juurde võtma, et saaks pakkuda talle stabiilsemat ja turavlisemat kodu kui tal praegu on. Vanemad on meil ülikriitilised ja väga harva rahul üldse millegagi, õde saab pidevalt kodus ainult möliseda ja rahul ei olda millegagi, ise elasime teiste õdedega selle üle kuid suhted vanematega sellest palju kahju saanud ja nüüd see meie pesamuna nii raskes olukorras, näen, et tal on raske ja pidevalt ütleb, et ei taha enam kodus olla!!! Pikk tekst ja keeruline ka aga äkki oskate aidata ??
Olete väga mures oma teismelise õe pärast, kelle kodune olukord on viinud probleemse (kohati ilmselt ka ennastkahjustava) käitumiseni. Teismeeas vajab inimene ennekõike vähemalt ühte armastavat isikut, kes teda kuulab, austab tema mõttemaailma ning vajadusel pakub tuge. Saan teie kirjast aru, et emalt-isalt ei ole teie õel lootust seda kõike saada. Kuid õel olete olemas teie ning teised õed. Ennekõike saate te oma õde toetada luues temaga usaldusväärse suhte. Tunnustatud pereterapeut Jesper Juul väidab, et peale kaheteistkümnendat eluaastat on lapse „kasvatamine“ juba hiljaks jäänud. Sealt edasi vajab laps tema isiksust austava täiskasvanu ligidalolekut, kes saab teda mõjutada läbi oma käitumise ja võrdne-võrdse jutuajamiste. Kes meist, täiskasvanutest, tahaks alluda keeldudele-käskudele? Veel vähem tahab seda mässulises teismeeas noor inimene, kes on hetkel looduse poolt programmeeritud enese tundmaõppimisele läbi teistele vastandumise. Sellised noored pakuvad täiskasvanutele võrratut võimalust arenemiseks – kuidas teda ikkagi kõigele vaatamata mõjutada? Kuidas temaga olla ja temaga rääkida, et sõnum kohale jõuaks? Teil on ilmselt peamurdmist küllaga, sest kirjast lähtuvalt on teil kodust kaasas üsnagi vähetõhus käitumismustrite pagas (muutuvad reeglid, karmid keelud-käsud jne.). Heaks abiks on Th. Gordoni „Tark lapsevanem“.
Loomulikult oleks teie õel vaja stabiilsemat ja turvalisemat elukeskkonda. Teisest küljest on sama tähtis see, et teie elu ja teie suhe oma elukaaslasega seetõttu kannatada ei saaks. Teil on võimalus seda kõigepealt oma õega arutada. Üheskoos kõiki plusse ja miinuseid arutada saate vastu võtta ühise otsuse. Võib-olla on veel variante, kuidas õe olukorda leevendada, kuidas oleks võimalik talle tuge pakkuda. Tema ise teab kõige paremini, mida tal vaja on. See koorub vestlusest, kus mõlemad osapooled räägivad oma muredest, kuulavad üksteist ja püüavad mõista ka seda, mis on ridade vahel. Oluline on väljendada üksteisele oma tundeid, rääkida oma soovidest ja ootustest, ka hirmudest. Teie õele on abistav juba see, kui te lasete tal rääkida, miks tal on raske ja ta ei taha kodus olla. Seal taga on suured mured. Kui ta saab võimaluse neist turvaliselt (ilma teiepoolseid hinnanguid ja õpetussõnu kuulmata) rääkida, siis tunneb ta end juba märksa kergemalt, tunneb uut jõudu ning hakkab iseenesest nägema võimalusi. Muutused ei toimu üleöö, kuid kui on keegi, kes meisse usub, siis saab tihti ka võimatu võimalikuks!
