jutt selline - saime uue issi kui laps oli 1,5 aastane ning automaatselt sest ajast on kõlanud me suust issi, mitte onu või tema nimi. Nüüd on laps juba kuuene.
küsimus - kuidas ja millal valutult lapsele selgitada, et issi ei olegi päris issi
tänapäeval on see niivõrd aktuaalne teema, sest suurel osal lastest on kasuisad ning emad on teistkordselt abiellunud, kuid pereajakirjades või mujal artiklites ei räägita sellest.
Laps on võtnud isa ju omaks nii pisina, kas siis üldse peaks ütlema... nojah see küsimus võib jah mingil hetkel siis tekkida, kus päris isa on. Nii väiksena laps igatahes ma arvan sellest aru ei saa. Võib-olla 5-aastaselt või nii...
Olin umbes sama vana, kui omale uue issi sain. Ei ole tema kunagi vahet teinud minu ja oma laste vahet ega pole minul kedagi teist, keda isaks kutsuda. Ta on ikka fantastiline.
Nii nagu mina seda teada sain, on igatahes kurb meenutada. Isa ema karjus selle lihtsalt välja ükskord, kui ta millegipärast ema ja isaga sõimles. Kahtlusi oli mul varemgi, aga siis oli asi kindel - vanust oli mul siis 12 ja üldiselt on see siiani üks koledamaid mälestusi mu elus.
Seega arvan, et peaks rääkima varem. Mu meelest ongi väga hea aeg rääkida 6-aastasega. Piisavalt suur, et saab aru, aga piisavalt laps, et võtab seda loomulikult.
Kui lapse ja isa vaheline side on tugev, siis see võib seda ainult tugevdada. Ehk aitab, kui rääkidagi niimoodi, et issi ise valis meid, sest ta väga tahtis olla selle lapse issi ja emme mees (nu see esimene peaks olema eriti tähtis). Jutt peaks tulema kas mingit sarnast teemat arutades või sarnase teemaga filmi vaadates, mitte lihtsalt "meil on üks tähtis jutt sulle". Tähtis on see, et laps tunneks, et uus issi armastab teda ja valis JUST TEMA oma lapseks.
Probleem võib tekkida sellest, et mis siis pärisissist sai. öelda, et ta oli paha, jättis maha vms, poleks õige - alati saab kuidagi neutraalsemalt. Valetada samas ei tohiks, kui olid omavahelised tülid, siis saabki öelda, et issi ei osanud meiega elada, et issile meeldis laps küll, aga emmega ei tahtnud enam koos olla - saab tõmmata paralleele sellega, et lapsele ka ei meeldi ju kõigiga mängida või vahel lähevad inimesed tülli.
Uus issi peab muidugi valmis olema väikesteks tagasilöökideks - sest võib juhtuda selliseid olukordi, kus laps keeldub sõna kuulamast "sa ei ole mu isa, ära käsuta", "sina ei ütle mulle midagi, sa pole mu isa" jne. sellisel juhul oleks hea reageerida rahulikult - loomulikud reaktsioonid, mida laps tõsiselt ei mõtle. Isa võiks siis oma tundeid väljendada mina-sõnumina: kui sa mulle neid sõnu ütled, siis ma tunnen......./kurbust/muret/teeb haiget jne. Süüdistused või vastu lahmimised: "sul ju teist isa polegi", "ära haugu, mina olen sind kasvatanud" jne ei aita.
Lõpliku otsuse peaksid siiski ise tegema lähtuvalt oma lapsest. Lohutuseks võin öelda, et....lapsed saavad oma kasuisadega tunduvalt paremini läbi kui pärisisade või isegi emadega. Tegin paar aastat tagasi suure uurimustöö isadusest ja kasuisadest ning jõudsin just sellise tulemuseni. Ise saan ka kasuisaga paremini rääkida, kui emaga....lohutav, eks
Jõudu ja edu...
Ma arvan ka, et sellist asja ei tohiks kindlasti lapse ees salajas hoida. Kui hiljem avastab, siis on oluliselt raskem suhteid kokku lappida ja usaldust taastada.
Enda jaoks kindlasti peaks enne valmis mõtlema, mida bioloogilisest isast rääkida, kindlasti lapsel tekib küsimus, kus ta on ja kes ta on ja miks ta ära läks... kui mitte kohe, siis mingil hetkel küll...
Raske on midagi lisada nii põhjalikule kirjale, kui sanomil on. Kõikide seal esitatud mõtetega olen nõus. Ilmselt tuleb kasuks alati lapsele tõtt rääkida. Kui asjaolusid selgitada, siis rõhutage armastust lapse vastu. Ka sellega, mis tagasilöökide kohta on kirjutatud, olen täiesti nõus. Elus tuleb kõike ette ja just teismeliseeas võivad lapsed vihasena püüda vanemaid, sealhulgas ka kasuvanemat, haavata. Siis tulevad kasuks mina teated ja rahulik meel. Armastust!
teemaalgatajale
kui vähegi võimalik, anna palun teada, kuidas teil läks. Su teema läks mulle väga hinge ja ma tõesti tahaks kuulda, mis edasi sai. Kui see loomulikult sulle sobib...
aitähh Teile kõigile, et nõu andsite, aga kuna on päris kiire olnud ning selline teema tahab korralikku läbimõtlemist ning hingelist valmidust ja vastupidamist, siis ei ole veel lapsega asja arutanud... , mehega olen sellest küll rääkinud, aga ega temagi tea, millest alustada, aga annan kindlasti teada, kuidas läheb...
Tõepoolest, Sanomi sõnumile on raske midagi lisada. Meie peresse tuli kasuisa paar kuud enne lapse kolme-aastaseks saamist. Poeg kutsub teda praegu (7 a.) nimepidi ning vahel isaks, vahel kasuisaks. Pärisisa ei ole ta näinud, kasuisaga on suhted normaalsed kuid mitte väga lähedased. Kuid just hiljuti pöördus laps ise minu poole küsimusega: "Miks K. tahtis minu isaks saada?"
ops:
