Mure järgmine-kolisime abikaasa vanaema juurde 2 aastat tagasi.Eluaeg ise endaga hakkama saanud proua jäi haigeks ja väidetavalt oli abi tal vaja-kolisime siis mehega tema juurde,et abi oleks kohe käepärast.Algus oli normaalne,ikka saad aru,et vana inimene(90) ei kuule hästi,et näeb halvasti ja mälu petab.Tõime inva-tarvetest rolaatori,et saaks toetada,kui tasakaal jamab.Kõik oli normaalne kuni viimase nädalani.Ja nüüd on lausa hullumaja järsku-me ei või mehega välja minna-kohe hakkab paha,nii kui ma talle silmapiirile ilmun,hakkab ta raskelt ohkama ja külalised ei tohi meil käia.Kõik varastavad.Ega silmanurgast on ta jälginud mind algusest saadik,kui köögis süüa teen(nimelt istub ta köögis hommikust õhtuni akna all-sealt on ülevaade kogu meie liikumisele).Viimasel ajal on ta küsima hakanud nii palju küsimusi,et mu lapsed,ka ei küsinud nii palju.Viimane pisar mehe(47) karikasse oli see,kui vanaema tal hingata käskis,et äkki tegid suitsu.Ma mõistan seda,et ta vajab tähelepanu,aga see millega tema seda püüab saada käib üle mõistuse juba.Vanaema kurtis ükspäev,et ei näe enam hästi,siis järsku vaatas aknast välja-vaata leevike naabri aias(umbes 30 meetri kaugusel).Kui küsisin,et sa ei pidavat nägema nii kaugele ju -tuli vastus-näen ja kuulen seda,mida tahan.Palun andke nõu,kuidas sellise vanaemaga hakkama saada?NB õues ta ei käi,helistab 2 sõbrannale iga õhtu ja räägib ühte ja sama juttu iga päev.Telerit ka ei vaata,kuulab raadiot hommikust õhtuni.
Teie kirja võtab hästi kokku teie enda lause, väsinud mõistmast. Teie poolt kirjeldatud vanaema käitumine on ühele 90 aastasele iseseisvale prouale kohane. Vajadus omada kontrolli ja saada tähelepanu lähedastelt käib selle asja juurde. Selge on see, et tema vanuses käitumine paremuse suunas ei muutu. Vanus ja haigused teevad oma töö. Ütleb ju vanasõna, et väiksed lapsed ja vanainimesed on samal tasemel.
Kuidas siis sellise vanaemaga hakkama saada? Üks võimalus on kehtestada selged piirid, millesse lubate tal sekkuda ja millesse mitte. Piirid ka füüsilises mõttes, kus on tema tegutsemise ruum ja kus teie ruum. Samuti on abiks mõte, et tema vanuses inimesed võivadki sellisel viisil käituda ja see on normaalne. Tasub ka mõelda sellel, kuidas käituda lapsega kes jonnib nt. kuulan ja näen seda, mida tahan. Siin võib abi olla teadlikust ignoreerimisest. Kui tema väite järgi hakkab tal paha, kutsute kiirabi. Kokkuvõttes on tegemist vanainimesega, kellel on oma vajadused ja soovid. Teil tuleb täiskasvanud inimesena kehtestada talle mängureeglid, hetkel kehtestab tema reegleid. Viimane lahendus on eraldi elamine ja sellisel moel piiride kehtestamine.
Tänud vastuse eest.Tore oli kinnitust saada oma mõtetele-see aitab väga palju.Loodame,et asi nii kaugele ei lähe,et peaksime eraldi elama.Veelkord suured tänud.
