Minu olukord on mu enese jaoks väljakannatamatu. Olen teinud ise mitu viga: kolisin perega (toona 2 lapsega) 5a. tagasi vanemate suurde majja, mida nad olid terve minu lapsepõlve ehitanud (pea 20a!). Enne kolimist tundus suhe emaga paranenud olevat, kuigi see ei ole pea iialgi olnud emotsionaalselt see, mida ma emalt oodanud olen ja ootan praegugi veel! Siin elades sündis kõigepealt väike tütar ja 3a hiljem pisipoeg, kes on praegu 1a. Suhe emaga on nagu ameerika mägedel: peale tohutut tüli suudab ta vaevu mõned päevad rahunenuna sõbralikult suhelda ja siis algab kõik otsast: igas pisiasjas otsib ta vigu ja väljendab oma rahulolematust pea iga asja vastu läbi kogu päeva. (Totraimad näited: laps ei tohi seebimullipuhujaga puitpõranda kohal puhuda, vaid peab tegema seda vannitoas vanni kohale kummardudes; minu hambahari ei tohi lebada kraanikausi kohal aknalaual, vaid peab olema koos 5 teise harjaga ühises topsis!?! jne.).
Unistan oma kodust läbi kõikide aastate ja püüame mehega nüüd nii ruttu kui võimalik endile kuuluva vana maja elamiskõlblikuks restaureerida. Tunnen, et olen rikkunud oma väiksemate laste lapsepõlve (pidev näägutamine ja norimine, halvustamine, kuni mu närvid katkevad ja hakkan vastu - ilmselt oma käitumise mõju mulle ta ootabki). Tülid on igakuised: peale tüli ei räägita enam kellegiga, ka väikestest lapselastest ei tehta välja, nagu neid ei olekski olemas, kõnnitakse mööda! Väikseid lapselapsi vanemad ei hoia, olen 5a jooksul käinud mehega koos väljas vist 2 korda ilma lasteta. Tunnen, et mu närvid ja vastupidamine on katkemise äärel: kasvatan 4 last ema hingelise toeta. Kui tahan temaga arutada teemal, et soovin oma koju, mida võiks teha, et arutame: siis ta lihtsalt pareerib teema ära, "ei, seda me praegu ei aruta!" vms. Kui mu 13a poeg vanaemale ütles, et ema-isa kaaluvad ära kolimist, sai vanaemalt vastuseks, et "peame siis hakkama kaaluma maja mahamüümist, üksi me seda ülal pidada ei jõua".. Mind on niisiis tarvis, et maja ülal pidada, omaniku tunnet siin ei saa mul iial olla (kui soovime küttesüsteemi osas aru pidada, siis kuuleme: "te ei tea asjadest midagi, olete rohelised, lugege ja uurige!"..
Tunnen, et olen maailmas ihuüksi. Otsekui lastekodu laps. Igatsen ema, kellega võiks suhelda, kohvikusse minna, koos riideid valida, maailmaasju arutada.. Kui ta taaskordse näägutuslaviiniga alustab ja ma seda juba 10min kannatanud olen, tunnen vaid, et soovin talle lausa kallale minna selle hingelise ja vaimse vägivalla eest, mida ta minu kallal tarvitab! Olen ka kord veinipudeli suurest vihast juba põrandale puruks löönud ja korra talle keefiri, mis mul käes klaasis oli, peale kallanud.. Tunnen, et võin tõesti varsti hulluks minna! Ma ei oska seda olukorda lahendada: ignoreerimine ei aita, rääkimist ta ei kannata, hakkab kohe lihtsalt üle karjuma/kriiskama ja pärast ütleb mulle, et mis mina karjun (kui ometi püüan madala järjekindla häälega oma arvamust väljendada) jne jne.. Ühesõnaga: ma vajan abi. Nagu aru saada ei jää mul nii suure pere kõrvalt raha üle, et regulaarselt psühholoogi vastuvõtul käima hakata. Ajuti tuleb depressioonilaadne tunne ja vaid vastutus laste ees hoiab siis püsti ja sõbrannade abi (keda ka ei taha koguaeg koormata nende juttudega). Tänan Teid, et sain siia kirjutada!
Saan aru, et vanemate majas koos vanematega elamine on kujunenud teie jaoks väljakannatamatuks. Kogete ema poolt tugevaid hinnanguid enda suhtes, tunnete ise ema suhtes tugevaid hinnanguid ning kardate, et nende tülide ja tugevate tunnete keskel jäävad kannatajaks lapsed. Olete rahulolematu, tunnete hirmu nii oma suure viha kui ka depressioonilaadse tunde ees. Otsite võimalikke lahendusi oma olukorrale.
Rahulolematus tekib siis, kui tegelik olukord ei vasta ootustele. Lihtsustatult võib öelda, et rahulolematuse vähendamiseks on kaks võimalust – muuta reaalset olukorda või vähendada ootusi. Ma saan aru, et te olete mehega väga selgelt hakanud reaalse olukorra muutmisega tegelema ning restaureerite maja, kuhu ainult oma perega kolida.
Te olete kurb, kuna ei koge ema poolt hingelist toetust. Igatsete ema, kellega võiks suhelda, kohvikusse minna, koos riideid valida, maailmaasju arutada. Selline igatsus ja ootus on ühelt poolt väga loomulik. Tõepoolest, leidub inimesi, kellel on täiskasvanuna emaga selline suhe. Teiselt poolt võib öelda, et elu on seatud nii, et umbes teismeeas hakkab laps vanematest lõplikult eralduma ja iseseisvuma selleks, et luua mingil hetkel uus pere ning jätta vanemate pere selja taha. Kui teil on loodud uus pere, siis on tähtis, et selle piirid oleksid selged. Teie pere otsuste eest peaksite vastutama ainult teie oma mehega. Kui te elate vanematega ühes majas, siis peaksid olema selged piirid teie pere ja teie vanemate vahel. Selged piirid vähendavad emotsionaalseid pingeid. Kes on selles majas perenaine ja peremees? Kas mahub olema kaks perenaist? Võiks mahtuda, kui selleks on vastavad tingimused ja kokkulepped. Noored peavad endale oma ruumi välja „võitlema“. Tihti kestavad vanematest eraldumise protsessid palju aastaid ja ei ole sugugi erand, kui selleni ei jõutagi.
On loomulik, et teil ja teie emal võivad olla erinevad vajadused ja harjumused. Selleks, et igaüks saaks elada vastavalt oma harjumustele olekski vaja selgeid piire. Paistab, et teil on vaja füüsilisi piire – tülid puitpõranda ja hambaharjadega. Oma kodu lahendab tõenäoliselt need probleemid.
Kui noored eralduvad oma vanematest, siis ongi nende ülesanne võtta need kombed kaasa, mis tunduvad mõistlikud ning luua oma uues peres uued kombed ja traditsioonid. Selline eraldumine võib kaasa tuua konflikte, kuid see on elu edasi kandmiseks ääretult vajalik protsess. Kui vanemad ei aktsepteeri noorte iseseisvumist, siis on konfliktid paratamatud. Noortel ei ole kahjuks põhjust loota, et vanemad muutuvad. Vanemad muutuvad, kui nad seda ise tahavad. Noorte asi on oma elu elada ja edasi minna. Leppimine sellega, et vanem ei ole selline nagu me loodame, on kindlasti kurbust ja üksindustunnet tekitav, kuid samas siiski vajalik protsess, et hingeliselt lõpuni iseseisvaks küpseda.
Ütlete, et teie ema ei ole teile sõbranna eest. Oleks hea, kui saate endale luua toetusvõrgustiku. Sõpruskonna, kellega saaksite suhelda ja vajadusel vastastikku üksteist toetada. Võimaldage endale turvalisi olukordi, kus oma tundeid välja elada. Kui olete vihane, siis see on suur energia kehas, mida oleks hea kuidagi väljendad – joosta, patju peksta, jalgu trampida, puid lõhkuda, lund visata, ajalehti käristada… Kurbuse puhul on hea, kui leiaksite võimaluse, et nutta ja rääkida end tühjaks kellegi tuttava/sõbra ära kuulamisel. Tunnete alla surumine võibki tekitada depressioonilaadse tunde, mil ei tunne enam justkui midagi.
Teie tugevad tunded annavadki teile märku, et midagi on vaja muuta. On vaja lahti lasta emast, on vaja selged piirid tõmmata oma perele, on vaja otsida lisa tuge endale jne. Tunded annavad meile lihtsalt infot meie tegelikest vajadustest. Aitäh, et kuulate ennast ja otsite lahendusi! Ka siia kirjutamine näitab, et otsite enda toetamiseks võimalusi. Lapsed vajavad rahulolevaid vanemaid. Usun, et ka nemad on rõõmsad, kui piirid kahe pere vahel muutuvad selgemaks ning vanemad rahulolevamaks. Võimalik, et ka emaga võivad teil suhted kunagi paremaks muutuda, kui olete oma ootustest tema suhtes lahti lasknud ning ei pea enam ühte kodu jagama.
Siin elades sündis kõigepealt väike tütar ja 3a hiljem pisipoeg, kes on praegu 1a. Suhe emaga on nagu ameerika mägedel: peale tohutut tüli suudab ta vaevu mõned päevad rahunenuna sõbralikult suhelda ja siis algab kõik otsast: igas pisiasjas otsib ta vigu ja väljendab oma rahulolematust pea iga asja vastu läbi kogu päeva. (Totraimad näited: laps ei tohi seebimullipuhujaga puitpõranda kohal puhuda, vaid peab tegema seda vannitoas vanni kohale kummardudes; minu hambahari ei tohi lebada kraanikausi kohal aknalaual, vaid peab olema koos 5 teise harjaga ühises topsis!?! jne.).