Tere! Mul oleks vaja veidi kasvatusalast nõu, äkki keegi teist on kokku puutunud analoogse probleemiga ja huvitav oleks kuulda, kuidas olete olukorra lahendanud. Mure on nimelt selles, et lapse käitumine minu emaga on muutunud päris võimatuks. Tütar on varsti saamas 4. aastaseks ja päris palju olnud kogu selle sügise ja talve jooksul haige, kuna tööalaselt ei ole võimalik kogu aeg haiguslehel olla, siis on teda hoidma tulnud lisaks meile endale, kas mehe isa, vanaisa abikaasa või siis minu ema. Vanaemaga aga muutub lapse käitumine päris võimatuks, pahandab kurjustab temaga, kui hoogu satub, siis hakkab lööma, kakub juustest. Ütleb vanaemale, et sina ei vaata mulle otsa, sina ei räägi, sina ei ole minu sõber jne. Vanaema püüab temaga kõigest väest kenasti läbi saada, mängib palju, loeb palju, keegi ei meist, ega vanavanematest ei ole teda füüsiliselt karistanud. Oleme nii meie kui ka vanaema rääkinud sadu kordi rääkinud kui kurvad me oleme kui ta nii käitub, et lüüa ei tohi, et nii rääkida on paha, seda kõike minasõnumitena. Aga see kõik annab justkui halvaks käitumiseks veelgi hoogu juurde. Uurinud ja küsinud, et mis talle muret valmistab, küsides, et kas ei meeldi see või teine asi, aga mingit selgitust ta anda ei oska. Halbade ja heade tegude oleme proovinud kleepsude kogumist, see ka ei aita. Kogu see jant on kestnud nüüd üle poole aasta ja olukord ei lähe mitte paremaks vaid iga korraga, mil meie vanaemale külla läheme või tema meile tuleb justkui hullemaks. Mina ise ja vanaema ka loomulikult kogu selle asja peale ülimalt kurvad. Iseloomult on olnud laps alati suure tähelepanuvajadusega, väga palju tahab koos mängida, mida oleme kõik talle ka päris palju võimaldanud. Muul ajal märkimisväärseid hammustamise, löömise ja kurjustamise probleeme ei ole, lasteaias suhted kasvatajate ja teiste lastega head, sõnavara ja muu areng on kõik väga hea. Teiste vanavanematega ka nii ei käitu, mõnikord küll pahandab jne, aga ei väljenda kellegi suhtes sellist vastumeelsust. Kuna viibime suvel palju minu vanemate juures, siis tahaks, et lapse käitumine paraneks ning kõik saaksid omavahel kenasti läbi. Seega kui kellelgi hüva nõu varuks, siis oleks see suureks abiks.
Ütlete, et teie tütar hakkab nö võimatult käituma ainult ühe vanaemaga ja teiste inimestega on suhted normaalsed. Kuna vanaemast on abi lapsehoidmisel ja veedate ka suvel palju aega koos, siis rõõmustaks teid väga vanaema ja lapse normaalne suhe. Ütlete, et vanaema püüab kõigest väest kenasti läbi saada, kuid laps reageerib tõrjumise ja vihaga.
Lapse tunnete põhjusi või olla mitmeid ning nende omavahelist suhtlemist nägemata on raske midagi konkreetse olukorra kohta väita. Mul tekib siiski mõningaid mõtteid, mida võin jagada ning eks te saate ise vaadata, kas midagi sellest teie olukorda puudutab.
Alustan väitest, et kui laps käitub halvasti, siis järelikult ta tunneb end halvasti. Viha tekib siis, kui meil on vaja ennast kaitsta. On selge, et vanaema armastab oma lapselast väga ja tegeleb lapsega. Te võiksite vaadata kõrvalt nende koosolemist. Kas teie tütar võib kogeda, et vanaema ei arvesta tema piiridega. Näiteks tuleb liiga kiiresti kallistama-musitama, kui laps ei ole veel valmis või surub mingeid muid tegevusi peale, kui lapsel on omad asjad pooleli või küsib ja räägib palju ning ei arvesta lapse tempo ja valmisolekuga. Vahel täiskasvanud ei oska lihtsalt märgata laste vajadusi. Ja kui veab, et laps oskab enda eest seista, siis ta hakkab protestima ja käituma nö võimatult.
Saan aru, et oma tundeid olete te piisavalt lapsele väljendanud ja mingit muutust see kaasa ei ole toonud. On arusaadav, et lapse „halb“ käitumine tekitab ka täiskasvanutes ebamugavaid tundeid. Kuid tasub meeles pidada, et „halva“ käitumise põhjuseks on alati lapse probleem. Vanem saab aidata last aktiivse kuulamise abil, et laps ise saaks võimaluse probleemi või oma segaseid ja häirivaid tundeid väljendada. Piisavalt kuulates ja püüdes mõista lapse vaatenurka olukorrale, saab nii laps ise kui ka vanem suuremat selgust probleemi kohta. Suure hulga pingeid maandab ka mõistetud olemise tunne ise. Küsitlemine ei pruugi aidata, kuna laps ei oska tegelikust probleemist rääkida. Ta võib tajuda, et vanaema käitumine häirib, kuid tal ei ole sõnu selle väljendamiseks.
Kui laps vanaemale tõrjuvalt reageerib, siis tuleks peegeldada lapsele tema tundeid. Peegeldamise juures on määrava tähtsusega aktsepteeriv hoiak. Kui laps ütleb vanaemale, et sina ei vaata mulle otsa, siis võib peegeldada tagasi: „ sa tahad teha seda praegu omaette/ olla omaette; sa ei taha, et vanaema vaatab praegu.“ Selle peale võib laps hakata rääkima, et miks ta ei taha või lihtsalt nõustuda. Kui olukord vähegi lubab, siis tasub lapse privaatsust austada.
Alternatiivne võimalus on teil uurida tütre ja vanaema suhet läbi mängu. Mängite ise lapsega näiteks nukkudega kodu ja võtate sinna ka vanaema. Tütar võiks siis näidata vanaema käitumist ja olemist ning ehk annab see teile selgust, et mis vanaema käitumises või olemisest teie tütart ärritab. Vahel võib olla põhjus ka välimuses. Laps kardab inimest, kes on vanematest palju vanem ja näeb välja teistsugune oma kortsude või prillide tõttu. Vahel võib miski meenutada ka tegelast mõnest muinasjutust. Igal juhul oleks palju abi, kui aitaksite lapsel väljendada seda, kuidas ta vanaema tajub.
Lõpuks veel üks võimalus, mis ei tundu küll väga tõenäoline teie olukorras. Laps väljendab oma pingeid ja emotsioone inimesega, kes on tema jaoks kõige turvalisem. Tavaliselt on kõige turvalisemateks inimesteks lapsele tema vanemad. Seetõttu väljendavad (nutavad) lapsed end kõige rohkem oma vanematele. Võite ka seda mõtet kaaluda. Äkki on lapsel nii turvaline olla vanaemaga, et ta julgeb kõik pinged temaga koos olles välja lasta. Sel juhul soovitaksin vanemal võimalikult palju last aktiivselt kuulata, et ta tajuks ka oma vanematega mõistvat ja armastavat õhkkonda.
Pigem siiski soovitan märgata, kas vanaema oma suure armastusega siiski austab piisavalt teie tütre isiklikke piire ja loomulikku privaatsuse vajadust.
Peegeldava kuulamise puhul on meie tütre puhul see huvitav asi, et see metoodika praegu tema puhul ei tööta, võimalik, et ka liiga väike. Nimelt kui talle peegeldavalt vastata, siis ta saab vihaseks ja ütleb, et sina ei korda minu järel või et sina ei vaidle minuga. Olen põhimõtteliselt nõus, et lapse privaatsususe soovi tuleb austada, aga ka siin on olukorral siiski oma piir. Nt mängime kõik koos lauamängu ja mängu käigus saab ta vanaema peale pahaseks ja ütleb, et sina ei vaata mulle otsa või mina ei taha mängida sinuga. Kuidas sellises olukorras käituda, kui vanaema või mina peegeldan tema tundeid siis ta käitub eelpool toodud viisil. Seega kui sellises olukorras lapse soovi austada, peaks justkui vanaema mängust lahkuma, aga see annaks talle sõnumi, et koos ei peagi mängima ja oskust teiste mängijatega mängus arvestada ei olegi vaja ja analoogseid olukordi ongi päris palju.
Ütlete, et peegeldav kuulamine ei toimi teie lapse peal ja et privaatsuse vajadusega arvestamisel peksid olema siiski omad piirid.
Olen teiega selles mõttes nõus, et privaatsuse ja ka kõigi teiste vajaduste austamine ei tähenda seda, et laps saab kõik, mis ta tahab. Üks asi on kuulata ja austada tundeid ning tunnete taga olevaid vajadusi ning hoopis teine asi on olukorra lahendamine. See, et laps tunneb, et ta ei taha koos vanaemaga mängida on üks asi ja vanaema mängust lahkumine oleks hoopis teine asi. Meil kõigil on omad vajadused ja tunded ja me kõik väärime aktsepteerivat suhtumist, kuid see ei tähenda, et me saaksime alati oma vajaduste järgi elada. Me arvestame ju teineteisega ja alati ei ole võik lahendused kõigile sobivad. Sel juhul me oleme kurvad ja ka seda kurbust on meil õigus kogeda. Tunded ei ole veel ettepanek või etteheide. Tunded annavad infot meie vajaduste kohta. Tunnetele võib lihtsalt ruumi anda. Tugev tunne tavaliselt hajub, kui keegi tõeliselt mõistab ja ära kuulab.
Ei maksa ka seda ära unustada, et lapsel on oluline kuulda ka vanema või vanaema vajadusi ja tundeid. Kuid selleks, et laps suudaks teisi mõista, peab ta ise enne mõismist kogema.
Aktiivse kuulamise kohta võite huvi korral lugeda Th. Gordoni raamatust „Tark lapsevanem“. Aktiivne kuulamine ei toimi, kui meil endal on tugevad tunded, kui me tahame lapse käitumist muuta või kui meil ei ole aega või tahtmist tema tegelikku mõttemaailma ja probleemi mõista. Aktiivset kuulamist teevad emad tegelikult instinktiivselt ka beebidele. Näiteks kui ema läheb vankris nutva beebi juurde: „oi sa nutad siin, sa ärkasid üksi üles ja kedagi ei olnudki… ja muidugi oled sa kurb…“. See ei ole eriline metoodika, pigem on see püüd mõista ja anda ruumi lapse kogemusele.
Kui teil on rohkem huvi laste käitumise ning vanemate ja laste koostöö kohta lugeda, siis soovitan Jesper Juuli raamatuid „Sinu tark laps“ ja „Ei ütlemise kunst“. Jesper Juul on Taani pereterapeut, kes on laste käitumist perekonnas mitmeid aastakümneid juba uurinud ning inspireerivaid raamatuid kirjutanud.
