Tere,
ei teagi, millest antud juhul täpsemalt alustada. Võib-olla alustan päris algusest. Minu elukaaslasel on kohe-kohe 5-aastaseks saav poeg, kes enamus ajast kasvab vanaema juures, kuna minu ämm ja elukaaslane leiavad, et nii on kõige parem lapsele. Minu põhimõtetele käib see vastu ning nüüd on meil tulemas ka ühine laps. Oleme koos olnud juba kolm aastat ja sellest pisut üle 1,5 a elanud koos üürikorteris. Tema poeg elab vahel ka meie juures, et siis vanaema saaks puhata. Nüüd kui kolisime mõned kuud tagasi suuremasse korterisse on tal ka oma tuba. Lapse ema pole kahjuks lapse vastu mingisugust huvi üles näidanud juba viimased 2-3 aastat. Ämm ise on 70-aastane ning minu arvates liiga vana juba lapse kasvatamiseks. Minul on ämmaga väga suur vanusevahe (ise olen 25) ja sellest tulenevalt ka erinevad vaated elule ja erinevad põhimõtted, sh kasvatusega seotud põhimõtted.
Olen üritanud ka oma mehega sel teemal rääkida, et võtaksime poisi enda juurde, kuid poisile meeldib ka vanaema juures rohkem. Seal on oma maja ja aed, kus saab ringi joosta ja vabalt mängida. Kui vahel "peab" meie juurde tulema, siis on sellest paras tüli ja loomulikult palju nuttu. Samuti hakkab ta nutma ja vanaema juurde tahtma, kui meie juures on vahel keelamist või siis pahandamist. Saan lapsest aru, kuna ta tiritakse talle tuttavast keskkonnast välja ja meie juures oldud aja ta peab nö ära kannatama. Lisaksin siinjuures ka, et vahepeal kahtlustati lapsel hüperaktiivsust, kuid pigem kaldub see siiski üliaktiivsuse ja püsimatuse poole. Et lihtsalt hästi elav laps. Arvan, et see ka põhjuseks, miks minu elukaaslane pole seni tahtnud või julenud võtta last täiesti meie juurde, kuna ta väsib ise ruttu ära ja ei jaksa lapsega tegeleda, samas ei taha ka minu õlgadele seda kõike jätta.
Ämm ise suhtub oma pojasse (minu elukaaslasesse) halvustavalt ja tema arust ei saa ta millegagi hakkama. Pigem on nii minul kui mu elukaaslasel jäänud mulje, et ta peab minust rohkem lugu, kui oma pojast. See kajastub ka tegelikult tema kommetaarides meie kooselu kohta, kui me vahel satume omavahele jääma. Kommentaarid on järgnevas laadis: sa oled paremat väärt ja oled sa kindel, et tahad temaga oma elu koos veeta; eks sa ise tead, mis sa teed, kui tahad temaga koos elada... Ei tulegi kohe kõik meelde. Ja samuti halvustab ta oma poja suhtumist/käitumist lapsega, kuna ta ei tee kõike nii nagu tema arvates õige on. Kõige hullem on see, et ta teeb oma poega maha just minu ees ja kurdab kogu aeg mulle, et kuidas ta küll nii ja naa käitub ehk siis kõik mis vähegi saab on valesti tema arust. Samuti ei tee minu arvates minu elukaaslane kõike nii nagu minu arvates õige on, kuid ma saan aru ka sellest, et lastega tegelemine on tema jaoks väga uus teema. Tal puudub kokkupuude lastega enne enda last, tal pole endal õdesid-vendi ning minu ämm pole just väga kannatlik olnud juhtnööride jagamisega lastega tegelemise teemal. Pigem kuuleb tema käest ainult kriitikat, kui keegi ei oska kohe iseenestmõistetavalt õigesti olla või käituda. Ja enamasti pole tal isegi vaja midagi öelda, kui keegi midagi valesti teeb/ütleb, sest tema kehakeel ja näomiimika on vägagi ilmekad sel juhul.
Igatahes arvan, et selline suhtumine kandub üle lapsele. Isegi kui mitte väljendada ennast lapse juuresolekul niimoodi, siis laps ju tunnetab seda ja arvan, et seetõttu ta ei tahagi kunagi issi juurde tulla. Issi on paha ja vastik. Elukaaslane on vahel võib-olla rangem lapsega, kui vaja oleks, aga samas kui poiss on juba mõned päevad meil olnud, siis muutub neil läbisaamine heaks. Mängivad koos ja itsitavad. Ei saa öelda, et ta oma lapsele tähelepanu ei pööraks. Aga samas vanaemale räägib laps kogu aeg, et issi on paha ja issi juures on paha. Minuga on läbisaamine väga hea ja meie juures olles toimetab minuga koos ja hoiab rohkem minu ligi; elukaaslane tegi isegi märkuse, et laps hoiab mind rohkem kui teda. Samas arvan, et siin võib ka kumada läbi ämma suhtumine minusse. Kuna ta minu peale vaatab positiivselt, siis on ka lapse hoiak positiivsem. Elukaaslasega kokku kolides olin kindel, et hakkame last ise kasvatama, aga nii see siiski ei läinud. Hiljem on ta mulle ka tunnistanud, et ta kardab, et ta ei saa hakkama üksi. Et mis siis saab, kui me peaksime lahku minema, et siis ta ju ei saa last oma ema juurde tagasi viia. Ei julge ka ise selle otsusega talle peale käia, kuna kardan ka ise liiga suurt vastutust ja koormust, eriti kui meil nüüd veel üks pisike tulemas. Tean, et enamus lapsega tegelemist jääks siiski minu kanda ning vahel pelgan seda, kuna ma pole lapse ema.
Siinjuures olengi hakanud mõtlema, kas peaksime siiski võtma poisi enda juurde, kuigi laps ei taha ja vanaema ka ei taha (ta on ise öelnud, et ta ei oskakski ilma poisita enam olla, et nii kallis on talle). Meie kõhubeebit ootab elukaaslane väga ja tunnen, et ta ootab siit last, kes ka teda tingimusteta armastaks ja keda ta saaks vastu armastada, kuna esimese lapsega paraku ei ole suhted nii head. Ise pean üheks põhjuseks poisi vanaema, kes nö sekkub isa ja lapse suhte vahele.
Samuti on poisil probleem öise allapissimisega. Nad käisid vanaemaga ka uroloogi juures ning arsti antud juhendite järgi on asi paranenud, kuid juhtub ikka ja eriti meie juures. Umbes viimase kuu-kahe jooksul oleme "käskinud" poisil käia wc-s suure poti peal. Päevasel ajal on kõik sellega korras, aga öösel ei lähe. Jätame ka tule põlema, aga ikkagi ei lähe. Varem oli voodi kõrval väikelaste pott ja vanaema juures on siiani. Vanaema nüüd tahab, et me ikkagi paneksime väikese poti tagasi, et ta on veel liiga väike (talle olevat lastepsühholoog nii öelnud). Ise ma küll sellega ei nõustu, et kohe 5seks saav laps oleks liiga väike, kuigi nõustun sellega, et mõlemas kodus peaks olema enamus asju ühtemoodi. Kas tõesti on viiene veel liiga väike iseseisvalt suure poti peal käimiseks öösel? See liiga-väike-teema puudutab tegelikult paljusid asju, kuna minu kasvatuspõhimõtete järgi tuleks lapsele õpetada iseseisvust ja seda võimalikult varakult. Sama dilemma oli meil umbes aasta tagasi riidesse panemise teemaga (poiss oli siis 3,5-4aastane), kuna mina käskisin tal lihtsamad asjad ise panna ja ootasin/jälgisin, et ta paneks õigesti riidesse, samas kui vanaema alati aitas riidesse. Ja selline teguviis jätkub tänini kõigi asjadega.
Seetõttu ei suudagi ma antud situatsiooni rohkem taluda. Teise lapse puhul järgiksin ma 100% enda kasvatuspõhimõtteid ja loomulikult oleks sel juhul mul lihtsam järgida enda sisetunnet, kas laps on mingiks uueks etapiks valmis. Kas sel juhul peaksin hakkama lastel vahet tegema, kuna üks nö kasvab vanaema juures ja nii nagu vanaema ütleb (seega peaks kõik olema ka poisiga meie juures nii nagu vanaema ütleb) või tõesti peaksin laste ühtsuse huvides võtma ämma kasvatusmeetodid lihtsalt üle?! Ise sooviksin tegelikult võtta mehe poja meie juurde, aga nii ämma kui minu elukaaslase arvates ei kasva korterites "normaalsed" lapsed. Mis tekitab küsimusi ka elukaaslase hoiakus...
Tunnen lihtsalt, et meie peremudel on praegu väga sassis ja suuresti vastuolus minu arusaamisega peremudelist, kus lapsed peaksid kasvama oma vanemate juures (isegi kui nad peavad kasvama korteris ja vanaemal on sama ajal suur maja hooviga). Ei taha ämmaga tülli ka minna sel teemal, kuna läbisaamine on olnud suht hea ja siiani olen mänginud rahusobitaja rolli tema ja ta poja vahel, kuid tunnen, et sellele hakkab oma piir tulema. Kes see ikka jõuab taluda oma elukaaslase pidevat halvustamist, isegi kui ta alati ei käitu vastavalt meie ootustele?! Seetõttu ei julge poisi teemat ka ämmaga üles võtta, kuna tean tema hoiakut ja ta tahab poissi enda juures hoida nii kaua kui tervis vähegi vastu peab. Elukaaslane kunagi üritas isegi ääri-veeri arutada seda teemat, aga ämm tegi talle selgeks, et lapsel on temaga ikka parem ja saab oma majas olla jne.
Sai küll pikk jutt, aga tänan Teid lugemast ja tänan ka selle eest, kui suudate anda mulle mingeid juhtnööre edasiseks tegutsemiseks.
Seadus ütleb, et lapse seadusega ettenähtud hooldajal (emal ja isal) on kohustus oma lapse eest hoolt kanda - st kasvatada. Vanaema juures alaliselt elamine on tegelikujlt ju seadusevastane... Täiesti selge on, et laps kannab igapäevaselt talle pealesurutud arvamusi oma tegemistesse üle. Oma isa suhtes on tal halvustav käitumine, kuna ta on mõjutatud vanaema arvamusest. Ja see on kuritegelik. Lapse parim eeskuju on tema isa, ma ei ole lastepsühholoog, kuid taoline mudel võib negatiivselt mõjutada lapse edasist elu ja oma peremudeli ülesehitades kohe kindlasti. Arvan, et oleks lapse suhtes ja kogu teie pere suhtes parim laps enda juurde võtta. Kui mees on kahtleval seisukohal, siis minna perepsühholoogi (lastepsühholoogi) vastuvõtule, kes aitab teil kenasti samm sammult kõik protsessid läbida. Kõikide asjadega ei pea ja pole võimalikki üksi hakkama saada. Kõrvalvaatajana näib selline olukord sellele lapsele, aga ka tema isale ja ka teile ja teie ühisele lapsele katastrofaalne. Ämm tuleb paika panna, kus on tema koht teie peres - vanaemana, aga mitte lapse emana. Tal pole õigust öelda, mis on lapsele parim. Lapsele on alati parim olla oma ema ja/või isaga (kui nad just lausnarkomaanid või vägivallatsejad ei ole); mitte kunagi ei tohi oma pere asju lasta otsustada kolmandatel isikutel, sest nemad ju ei vastuta. Pere olete siinkohal teie, teie mees ja lapsed. Loodan väga, et laps saab endale tagasi isa, tema vastu austuse ja sellise fantastilise ema nagu teie seda olete.
oluline jäi lisamata: teie kirja lugedes tekkis mul sügav veendumus, et vanaema hoiab poega enda juures enda vajadusi silmas pidades, aga mitte lapse ega teie pere omi. Parim viis seda kindlustada on last mõjutada lapse isa halvustades. Laps hoiab vana naist tegevuses: tal on, kelle eest hoolitseda, kes teda aitab ning ta pole üksi.
Seda, et selline aktiivne laps, kes kindlasti tunneks end täisväärtuslikumana noore pere osana - väljas käia, ühiseid asju ette võttes, ja õhtul teha emmele, issile ja väiksele venna-õele musi ja headöödkalli, eelistaks vana 70 aastase naisterahva seltsi - kindlasti ei ole see ju nii! Ei lähe kaua, kui laps võib hakata tundma ka teiste laste narrimisi ja lõpuks on tal häbi, kuna temal on selline "vana ema" sel ajal, kui teiste laste emad on särtsakad ja nooruslikud.
Soovin väga, et see laps saab endale täisväärtusliku mõnusa pere - ja alati on igas peres arusaamatusi, riidlemisi, jonni ja nuttu, aga seda enam on seal ka õnnelikke hetki, lähedust, naeru ja uute asjade avastamisi. Ideaalne pereelu tähendab mõlemat poolt - muret ja rõõmu. Selget meelt teile ja julgust oma sisetunde järgimisel. Ka teie ühisele lapsele on absoluutselt parim, kui tal igapäevasel on olemas venna, keda kallistada
Lapsed peaksid tõepoolest kasvama oma vanemate juures, nende hoole ja armastuse all, kuid kahjuks ja väga erinevatel põhjustel see alati nii ei ole. Kui mingil põhjusel laps vanemate juures elada ei saa, siis sobib hooldajaks tegelikult iga inimene, kes lapsest hoolib ja tema vajaduste katmise eest hoolitseb. Seega oleks tõesti kõige parem ja ka kõige loomulikum, et teie elukaaslase laps elaks oma isa ja teie juures.
Igaühele, kellele sünnib laps, on see uus ja ilus, ent samas ka keerukas kogemus. Isegi kui kellelgi on eelnevaid kogemusi väikelastega, siis oma lapse sünd perekonda on siiski hoopis midagi muud, kui väikese õe-venna või tuttava lapse sussutamine. Laps vajab tähelepanu ja hoolitsust, ja mis eriti tähtis: vastutuse võtmist 24 h. Seega tekitab minus küsimusi teie kirjeldus elukaaslasest kui kellestki, kes pelgab, et väsib lapsega tegelemisest ära, või et laps on talle uus teema. Ta on selle lapse isa olnud viis aastat. Täiskasvanulikku vastutuse võtmist ma siin kahjuks ei näe. Ilmselt on just see üks põhjusi, miks laps kasvab vanaema juures. Kedagi ei saa sundida vastutust võtma, nii ongi lapse vanaema, nähes, et poeg seda ei tee, vastutuse lapse kasvatamise eest enda peale võtnud.
Ehk oleks selles olukorras mõistlik just teil, kes te peres suhete vahendaja rolli juba edukalt täidate, püüda ühelt poolt oma meest toetada ja julgustada, teisalt aga püüda leida lahendusi, mis oleksid head kõigile.
Kooselu reeglid loovad koos elavad mees ja naine. Kui reegleid kipub looma keegi kolmas, toob see kaasa palju problemaatilisi olukordi, nagu ka teie kirjast näha. Teie perekonnapea tundub olevat ämm. Nii ei saa te oma peret toimima. Noorel perel on hädavajalik eralduda, luua oma eraldiseisev perekond oma kommete, seaduste ja traditsioonidega. Siin on abi selgemate piiride loomisest. Andke ämmale selge märk selle kohta, et teie ja teie mees kuulute kokku, et teie kaks hoiate teineteise poole. Näiteks kui ämm asub meest halvustama, siis kindlasti ei pea te seda taluma, selleks et häid suhteid hoida. Andke ämmale ühemõtteline minateade selle kohta, kuidas teile see mõjub, mida tunnete ja mida arvate, kui ta teie mehe kohta midagi mahategevat ütleb.
Mees, tajudes teie toetust talle, tunneb end kindlasti paremini ja parem enesetunne lisab kindlasti enesekindlust, mis soodustab vastutuse võtmist. Ka mehe halvustamise korral isana asuge mehe poolele, kindlasti on võimalik välja tuua ka positiivset. See, et mehe ja poja suhted paari koosoldud päeva jooksul soojenevad, on ju tore märk selle kohta, et nad teineteisest hoolivad. Eemalolek tekitab paratamatult võõrandumist ja kui sellele lisanduvad halvustavad märkused, on see väga paha olukord kõigi jaoks.
Ärgitage ka meest paremini seisma enda eest. Teie ei saa ju aina olla vahendaja ema ja täiskasvanud poja vahel, küll saate meest julgustada, et ta ise emale ütleks selgesti välja oma arvamused ja ka need seisukohad, milles ta emaga ei nõustu. Seni kuni teie mees ei ole nõus võtma täiskasvanu hoiakut, kohtleb ema teda kui väikest poega, kes on rumal ega tea elust suurt midagi.
Ehk võiks abi olla avameelsest jutuajamisest mehega. Rääkige, kuidas te tahate, et teie elu oleks ja mida teie olete valmis panustama, et see tõeks saaks, samuti seda, mida te mehelt ootate. Samal moel peaks ka mees teile end avama, kõneldes omakorda sellest, mismoodi tema asja näeb, mis hirmud ja lootused on temal. Koos saate vastu võtta otsuse, mis teile kõige sobivam tundub, ja seda kindlasti ka lapse osas. Alles kui olete omavahelised läbirääkimised ära teinud ja ühele meelel jõudnud, kaasake ka ämm oma plaanidesse, kindlasti ka tema seisukohti ära kuulates.
Mida peaksite muutma, et poiss rõõmuga teie juurde tuleks, mitte ei võtaks seda kui kannatust? Riidlemise asemel püüdke teha kokkuleppeid, keelamise asemel püüdke muuta keskkonda ja anda lapsele ka piisavalt tähelepanu, temaga koos mängides ja kaasates teda ka kõikidesse kodustesse tegevustesse jmt.
Järsk elumuudatus oleks ehk kõigile liialt keeruline. Kui saate mehega tähtsad asjad läbi räägitud, muutub ilmselt ka teie käitumine lapse osas. Usun küll, et kui ämm tasapisi hakkab märkama, et te mõlemad võtate vastutust ja suudate lapsele pakkuda tema arenguks vajalikku keskkonda nii materiaalses kui emotsionaalses mõttes, tuleb loomulikuna lõpuks ka lahendus, kus poiss oma isa ja teie juures kasvada saab.
Ämm pole kindlasti pahatahtlik ega korralda praegust olukorda n-ö teie kiusamiseks. Iga inimene käitub ikka oma parema äranägemise ja oskuste järgi. Tal on omad arusaamad ja pikk elukogemus. Kindlasti väärib ka tema aktsepteerimist ja mõistmist. Kuid selle kõrval peaksite talle selgitama, et samal moel väärite mõistmist ja aktsepteerimist ka teie oma mehega.
Nii lapse nn hüperaktiivsus kui ka allapissimine räägivad sellest, et see laps on hädas, ta vajab täiskasvanute abi. Laste seesugused reaktsioonid on ikka seotud suhetega tema ümber. Kui suhted saavad paremaks, tunneb ka laps end paremini. Seega peaksite probleemist julgesti kinni hakkama. Kartus ja ääri-veeri rääkimine ei aita teid edasi. Rahulik, hinnangutest vaba oma seisukohtade väljatoomine, kokkulepped, teise poole kuulamine ja mõistmine, vastutuse võtmine – need on teie olukorra võtmesõnad.
Kui ise kõige sellega liialt keerukas toime tulla tundub, saate pöörduda ka perenõustamisse.
