Mul on suur mure oma ema pärast, kes on hakanud alkoholi nö kuritarvitama. Möödunud jõulud olid kui viimane piisk karikasse.
Tal ei ole olnud kerge, isa suri 8 aastat tagasi, praegu elab ta minu vanema õega koos ja selle väikese tütrega...kolm põlvkonda naisi ühe katuse all (neil oma maja, mille laenu peale ostsid st ka rahamured), läbisaamine omavahel ei ole neil kõige parem, ema on hetkel töötu (jättis linnas hea töökoha, korteri ja kolis mu õe pärast nö maale elama, et õde saaks tööl käia ja ema siis aitab last hoida). Nüüd ongi siis olukord selline, kus keegi pole rahul, ema kummutab oma mured pudelisse.
Mul oli temast kahju. Ta välimus on muutunud, nägu on paistes, punane...suitsetab ka. Ta ei ole vana, pole veel 60-ki, võiks veel palju ära teha, töö leida, mehegi, kui ei hirmutaks kõiki minema oma jonniga...Aga kuna ta iseloom on äge, talle ei tohi keegi midagi öelda, nõu anda, siis solvub või nähvab vastu, siis ei kujuta ette, kuidas võiks sellist inimest aidata. Niisama seda pealt vaadata ka ei taha...Ise ta ütleb vaid niipalju, kui küsin, et kas ta ei peaks nt suitsetamisest loobuma, tervis päris tihti kehva. Siis ütleb, et see ta ainus rõõm. Ja ülejäänud aja, kui temaga räägime telefonis, kirub mu õde ja kaebab ta peale. Ma muidugi kuulan ära aga ausalt öeldes ei jaksa ka enam, sest tunne kuidas see negatiivsus mulle juba mõjuma hakkab. Tean, et vanemaid ei saa valida aga kui käisime peale minu ema külastamist mu mehe vanemate juures, soovisin salamisi, et ka minu ema oleks selline - elurõõmus ja tore, kes räägib ka muust kui rahast ja muredest ja ei tarbi kunagi liiga palju alkoholi....kokkuõttes - kahju on ja tahaks aidata, aga kuidas?
Kas pole mingit varianti õega pead kokku panna, et asjasse lahendust tuua, sest juua täis vanaema pole lapsehoidjaks just kõige parem variant? Vaikselt kuskilt otsast peale, mingil hetkel peaksite arutamisse kaasama ka ema enda. Et aidata tööd leida, ulualust töökoha lähedal jne. AA ja asendustegevus on ka abiks alati. AA tugirühmad alkohoolikute peredele on Alanon, see kuluks ka teile õega ära.
Vanemate alkoholiga liialdamine on lastele väga suur koorem. Alkoholist vabanemine on kahtlemata keeruline. Kui see omakorda puudutab vanemaid, siis on jõuetuse tunne midagi muuta vast veelgi suurem. Nagu olete juba kogenud, siis soovitused nt ära suitseta või jäta joomine, ei aita. Teie võimalus on talle endale väljendada oma muret tema pärast, samuti väljendada, mida tunnete, kui ta on joonud, kuidas see mõjub teile, lapselapsele. Surveavaldused ja etteheiteid ei aita.
Nagu teie loost selgub, siis emal on raske olnud elumuutustega toimet tulla ja ta vajab kindlasti ka lähedaste mõistmist ja toetust. Väljendage talle seda ja tehke tema nn kained hetked meeldivaks, emotsionaalselt rahulolu pakkuvaks. Tähtis on kogeda, et kaine elu on parem ja hea oleks leida, mis see tema silmis on. Kõige kindlam oleks loomulikult see, kui te leiaks enda jaoks uue sihi, et ta oleks huvitatud olema terve, kaine ja nägema hea välja. Tal oleks vaja tunda end tähtsana, vajalikuna. Vahel on selleks sobiv vanavanema roll, kuid nagu ma aru saan, siis antud juhul sellest ei piisa. Võimalik, et tuleks lasta tal väljendada oma rahulolematust, pettumusi, kuid siis lõpuks peaks vastutus temale endale jääma. Kui ta kurdab midagi, siis jõudke koos ka selleni, mida ta tahab ja vajab, mida ootab teilt jne. Kui tema eest hakata asju korraldama, siis muutub ta järjest abitumaks, vastutusvõimetumaks ning eneseväärikus väheneb, see omakorda annab põhjust joomiseks.
On hea, et olete suutnud säilitada hoolivat suhtumist ja proovite leida lahendusi. Edasi võiks liikuda selles suunas, et ta hakkaks ise mõtlema ja huvituma muutustest ning midagi ette võtma. Teie saate olla peamiselt toeks sinna jõudmisel ja tunnustada teda kui ta teeb edusamme. Teile endale oleks kindlasti omakorda toeks, kui säiliksid head suhted õega, koos ikka parem murega tegeleda.
Jätkuvat hoolivust ja rõõmu.
Jätsin siinkohal mainimata vist, et õega läbisaamine emal pole hea, õde kirub teda tihti minule taga ja seega on temaga raske leida ühist keelt, et ema aidata. Tema arvates on ema ise rumal ja siin ei saagi midagi ära teha.
Õnneks ei ole ema nö alkohoolik, et ta päise päeva ajal purjus oleks, st kui ta hoiab last, siis ta loomulikult ei joo, kuigi ega ma ju täpselt ei tea, kui lapse on magama pannud, siis võibolla võtab klaasi veini vms.
Lisaks murele ema alkoholilembuse pärast, olete ka ema ja õe suhtlekonflikti tõmmatud. Seda muret väljendasite juba esimeses kirjas ka. Sellest omakorda aga tulenebki vajadus võtta midagi ette selleks, et nad ei peaks läbi teie oma suhteid klaarima. Teie saate olla neile abiks seeläbi, et veenate neil endil omavahel rääkida, mitte vaid teile kurtma. Üksteise süüdistamise asemel oleks vaja neil jõuda selleni, et nad hakkavad väljendama oma tundeid ja vajadusi, ka rahulolematust otse. Selleks on parim üks see, kes tahaks kurta, on rahulolematu, räägiks oma murest mina-keeles, samuti kehtestavas mina-keeles. See on iseenda nimel rääkimine: mida tunnen, vajan, ootan, oluliseks pean jne. kuidas teise inimese käitumine või olukord mõjub mulle, millist kahju tunnen endale. Mina-keel ei sisalda hinnanguid, süüdistusi, tõlgendusi teise inimese ega käitumise kohta (vt suhtlemisoksute raamatuid; Gordon, Bolton, McKay jt).
Teie saate olla neutraalne vahendaja, et nemad saaksid oma suhetes selgust. Selleks tuleb katkestada üksteise kritiseerimise ja panna neid teineteist ära kuulama. See võib olla ka suur samm ema enesetunde paranemisele, samuti õe ning seeläbi võib väheneda ka ema soov alkoholist abi otsida.
Edukat vahendamist teile ja kõigile teile rahuolu suhetega.
