Minu mure on kestnud juba pool aastat. Elame pisikeses majas neljakesi-mina (26a) minu lapsed 2a ja 7a ja minu ema. Ema töötab lasteaias kasvatajana ja tema rühmas käib ka minu noorem laps. Meie probleemid saavad tihti alguse sellest, et lapsed pärast lasteaeda müravad liiga palju või teevad liialt palju lärmi. Ema on aga oma tööpäevast ja lastest väsinud ega soovi enam muud kui rahu ja vaikust. Seda on raske, aga mitte võimatu tagada. Tavaliselt olen läinud lastega õue või teise tuppa, et vanaema saaks end koguda. Õhtuti tekivad ka suured tülid, et ma ei oska oma lapsi kasvatada ja et ma teen kõike valesti ja olen halb ema. Seda kõike kuulevad pealt ka lapsed. Kas vaatame liiga palju telekat või ei kutsu neid koguaeg korrale, see jääb põhiliselt ette.
Õhkkond on muutunud närviliseks ja minu enda ema on mulle palju haiget teinud oma sõnadega. Samuti tunnen, et ma pole väärt ema ja olen liiga närviline. Ometigi peaksin oma lapsi just kaitsma. Nt on tekkinud konflikt, kus mu 2a laps tegi minuga koos kukerpalle, vanaema nägi seda pealt ja ütles, et ta murrab oma kaelalüli ära ja et see oleks mulle paras, kui peaksin oma last ratastoolis lükkama ja et kui midagi juhtub siis tema meiega kiirabisse ei tule jne. Olen emale öelnud, et kui ma valesti midagi teen, et ta ütleks seda mulle omaette, mitte aga laste kuuldes- ta sellepeale, et lapsed ei pane seda tähele ja ma olen ikkagi nende ema ja ma ei kaota sellega autoriteeti. Olen väsinud sellisest olukorrast. Ka mu lapsed on segaduses erinevatest kasvatusmeetoditest ja pidevast mahategemisest. Olen emaga rääkinud, et ta ei pea enam mind ega mu lapsi kasvatama, sellele ta vastab, et peab küll kasvatama mind ja et lapsed on ka suured ja peavad juba nö õigesti käituma.
Kuidas ma saaks ise oma elu elada ja ise oma lapsi kasvatada? Kuidas närvilisest õhkkonnast lahti saada? Kuidas panna mu ema mõistma, et ma tahan ise oma lastega rääkida, kui nad on midagi valesti teinud? Kuidas talle selgeks teha, et ta ei tohiks koguaeg vahele segada? ja kuidas ma saaksin oma enesekindlust lastekasvatamises tagasi?
Ilmselt ei ole teil võimalik asuda eraldi elama – ju oleksite seda teinud, kui asjaolud oleksid soodsamad. Siiski kinnitan üle, et kõige parem viis pere toimimiseks on see, kui vanaema elaks eraldi ja teie lastega omaette.
Loomulikult jääb igaüks surmani oma vanemate armsaks lapseks, kuid väga oluline on, et suhe vanematega areneks täiskasvanuna uuele tasandile – suhte vanem–laps asemel kujuneb välja täiskasvanu–täiskasvanu suhe. Eraldumine vanematest ei tähenda sugugi, et vanematega enam ei arvestata – see saab lihtsalt teise tähenduse ja sisu. Vanemate liigne sekkumine noore pere ellu segab selle iseseisvumist ja täisväärtuslikkust. Täiskasvanud naine või mees, kel juba omal lapsed, kuid kes jätkuvalt oma ema-isa sõna kuulab, olgu põhjuseks mis tahes (pelg konflikti, saadavate hüvede kaotamise vm ees), paneb ennast ju vabatahtlikult lapse rolli.
Nii et nii mõneski mõttes on teie emal praegu kolm last: teie ise ja teie lapsed. Muidugi tunnete ennast ses olukorras halvasti. Teie eneseväärikustunne nii emana kui ka isiksusena saab pidevalt haavata. Oluline on võtta täiskasvanulik hoiak ja ka käituda vastavalt, vabaneda lapse rollist.
Kui võimalusi emast eraldi elamiseks ei ole, peaksite püüdma jätkuvalt, rahulikult ja järjekindlalt anda emale selgeid sõnumeid selle kohta, millised peaksid olema teie ühiselu reeglid. Teisele inimesele on raske midagi selgeks teha, pealegi kõlab see ju ikkagi jõudu kasutavalt. Jõu kasutamine suhetes ei anna aga kunagi head tulemust.
Ikka on parem viis lihtsalt püüda selgitada oma seisukohti, arusaamu, põhimõtteid ja eelistusi, rääkida oma tunnetest ja mõtetest, sellest, mis teile on vastuvõetamatu ja sellest, mismoodi te tahaksite, et teie elu oleks. Samad võimalused oma seisukohtade selgitamiseks peaksid olema nii teil kui ka teie emal. Sellise teineteisele ruumi andva kuulamisega ja püüuga teist poolt mõista peaksid lõpuks sündima ka kokkulepped, mis kummalegi sobivad.
See võib olla vaevaline protsess, kuid proovida tasub. Kokkulepped on vajalikud igas kooselus, ilma nendeta võib elu väga keeruliseks minna.
Kindlasti soovib ema teile ja teie lastega kõige paremat. Kui näitate üles suuremat valmidust ise otsuseid vastu võtta, ise laste käitumise üle otsustada jms, saab ema ehk ka paremini aru, et olete juba suur inimene, mitte lastega laps, keda kantseldama peab. Kui teie võtate täiskasvanud naise hoiaku, kes seisab enda ja oma laste eest, ei saa ka ema enam olla keelav ja piiripanev lapsevanem, vaid teie võrdväärne partner.
Kirjutate, et mure on kestnud umbes pool aastat. Miks just nii kaua? Kui poole aasta tagusesse aega langevad ka olulised muutused perekonnas, siis on ka need kindlasti teie kirjeldatud käitumise ja olukordadega seotud.
Ütleksin, et kui tahad oma põhimõtete järgi elada ja oma lapsi kasvatada, siis peaksid ikka täiskasvanuks saama ja oma elamise muretsema, emal peab olema oma lodus rahulikult elada ja rahu saada.Saan su emast täiesti aru, kui terve päeva tuleb tegeleda hulga lastega ja sal veel palju selliseid lapsi, keda ei kasvatata-õpetata, kelle sõnavarast puudub sõna "ei", siis ei pea ta sama taluma veel kodus.
