Ma ei teagi millest alustada?! Mul on 2 poega (24 ja 23). Vanem poeg tegi igasugu tükke kooliajal, aga nüüd täitsa ok. Noorem oli kooliajal täiesti tubli ja kõik oli korras. Peale gümnaasiumi lõppu pakuti talle tööd Soome ja töötabki siiani Soomes. Neli aastat tagasi tekkis tal suhe ühe eesti tüdrukuga - see kestis kuni selle aasta novembrini. Ja nüüd ongi kohutav probleem. See tütarlaps teatas talle, et suhe on läbi. (Poja väitel, oli tema ainuke kellega Eestis suhelda) . Mina olin esimene, kellele poeg helistas ja nuttis - üritasin teda lohutada telefonitsi nii palju kui oskasin (skyp oli kogu aeg sees telefon käepärast). Kõik näiski nagu meievahel normaalne olevat, aga nüüd 3 nädalat hiljem ütleb mulle, et tal polnud kedagi kellega rääkida. Kui eesti tuleb, siis kaob kuhugi ja joob (ühesõnaga teeb suuri lollusi). Kui helistan, siis kas ei võta vastu või ütleb, et ei taha rääkida. ? "Minu elu ise tean, mis teen". Olen nüüdki üritanud temaga skypis rääkida, aga vastab ainult ja või ei . See on kestnud vähemalt kolm nädalat, kui mitte rohkem ja on ka minu olemise keeranud täiesti sassi. Ma ei suudagi enam millegi muu peale mõelda, kui seda, kas mu pojaga on ikka kõik ok. Ja see pagana tüdruk ka torgib asja koguaeg - küll võtab ühendust minuga, kui poega pole msn, küll mu pojaga, kui ta msn on roheline.
On kuskil Tallinnas nõustamine, kuhu pöörduda. Ma kardan, et mu poeg muutub samasuguseks nagu oli tema isa (teda enam pole). Olen üritanud temaga ilusti rääkida ja pole olnud tige ta lollide tegude peale. Tema ainult korrutab - mul pole kedagi - ise tean, mis teen - minu elu. Ma tunnen, et ma hakkan ise ka hulluks minema , süda nii valutab!
Teie pojale mõjus tütarlapsega suhte lõpetamine väga traumeerivalt, tal on olnud sellega raske leppida. Tema reageeringud ja ütlemised teevad Teid emana murelikuks ja ka abituks.
Ühest küljest muidugi, Teie poeg on juba täiskasvanud inimene, kuid kindlasti on lähedase inimesena raske taluda teise kannatusi ja kaasnevad tegusid („lollusi“, joomist). Küllap haavab Teid seegi, et ta enam rääkida ei taha, ütleb, et polegi kedagi tema jaoks enam siin Eestis. Ometi olete olnud tema jaoks olemas, hoidnud kontakti. Kindlasti on see tema jaoks tähtis, isegi, kui ta seda ei välja ei näita. Teie saategi peamiselt olla tema jaoks olemas, kui ta seda vajab. Praegu keerleb aga tema maailm (s.t see millest oleneb tema enesetunne ja –hinnang) tütarlapsega seondu ümber, tema poolt hülgamine tegi teda väga haavatavaks. See on selles vanuses täiesti loomulik, et esimesed kiindumused, armumised, aga ka võimalikud pettumused omandavad eluliselt määrava tähtsuse ning kõik muu näib mõttetu, väärtusetu. Tal läheb selleks aega, et uuesti leida see keskpunkt, mille ümber teised olulised asjad toimuda saaksid. Leida tuleb see enda seest, mis teda enda silmis väärtuslikuks teeks. Võimalik, et ta on praegu kriisis, kus tuleb mitmeid asju ümber määratleda.
Kuidas Te aga ise selle koormaga toime tulete? Kirjutate, et Teie elu on praegu seeläbi üsna sassis, mõtted peamiselt pojaga seonduva ümber. Mis on see, mida arvate, et võiks juhtuda (mida püüate ära hoida)? Mil määral peaksite üldse sekkuma oma poja lähisuhetesse? Kuidas reageerima, kui poja tütarlaps Teid kaasab suhte teemasse? Selliseid ja teisi küsimusi tõstatub mitmeid, kuid konkreetseid vastuseid ei pruugi neile olla.
Samuti ei pruugi Teie poega aidata see, kui teaksite öelda, mida ta tegema peaks, mida teha ei tohiks või veelgi enam, kuidas ta end tundma peaks. Teie saata vaid teda mõista ja väljendada valmisolekut kuulata, kui ta soovib Teiega oma isiklikest asjadest rääkida. Emana on arusaadav, et soovite väljenda ka oma muret, kui näete, et poja tegemised võiksid teda ennast kahjustada. Oma mure väljendamisel peab kindlasti olema teadlik, et ei läheks liialt hinnanguliseks, näägutavaks, kontrollivaks ning ei võtaks ka liialt vastutust tema enda eest. Otsused ja valikud oma elus toimuva eest peaksid jääma talle kui täiskasvanud inimesele.
Kui mure ikka jätkuvalt suur selle ees, et pojaga on halvad lood või Teie endaga, kui igapäeva elu on kestvalt häiritud ja kaasnevad muudki häired, muutused (tervis, häiritud uni, söögiisu, töövõime jt), siis pöörduge ikka spetsialisti poole. Psühholoogilist nõustamist pakub ka Perekeskus Sina ja Mina.
