Mure on 12 aastase tütre pärast, kes on väga kinnine ja ei suhtle juba aasta jagu oma isaga. Elame kõik koos, peres on veel 18a. poeg ja 9a. tütar. Olen käinud ka koolipsüholoogi juures, kuid suurt abi ei saanud.
Tütar on sünnist saati olnud kinni ainult minus. Juba beebina vöörastas kõiki peale minu ja vanema venna. Lapsepõlves siiski suhtles isaga. Mängisid koos ja käisid suusatamas. Nüüd on olukord selline, kus isale ei öelda enam teregi. Kui isa tuleb tuppa, jookseb tüdruk välja. Küsimustele vastab kulm kortsus ja mokaotsast. Ka söömine toimub eraldi. Tütar sööb üksi, et ei peaks isaga ühes ruumis olema. Isa on suhteliselt range, kuid mitte kuri. Noorema tütrega saab ideaalselt hakkama. Isa naljad ja käitumine laste poole pöördudes on küll vahel lapsikud, nagu lapsed oleks alles 3-sed. Minu meelest häirib tütart lihtsalt isa olemus. Kõik mis isa teeb, on tema meelest tobe. Isa on püüdnud tüdrukuga rääkida, kuid se pole tulemusi andnud. Olen lootnud ja loodan veel, et ehk parandab tütre suuremaks sirgumine tema suhet isaga.
Nüüd on isa leidnud mõjutusvahendiks-raha. Kui tütar temaga minimaalselt viisakalt ei käitu, jääb tütar ilma võistlusreisist välismaale. See võtab tegelikult tütrelt ära motivatsiooni trennis käimiseks. Saan ka isast aru, kuid...kas see on õige ?
Äkki peaks nad kahekesi koju jätma, ehk leiavad siis ühise keele ? Kas on kellelgi kogemusi ? Mida teha, et pere oleks jälle pere ja saaksime koos kasvõi lauamängu mängida ?
Mures ema
Kirjutate, et selline olukord on kestnud juba aasta aega. Millest see alguse sai? Kas on mõni konkreetne sündmus või juhtum põhjuseks? Sellele küsimusele on ilmselt tütar kõige pädevam vastama. Kuigi suhted on sassis isa ja tütre vahel, on väga toetav, et olete omalt poolt valmis suhete taastamisse panustama. Kuna vältimine on juba nii tugev, ei ole erilist lootust, et nad ainult omavahel suhted jälle korda saaksid. Vaja on mõlemapoolset soovi suhted taastada ning neutraalset kolmandat osapoolt, kes vestlust selles suunas juhtida aitab. Hetkel saate teie panustada sellega, et püüate oma tütart aktiivselt kuulata. Sellise käitumise taga on midagi, mis teie last tugevasti häirib. See ei ole kindlasti ka talle kerge. Olles juba varases puberteedieas on temas kindlasti piisavalt eakohast mässumeelsust, mis võimul põhinevate mõjutusvahendite (raha) kasutamisel ainult ägeneb. Kontakti loomine temaga on ilmselt üsna raske, kuid ka tema vajab seda sisimas. Oluline on tema arvamusi ja mõtteid kuulata ilma omapoolseid arvamusi avaldamata (ka mitteverbaalselt!). Võtke seda kui võimalust ühte võõrast kultuuri tundma õppida. Kõik, mis te näete ja kuulete, ei pruugi teile isiklikult meeldida, kuid samas on huvitav jälgida, kuidas selline kultuur toimib. Olge kui ajakirjanik, kes peab sellest kultuurist erapooletu reportaaži kirjutama. Püüdke siiralt mõista, kuidas paistab maailm 12 a. tütarlapse jaoks. Tütar vajab väga teie huvi tema vastu ja teie soovi teda mõista. Teievaheline suhe on sel hetkel esmatähtis. Teie nõuandeid ta esialgu ei vaja ning nende ilmnemisel läheb ta ilmselt taas lukku. Esimese vestlusega ei peagi kuhugi välja jõudma, oluline on see, et lapsel on võimalus olla kuuldud. Tõenäoliselt on kõige suurem võit esialgu see, kui laps on üldse nõus midagi rääkima. Võib juhtuda, et järgmist kontakti tuleb ta sel juhul juba ise otsima. Kui teie vestlus tütrega ei suju, siis on võimalus ise spetsialistilt abi küsida, kuidas täpsemalt oma lapsele läheneda või hoopis perenõustamise protsessi alustada. Teie kaugemaks eesmärgiks võiks olla teada saada, kas tal on soovi oma suhteid isaga parandada ning kui soovi ei ole, siis, mis selle jaoks peaks muutuma/juhtuma, et see soov tekiks. Sel hetkel on oluline selgelt väljendada oma väärtusi pere ühtsuse ja peresiseste suhete kvaliteedi osas.
Kui mõlema poole soov suhteid taastada on olemas, on pool võitu käes. Edasi peaksid nad omavahel rääkima, kuid ilmselt on see vestlus tulusam kui keegi neutraalne inimene seda suunab. Mõlemad pooled peaksid väljendama seda, mis neid häirib ja teisele poolele teada andma, et nad on teise seisukohta kuulnud ja andma ka teada, mida nad selles osas edaspidi plaanivad ette võtta/kuidas seda muuta. See protsess võib olla väga emotsiooniderohke, seetõttu soovitan väga kontakti võtta näiteks Perekeskuse perenõustajatega. Olukorra parandamine võtab ilmselt päris palju aega, kuid sellest võidavad lõpuks kõik osapooled. Kõige halvem variant on püüda olukorda lahendada jõumeetodil. See võib anda välist leevendust, kuid suhted muudab see ainult hullemaks ning esimesel võimalusel lahkub teie tütar kodust. Peaasi, et säiliks teie soov tütart mõista ning olukorda parandada.
