Olen 42-aastane, kahe tteismelise tütre ema ja aasta tagasi mehest lahku läinud naine. Olen 10 aastat hooldanud oma liikumispuudega ema. Minu ja ema vahelised pinged on aasta-aastalt kasvanud ja nüüdseks olen jõudnud sinnamaale, et enam temaga rahulikult rääkida ei suuda. Minusse on kogunenud suur viha tema vastu. Olen püüdnud seda enda jaoks sõnastada, mõttes analüüsida, välja kirjutada (pean päevikut), aga niipea, kui pean temaga koos olema, siis vallandub kontrollimatu vihahoog ja ma tahaksin talle kättpidi kallale minna, lüüa, mida iganes... Koos me õnneks ei ela, kuid oleme piisvalt lähestikku, ja olen sunnitud ta juurest iga päev läbi astuma. Need prahvakud on mu jaoks hirmsad, tunnen kuidas peas hakkab tuksuma, rinnus pigistama, silme ees virvendama ja ma tahaksin ainult lüüa, et see tunnest endast välja saada. Kuidas sellega toime tulla või mida küll teha?
Teie kirjast saan aru, et olete palju üle elanud ja raskes olukorras. Lisaks haige ema hooldamisele ka hiljutine lahutus ja teismelised lapsed. Seda pole sugugi vähe. Viha on väga väsitav tunne ja sellega toimetulek ei ole kerge. Parim viis sellest vabanemiseks on siiski leida viha juured ning nendega tegeleda. Olete ennast analüüsinud ja päevikut pidanud, mis on tegelikult väga hea viis jõuda juurteni. Kuid enamasti on lähedaste inimeste vastu tuntavaid tundeid üksi raske mõista. Põhjused võivad olla kaugemas minevikus ning üsna peidus. Samuti on vahel väga raske vanema inimesega, kes oma ea ja terviseprobleemide tõttu võib muutuda keeruliseks ja emotsionaalseks. Mis iganes on põhjused, tuleks leida keegi neutraalne, kellega neid analüüsida ja ka välja elada.
Aitäh! Püüan midagi ette võtta, sest süütunne pärast tüli on ka väga raske. Ei soovi halba kellelegi, aga lõpmatuseni kedagi aidata, mõista, toeks olla, soove täita on mind tühjaks pigistanud. Lihtsalt ei taha enam. Ometi läheb vaid hullemaks, sest ema tervis halveneb pidevalt. Tunnen, kuidas see üha rohkem ja rohkem mind rõhub ja nöörib ning põgeneda pole kusagile. Ma ei tea, mis saab siis, kui ta jääb voodisse. See võib asjade arengut arvestades juhtuda peagi. Pean kõik otsused üksi tegema, pean leidma lahenduse, mida mul hetkel pole. Lisaks pean jaksama teha oma tööd, jätkata õpinguid, mida alustasin möödunud sügisel, hoolitseda ja leida aega laste jaoks. Ma pole kindel, kas ma olen üldse nii tugev. Kogu elukorraldus ja olukord on mu jaoks niigi uus ja hirmutav. Kahjuks olen varasematel aastatel kogenud seda, kuidas ma ühel hetkel enam ei jaksa, isegi voodist tõusta mitte. On tunne, et rong kihutab ja maha astuda ei saa...
