Tere,
Minu mure seisneb minu enda k'itumise muutmises, õigemini oskamatuses end muuta.
Ma kasvatasin päris pikka aega (5 aastat) üksi oma poega, kellel ei ole ka just kõige tugevam närvikava. Oleme mõlemad läibi teinud palju muutusi elus ja see on jätnud meile jälje. Ometi tunnen ma koguaeg sellepärast muret, tahan, et tal hästi läheks, et ei oleks koolis käitumisega probleeme jne. Nüüd, 9 kuud tagasi tuli mu ellu mees, kes on justkui saadetud mind nö päästma. Ta on meie vastu superhea, armastab mind ülekõige, teeb mind maailma õnnelikumaks naiseks. Minul tema vastu on sama tugevad tunded ja olen kindel, et temaga tahan ma elu lõpuni koos olla. Ka minu lapsele ta meeldib ja see on vastastikune, selles võin ma ka kindel olla. Nüüd ainus mure ongi minu ja mu lapse vaheline suhtlemine. Eriti viimasel ajal, ei saa me üldse omavahel läbi. Mind ärritab iga tema liigutus, mis pole selline, nagu mina talt ootan - segamini tuba, vinguval toonil rääkimine, vastu hakkamine, jonnimine, valetamine, koolis käitumisprobleemid....Ma ei ole suuteline alati neisse asjadesse rahulikult suhtuma ja kukun tänitama. Ja see talle muidugi ju ei meeldi, siis ta vihastab mu peale ja nii me lähemegi tülli. Vahel ta isegi ärkab hommikul juba halva tujuga. Õhtul vingub, et tal on igav, arvab siis kohe, et meie peame teda lõbustama jne. Minu mees oskab kuidagi paremini temaga rääkida, kuigi tal endal pole lapsi olnud, ometi on ta pea 40 aastane, seega ehk siis elukogenud. Mina oma 30 eluaasta juures tunnen end vahel ikka väga ebakindlana ja oskamatuna, et ei tea, mida lapsele võiks või peaks ütlema...Ja muidugi laps tunneb selle ära...Aga kuidas siis ma saaksin end muuta? Millest ma peaks alustama? Ma ei usu, et mul on depressioon ja peaksin tablette neelama hakkama. Seda ei tahaks ma üldse. Aga mis siis aitaks? Kas on kellelgi mõni hea nipp, kuidas end aidata. Ma tahan, et meil oleks üks väike, armas õnnelik pere, et kõigil oleks omavahel hea olla. Või peaksime minema perenõustaja juurde? Ometi probleem on ju minul....Loodan, et keegi oskab mind natukegi aidata...tänud ette!
Pere on vastastikku üksteisega keerukates seostes-suhetes olev kooslus, seega ei saa kunagi öelda, et probleem on vaid ühel. Suhted on ikka vastastikku tingitud. Seega, kui minna perenõustaja juurde, siis ikka üheskoos. Ent selle kirjelduse põhjal, mis te pereliikmete käitumisest annate, on ilmselt võimalik ise teatavaid asju tähelepanu alla võttes suhteid paremaks muuta. Minul perenõustajana on küll alati hea meel näha paare-peresid enda juures pigem varem kui hiljem. Nii et kui tundub, et abi väljastpoolt on siiski vajalik, siis leiate kindlasti sobiva nõustaja.
Mida aga ise saate ette võtta, millist teadmist juurde vajaksite?
Te ei kirjuta, kui vana on poeg, käitumise kirjelduse põhjal arvan, et tegu on varateismelisega. Selles eas, nagu ilmselt isegi teate, on lapsed väga tundlikud, organismis ja psüühikas toimuvad muutused mõjuvad suurt segadust tekitavalt, lapsed on ses eas altid reageerima liiaga, aga juhtub ka, et nad jätavad üldse reageerimata, ja vanemal on kõike seda raske taluda. Käitumise kirjelduse järgi tundub, et poeg on hädas, ta vajab kindlasti teie tuge, mõistmist ja abi.
Hea oleks, kui saaksite poega usalduslikus õhkkonnas rahulikult kuulata, nii võivad selguda käitumise tagamaad, selle sügavamad põhjused. Segamini toa ja halbade hinnete taga on enamasti mitte lapse soov vanemaid häirida, vaid nendega kontakti saada. Poja kuulamise kõrval rääkige talle ka sellest, mida ise selles olukorras tunnete, mõtlete ja vajate. Kui näitate pojale valmidust teda mõista ja aidata, on suur tõenäosus, et poeg püüab mõista ka teid.
Kirjutate ka, et olete koos pojaga keerukaid aegu üle elanud, kindlasti on sinna mahtunud ka keerukaid suhteid. Iga muutusega kaasneb pinge, nii et ilmselt olete te ise ja poegki olnud pingerikastes olukordades. Kuid ka praeguse elu nn positiivne muutus on pinge: kui teil on uus elukaaslane, siis on seegi oluline muutus, millega harjumine võtab aega nii teil endal kui ka pojal.
Poeg oli ilmselt harjunud, et ema oli vaid tema päralt ja ju olite teiegi harjunud poja jaoks olemas olema. Nüüd peate end jagama mehe ja lapse vahel, mõlemad on teile tähtsad, kumbagi ei soovi te kaotada, kummalegi peab jaguma teie tähelepanu, armastust ja hoolt. See on teile omal moel ju harjumatu olukord, mis võib teha rahulolematuks ja närviliseks, nagu ka iseend kirjeldate. Poeg omakorda kardab kaotada teid, ja püüab kõik teha selleks, et teie ja (teie elukaaslase) tähelepanu köita.
Olge kannatlik poega kuulates, püüdke teda mõista. Samas seiske aga ka enda vajaduste eest. Ehk oleks hea ka kolmekesi maha istuda ja arutleda, mil moel võiks teie kolme elu välja näha nii, et kõik osalised sellega rahul oleksid.
