Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Suhted erinevate põlvkondade vahel :: segased tunded tütre suhtes

margitta
Külaline
Postitatud 07.04.2010 kell 12:41
Mul on kaks last, 1-aastane poeg ja 3-aastane tütar. Pojaga on meil kõik hästi, tunnen tema suhtes suurt hellust, armastust, rõõmu tema tegemistest, harva saan tema peale päris pahaseks. Aga tütre suhtes tunnen, et mul justkui puuduksid ematunded. Ta on ka väga aktiivne laps ja vajab palju tähelepanu. Tegelen ja räägin temaga üsna palju, aga tema jonnihood ja sõnakuulmatus ja rumalused, mida ta ikka aeg-ajalt teeb, nagu kõik lapsed, viivad mu täiesti endast välja, et ma pahandan temaga, karjun ta peale ja tihti tekib tunne, nagu tahaks talle lihtsalt korraliku "keretäie" anda. Kui ta käib lasteaias, saame veidi paremini läbi, aga ta on väga tihti haige, seega rohkem kodus kui lasteaias. Tema jonnihoogude ajal tunnen,et ei taha üldse tema läheduses olla, ei taha teda lohutada. Tema süllevõtmine on minu jaoks veidi vastumeelne. Üldiselt käitun temaga ikka, nagu emad käituvad, aga see ei tule südamest, tunnen, justkui tema ei olekski minu laps. Kui ta on minust eemal, on mul kohutavalt kahju temast, sest ta väärib ka head ja lahket ema, aga kui me oleme koos, hakkab jälle kõik otsast peale - tema ei kuula sõna ja mina lähen tohutult närvi. Ma ei saa aru nendest tunnetest ja ma ei mõista, miks ma tütrega ei suuda rahulikuks jääda nii nagu pojaga. Kas minu ootused ja nõudmised tema suhtes on liiga kõrged? Kuidas õppida tingimusteta armastama omaenda last?
Marge Vainre
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 08.04.2010 kell 13:09

Selline tõdemus enda kohta on kahtlemata väga piinarikas ja hingevaevav, samas eeldab ka sügavamat eneseteadlikkust. Sellises olukorras on väga oluline olla enda vastu aus ja mitteeitada oma tundeid. Usun, et seeläbi on võimalik ka nii keeruliste ja vastuoluliste tunnetega toime tulla ning ka muutustele kaasa aidata. Nagu ilmselt aimate, pole sellistele olukordadele lihtsaid lahendusi. Võimalik, et Teie tunnete juured ulatuvad omakorda Teie lapseikka ja suhetesse vanematega. Võimalik, et teie suhted oma emaga on olnud keerulised. Aga kõik see on vaid oletus ja ebapiisav mõttearendus, et järeldusi ja lahendusi leida.
Kirjast selgub, et kogete erinevust võrreldes oma suhteid ja suhtumisi poja ja tütrega. See on väga loomulik. Usun, et vastupidiselt levinud müüdile, et vanemad armatavad oma lapsi ühtviisi, ei pruugi see nii olla. Ei ole ju vajalik mõõta ja määrata, keda rohkem ja miks, vaid tunda rõõmu sellest, et lapsed on igaüks omal moel eriline ja erinev ja on jooni, mida võtame kergemini omaks ja neid omadusi, kus tunneme ära ka midagi endas ja mitte kõik äratundmised pole alati rõõmustavad. Me ei salli ju teistes neid omadusi, mida me endale ette heidame või tunnistada ei taha. Niisiis, kõik see on inimlik, loomulik ja mõistetav. Me ei saa ka vanematena oma lapsi teistsugusteks muuta, eeldada, et nad peaksid meile meelepäraseks kujunema, nad ei ole iseenesest ei halvad ega head – nad on täiesti eraldiseisvad omaette isiksused, koos oma eripäradega. Vanemad saavad aidata kaasa vaid pakkudes neile arenguks vajalikke võimalusi, tuge, olles olemas, aktseteerides neid sellisetna nagu nad on. Reageerida, piirata, kujundada eeskuju kaudu saame peamiselt käitumisi, hoiakuid, väärtusi.
Kui Teil on raskusi tütre puhul jääda rahulikuks, kardate olla liialt nõudlik, siis oleks hea mõelda, mis Teid konkreetselt häirib, mida tütre käitumine Teile tähendab, kuidas konkreetselt ja personaalselt Teid puudutab ja mõjutab. Nendele küsimustele ei pruugi olla kerge vastata. Kui leiate, et Teie huvid ja vajadused polegi kahjustatud, siis vahel on see vabastav ja saate olla piisavalt hea ema ka nii, et ei kutsu teda pidevalt (ka asjatult) korrale, ei ole liialt nõudlik ja lasete tal olla nagu tema on.
Kui aga vajate endas põhjalikumat selgust, kui vastamata küsimused jäävad ikka vaevama, siis julgustan Teid pöörduma psühholoogi, psühhoterapeudi poole.
Soovin Teile hingerahu ja rõõmu emaks olemisest.
Kas see vastus oli abistav?

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!