Olen 14a kutt. Minu probla on see, et ema ja isa nuhivad ja otsustavad minu eest asju koguaeg,ma vaidlen nendega enamvähem 24/7.
Ema käib näiteks koguaeg mu tuba koristamas,kuigi olen talle sadatuhat korda öelnud,et ta ei näpiks mu asju. Olen täiega kindel,et ta käib seal koristamas ainult ettekäändena,et sorida mu asjades, et kas ta leiab sealt suitsu, alkot või tsekke, et näha kus ma käin ja mida ostan. Kui ma midagi vastu ütlen,siis keelab ta mul õhtul välja minna või paneb mingeid totakaid arvutikeelde, sest niikaua kui elan nende majas, kehtivad nende reeglid.
Üxpäev käis ta minu toas ja viis minema cd plaadid mis mul lauapeal olid.Kui ma läksin vanematelt küsima siis isa ütles,et neile ei meeldi,et ma sellist muusikat kuulan õhtuti ja nad lihtsalt võtsid ära need plaadid.Kui ütlesin, et need on hoopis sõbra omad ja pean need talle tagasi viima,siis peeti mulle pikk loeng,et see sõber on paras pätt ja keelati mul temaga suhtlemine üldse ära, sest kindlasti tema meelitab mind suitsetama ja jooma jne.Mis õigusega vanemad ütlevad mulle,kellega võin suhelda??!! Ma pole kunagi koju tulnud suitsu või alko lõhnaga et neil oleks põhjust mind milleski sellises kahtlustada. Õhtuti ei taha nad mind välja ka lasta, leiavad ettekäändeid, miks ma minna ei tohi. Kui saan minna, siis ka pean 11 kodus olema, sõpradel pole selliseid piiranguid ja nad naeravad selle üle kui kiviajast vanemad mul on.
Miks vanemad kohtlevad mind nagu titte ega usalda mind? Võiks aru saada, et ma juba 14!! Hinded on mul korras. Andke nõu,tahaks vanematega normilt läbi saada ikka. Kuidas selgitada neile,et ma tahan ise oma asjade üle otsustada, et väärixin natuke usaldust ja privaatsust? Mida ma neile ütlema peax? Tahaks juba 18 olla ja kodust ära kolida ..
Võib ju tõesti nii olla, et vanemad muretsevad liialt ja peavad vajalikuks igaks juhuks kontrollida, et kindel olla, kas lapsed mitte halvale teele ei satu. See võib tõesti noorele inimesele, kes järjest rohkem iseseisvub, väga närvidele käia. Parim, mida iseenda heaks teha saad, isegi kui vanemate arusaamad ja piirangud ebaõiglased näivad, on mitte hakata protestiks tegema asju meelega vastupidi nende ootusele, nt hakata jooma, kokkulepitust hiljem koju tulema, koolist puuduma vms. Väga tunnustustvääriv on see, et oled suutnud vastutustundlikult käituda ning üritad vanematega häid suhteid hoida. Usun, et vanemad seda märkavad, kuigi nad ei pruugi seda otseselt väljendada. Pigem püüavad nad igaks juhuks ennetada, seda, mida nad võib olla kardavad.
Mida Sina teha saaksid, on see, et proovida vanemaid rääkima saada, mis on see, mis neid muretsema paneb ja mis nende arvates võiks juhtuda, kui nad Sind ei kontrolli ja asju ära ei võtaks. Võib ju olla, et nad on meedias avaldatud lugudest ettevaatlikud või on kellegi tuttavaga midagi juhtunud, samuti tulenevad mõjutused nende enda noorusest (kuidas nende vanemad neid kasvatasid). Hea on, kui Sa tõepoolest suudad neid mõista. Edasi on oluline rääkida, kuidas see kõik Sinuga seotud on, nt mis neid veenaks, et Sind võib usaldada ja mille järgi nad aru saaksid, et suudad oma tegude eest vastutada. Hea võimalus on jõuda konkreetsete kokkulepeteni (nt võib minna sõpradega välja, kui õpingud on korras, sh on oluline täpsustada, mis tähendab korras; mis kellani tohib kuulata muusikat, et keegi poleks häiritud jne). Mis puudutab õhtust kojutuleku kellaaega, siis siin on vanematel tõepoolest juba seaduse eest kohutus mitte lubada öösel ilma täiskasvanute alaealisel väljas olla. Ja arvan siinkohale, et see pole vajalik mitte ainult selleks, et seadust täita. Mõned piirangud on ju selleks, et oleks ohutum. Mõtlen, et see ei pruugi olla just see, et Sind ei saa usaldada, aga Sinuga võib midagi juhtuda, kui oled hilja tänavatel. Erandites saaks ju jälle teha kokkuleppeid, nt keegi tuleb vastu, lubab kindla sõbra juurde ööseks jääda.
Sellised jutuajamised vanematega laabuksid hästi, kui väljendaksid oma mõistmist, et vanemad ju muretsevad ja hoolivad ning soovivad Sulle parimat ja see on nende viis Sind kaitsta. Anna teada, milliste vanemate seisukohtadega saad nõustuda (kindlasti on ju ka neid) ja millised näivad Sulle ebaõiglased või koguni enesetunnet riivavad (mida tunned, kui nad Sinu asjades sorivad või sõbra CD ära võtavad). Väljenda ka seda, mida tunned siis, kui nad Sind usaldavad (too näide) ja kui on olnud midagi hästi.
Vahel võib inimese vahel tekkida usaldamatust juba sellestki, et nad ei räägi omavahel. Kui me ei tea, mis on teise inimese arusaamad ja põhimõtted, siis see nagu pime tuba, kus me kobame ja peame igaks juhuks oleme ettevaatlikud, isegi teadmata, mille otsa on meil võimalik komistada. Räägi veidi rohkem ka sõpradest, kutsu külla ja tutvusta vanematele. Avatuse kaudu on võimalik jõuda ka usalduseni.
Soovin Sulle kannatlikku meelt ja normaalseid suhteid.
