Mul on suur mure oma teismelise tütre pärast. Ta on 16 aastane ja elas paar kuud tagasi üle oma esimese tõsisema lahkumineku. Endisest jutukast neiust on saanud täielik vastand. Ta istub oma toas, kuulab muusikat ja loeb õhtud otsa. Ega ma ka täpselt ei tea mis ta seal teeb aga ta toob üle päeva uusi raamatuid koju. Kui ma olen üritanud temaga rääkida siis ütleb, et tema elu on läbi. Teda ei huvita enam miski. Ta jättis pooleli võrkpalli trenni ja aeroobika. Televiisorit ka ei vaata, õieti ei söö, hinded on langenud. Mida teha?
Lahkuminekud on tugevaid emotsioone tekitavad sündmused, nii noortele kui ka täiskasvanutele. Kindlasti vajab sellisest kogemusest ülesaamine aega. Emotsioonide jahtumine võtab aega vähemalt mõned kuud.
Samas tundub mulle, et Teie tütar on juba leidnud mõned lahendused kuidas lahkuminemisest ülesaada. Muusika kuulamine ja raamatute lugemine aitavad tal kogetut läbitöötada ja mõelda juhtunu üle.
Teismeiga on seotud vastandlike tunnete, pettumuste ja armumistega. Üksinda olemise vajadus on samuti teismelistele väga oluline. Rääkima sundida ei saa kedagi, samas võib siin palju abi olla aktiivsest kuulamisest ja lihtsalt mõistmisest. Vahel on isiklikest asjadest raske rääkida vanematega, siin võib abiks olla ka koolipsühholoog, treener, sõbranna.
Kui rääkida huvi puudusest varasemate tegevuste vastu, siis televiisori vaatamine on ilmselt asendunud raamatute lugemise ja muusika kuulamisega. Tugevate tunnetega osadel inimestel kaob söögiisu, osadel tekib suurem söögiisu. Hinnete langemine on märk sellest, et peas on palju mõtteid mis segavad õppimist.
Alustada võiks aktiivsest kuulamisest ja võimalusel soovitada tütrele ka psühholoogi juurde pöördumist. Lisaks soovitan veel kodulehte www.amor.ee. Sellelt kodulehelt võib Teie tütar ka ise abi leida ja osadele küsimustele ka vastuseid.
Kuidas Sul ja Su tütrel läheb? Kas on tänaseks juba nihet paremuse poole?
Olin ka ise 16, kui elasin oma elu esimese lahkumineku üle ja samamoodi, hinded langesid, meel oli must, kuulasin kohe meelega kurba muusikat jne... ainult selle vahega, et minu ema ei teadnud sellest midagi, ma temale sellist infot ei usaldanud. Teievaheline suhe paistab olevat palju usaldavam...
Mäletan seda, kui suur oli mu hellusevajadus, mis oli täiesti rahuldamata. Sugulastel külas olles tuli väike täditütar mind kallistama ja mäletan tänaseni seda tunnet, et väikese lapse kallistus on küll muidu tore, aga "mitte see"
Ei oskagi Sulle muud soovitada, kui olla kannatlikult oma lapsele toeks, olla tema jaoks olemas, et tal oleks see turvatunne - ema on keegi stabiilne, kes on tema jaoks alati olemas. Anna talle andeks, kui ta peaks tujutsema, Sinu kallistust näiteks tõrjuma või vihastuma, kui pakud talle mingit tegevust välja. Anna andeks ja ole kannatlik, näe läbi sellest välisest käitumisest.
Tegelikult on ju tore, kui lapsel on nii palju hinge, et ei vahetata peikasid nagu kindaid, ilma kurbuseta, külmalt ja kiretult. Liiga kauaks aga leina sisse jääda ei tohi (mina jäin tollal liiga kauaks).
Püüa saada ta niikaugele, et ta kord endalegi üllatuseks millegi üle südamest naerab.
Ah, mis ma siin seletan... emasüda teab kõike ju kõigest paremini... kuula oma südant ja küsi sealt õigeid sõnu ja tegusid!
