Kuidas käituda, kui laps tahab endale asja, mis maksab suht palju, kuid lapsevanemale tundub see asi täiesti mõttetu ja on ette näha, et varsti tüdineb laps sellest asjast? Ise aga on laps veendunud, et see asi on talle ülioluline.
Näiteks, 12-a poiss tahab politseihelikopterit, mis tulesid vilgutab, valjuhääldist paar sõna ütleb ja tiivik käib ringi, aga õhus see ei lenda ja midagi ta lapsel ka ei arenda (ta ei pea seda ise kokku panema, see ei arenda ka seltskondlikku suhtlemist kuna ta ei mängi sellega ju sõpradega koos) ja varsti on ta oma vanuse poolest sellest "välja kasvanud".
Kindlasti ei tohi lapsele ju välja öelda, et minu meelest on see ost täiesti mõttetu ja titekas - see oleks lapse jaoks solvav ja alandav. Seni on ta alati üsna kiiresti kõrvale jätnud automudelid jms, mis ta saanud on väga suure vajaduse ja tahtmise peale. Kui talle öelda, et kas sa ei arva et varsti tüdined sellest, siis on ta kindel, et ei tüdine. Kas uskuda siis iga kord tema sõnu, et ehk SEEKORD ta ei tüdine? Ei saa ju ka ebasiiralt takka kiita, et on jah lahe helikopter, tore et sa selle üle õnnelik oled? (viimasel juhul muidugi oleks plusspunktid lapse poolt garanteeritud)
Milline oleks win-win lahendus sellises olukorras?
Teie kirjeldatud probleem on väärtushinnangute konflikt. Olete õigel teel tõepoolest ei tasu lapsele öelda, et tema soov on titekas ja mõttetu. Üsna eakohane on ka huvi kiire kadumine uute asjade vastu ning lapse väited, et see asi on just maailma kõige vajalikum ning huvi pakkuv. Sel hetkel see tõesti on lapse jaoks nii.
On oluline, et peres oleksid piirid paigas, et milliseid asju ja millal ostetakse. Näiteks kord kuus või kord kahe kuu jooksul. Iga pere otsustab selle ju ise. Samuti tuleb summas kokku leppida. Laps võib näiteks kuu jooksul välja valida mõned asjad, mida ta väga tahaks ja siis kui ostmiseks läheb, peab ta ise otsustama, et millist neist asjadest osta. Siinkohal tasub vanemal oma väärtushinnangud ka üle vaadata ja üritada seda asja läbi lapse silmade vaadata. See, mis täiskasvanule on tobe võib lapse jaoks hoopiski põnev olla. Seetõttu tasub ka ise vahel järgi anda.
Nii õpib laps, et alati ei saa kõike, mida hing ihaldab ja õpib hindama asju, mis tal on. Valikute tegemine õpetab talle ise otsustamist. Ja otse loomulikult käib selline reeglite kehtestamine läbi vestluse. Kuulake last aktiivselt ehk siis proovige talle tagasi peegeldada seda, mis temaga toimub. Näiteks: Sa väga tahad seda helikopterit, Sulle on oluline, et ma selle ostaksin jne. Nii tunneb laps, et sa proovid temastki aru saada. Seejärel on kord selgitada oma seisukohta: Aga ma ei saa sulle praegu seda osta, sest meil on kokkulepe, et...".
Kui laps on ikka nördinud, õnnetu või pahane, siis kasuta veel aktiivset kuulamist, kuid ära muuda pere kokkulepet kassa järjekorras seistes Selliseid reegleid muudetakse ikka koos perega ja ühiselt otsustades.
Selliseid reegleid muudetakse ikka koos perega ja ühiselt otsustades.