Uurisin veidi Gordoni suhtlemisõpetust ning mõtlesin proovida seda oma ämma peal. Tegu väga võimuka inimesega, kes käitub põhimõttel tema arvamus ja vale arvamus.
Proovisin mina-sõnumeid, et lahendada paar pikemalt peavalu põhjustanud asja. Ämm aga - selle asemel, et minust aru saada nii nagu ma mõtlesin (arvata võib, et ta ei kuulanud jälle nagu tavaliselt) - tõlgendas kogu asja ikkagi nii, et mina pean teda rumalaks, halvaks ning ma tegin talle hirmsasti liiga. Olukorra kirjeldamisest hakkas asi pihta - ta ei tunnista enda väljaöeldud sõnu. Ütleb, et me paneme talle sõnu suhu või siis nende "väljamõeldistega" solvame teda. Minu tunde peale ütles ta lihtsalt - no ju ma olen siis selline ja mis sa teed, ma olen vanem ja kauem elanud ja sina oled ikka plikake mu kõrval ning kõike ei saa südamesse võtta. Ning sellele, et tema käitumine teeb meid õnnetuks ning kogub asjatuid pingeid meie vahele, arvas ta, et temal on õigus meile öelda, mis ta asjast arvab, kuna jällegi: tema teab ju paremini, vanem ja targem ning me niikuinii hakkama ei saa, sest tema tuttava tuttav ei saanud ju.
Ma tõesti ei tea enam, mida teha. Ei ole temaga palju kokkupuudet olnud viimasel ajal, aga laps kasvab ja lapsel on vaja vanaema.... Ma ei mõista, miks ta arvab alati, et me ei saa hakkama ning alati enne iga elumuutust hakkab meile helistama ja seda nö "meelde tuletama" - meil on oma kodu, oleme abielus, meil on laps, mõlemal kõrgharidus....
segane jutt, aga loodan, et saate aru.
Eks enda vigu ole hästi raske tunnistada. Tean, mul endalgi tuleb kohe sada vabandust ja põhjendust sageli huulile, kui keegi ütleb, et ma olen millegagi hakkama saanud või kedagi solvanud. Suur tõenäosus, et selline vestlus kujuneb lõpuks ikkagi tüliks. Kus mõlemad osapooled tõdevad, et sa ei saa ikkagi minust aru.
Mina leidsin perekoolist ühe olulise nipi iseenda jaoks, see on kuulamine. Peale mina-sõnumit ole valmis kuulama ka teist osapoolt.. Nt. öeldagi ämmale Sulle tundub, et minu tõstatatud teema ei ole oluline, et oleme sinust.... Minu sõnad solvavad sind...vmt Selline asi tõmbab emotsioonid maha! Mul on see kordi toiminud. Vahel tuleb küll mitu korda rääkida, et kohale jõuaks aga seni on andnud tulemust.
oma ämmaga olengi pidevalt kuulaja rollis ja kasutanud ka aktiivset kuulamist
aga mdia teha, kui inimese maailmapilt keerleb ainult tema enda ja tema tegemiste ja murede ümber
ning ta ei saa sellest aru, et tema ütlemised-tegemised võivad kedagi solvata, kui seda öelda, siis ütleb, et ta tegi nalja
ehk siis - ta üllatab alati millegagi, nii et puksib su ikka nurka ja kohtumise lõpuks oleme mehega mõlemad metsikult väsinud...ja õnnetud
Eks on paratamatu et vahel tuleb tõdeda, et lihtsalt inimesed on erinevad ja kõigiga ei saa klappida. Isegi sugulastega. Kui suhtlemine on pidevalt frusteeriv, siis minu arust tuleks enda elu seada nii, et püüda võimalikult vähe teda hinge võtta ja suhelda ainult nii palju kui vaja. Inimest ei saa enamasti muuta, kui ta ei soovi seda.
Ämm on nagu iga teinegi inimene, kuid sageli ei saa minia temaga kenasti hakkama või vastupidi. Põhjus võib olla selles, et ämmal pole millegi peale oma aega ja energiat kulutada ja rakendab seda siis Teie peres. Ilmselt on ta ka mures oma poja pärast. Millised on aga Teie mehe suhted oma emaga? Kas ainult Teie võitlete?
Hea suhtlemise põhialus on hoiak. Teie ämmal on see ilmselt negatiivne, nagu kirjast lugeda võib. Aga milline on Teie oma? Ilmselt samasugune. Ja see paistab välja, ilma et Te sõnakestki poetate. Ämm võtab Teiega suheldes kohe kaitsepositsiooni ja ei lase oma kindlust vallutada, st ei tahagi kuulda, mida Te räägite.
1. Revideerige oma hoiakuid
2. Enne, kui hakkate talle midagi ütlema, mõelge, mis TÄPSELT see on, mida te tahate (milline on Teie poolt soovitud tulemus)
3. Sõnastage see väga konkreetselt ja täpselt (mida rohkem sõnu, seda segasemalt mõte välja tuleb)
4. Mitte mingil juhul ärge hakake vaidlema, see ei anna positiivset tulemust
5. Kasutage tunnete jahutamist ja aktiivset kuulamist.
EHK AITAB, KUI TEIE MEES KÕNELEB OMA EMAGA.
Kui vähegi võimalik, ärge laske tal Teie pereelu korraldada.
Teil on oma ja temal oma elu.
Jõudu!
ka minul probleem juba 30 aastat. ja nimelt oma emaga, kes hakkas siis just õiget st. minu pereelu elama, kui mina abiellusin. olude sunnil olime suures eramus koos neli põlve. meie st. noored põgenesime muidugi esimesel võimalusel. aga ema st. minu mehe ämm tuli järgi. toppis ennast meie uude ellu, tassis toitu jne. arvan, et meie mõtete lahknevustel mehega on paljus minu ema süüdi. oleksime me kaugemal elanud, oleksin õnnelikum olnud. sellest suhtest olen niipalju õppinud, ka Gordoni järgi, et oma poegade elukaaslastega ma neid vigu ei tee. see on ka teile, praegused miniad ja tulevased ämmad, õppimiseks. Ärge tehke kunagi teistele seda, mis on teie pereelule takistuseks olnud, ärge elage teiste elusid.
ops: 