Olen kahe tütre ema, vanem on viiene ja noorem pooleteisene. Olin vanema tütrega väga lähedane, kuni oma uue raseduseni. Kuna mul oli probleemne rasedus, ei saanud enam vanema lapsega joosta, mürada, teda süles tassida jne. Isa, kes varem oli olnud ehk rohkem kõrval, hakkas lapsega rohkem tegelema ja tegeleb siiani, mina mässan rohkem väiksega. Vanem tütar, kes on, kes on üldse veidike keerulise iseloomuga, hakkas mind mingil hetkel tõrjuma ja see ainult süveneb. Olen käinud paar aastat tagasi temaga ka pikalt psühholoogil, kust ma eriti abi ei saanud. Psühholoog vaid kinnitas, et laps on väga äärmuslik, ühelt poolt väga õrn ja tundlik, teiselt poolt väga kange ja tugev. Ja et pole käitumisjuhiseid, vaid peaks ise vaatama, kuidas temaga käituda. Lapsel on ka suured kohanemisraskused uute asjade ja oludega, näiteks lasteaeda oli teda võimalik alles vahetult enne viieaastaseks saamist panna, eelmised katsed kõik luhtusid (kodused hüsteeriahood, öine hammastekrigistamine jne). Olen üldiselt ise leebe loomuga ja mulle on vihjatud, et laps on mulle "pähe istunud". Ise tunnen sedasama, kuid ega ta ka isaga selles mõttes paremini käitu. Vahe on aga selles, et isaga ta tahab koos olla, kuid minuga viimasel ajal enam mitte. Kui minnakse kuhugi, siis hakkab jutt, et "miks emme kaasa tuleb" ja "mina siis ei lähe, kui emme tuleb" või kui laps on õues teiste lastega, siis minu tulles või möödajalutades ei tee väljagi, kuid isa juurde jookseb, siis veel mõnikord topib kõrvad kinni, kui mina midagi rääkima hakkan, öeldes, et "ma tahan vaikust" või "ma ei taha sind kuulata". Olen ise ka üritanud temaga kahekesi tegevusi leida, mis on küll väikse kõrvalt raske, kuid viimasel ajal ta ei tahagi minuga, vaid ütleb "ma tahan issiga". Ma ei oska temaga enam käituda. Olen üritanud mina-sõnumitega talle öelda, et see teeb mind kurvaks jne, aga talle see korda ei lähe, vähemalt midagi ei muutu paremaks. Väikest õde õnneks hoiab ja temaga mängib. Ma tõesti ei oskagi temaga enam käituda, ei niisama ega tema jonnituuridel, mingid selgitused siis ei aita, nagu silma- ja kõrvaklapid oleks peas. Vägisi ju teda endaga tegelema sundida ei saa või kui tulebki kuhugi, siis hakkab sedasi vastikult mingil hetkel käituma ja rumalalt vaidlema ja muutub ülbeks. Ausalt öeldes juba kardan suve, kui ta jääb lasteaiast koju. Kuidas edasi? Nii see küll kesta ei saa.
Tere,
teie postitusest saan aru, et tunnete ennast nõutuna, mõnevõrra hirmununa ja võimalik, et ka kurva või õnnetuna. Saan aru, et enne teist rasedust olite lapsega väga lähedased, pöörasite talle palju tähelepanu ja tegite igasuguseid vahvaid asju koos. Raseduse ajal olukord muutus ja mingil määral muutus ka füüsiline lähedus vähemaks (ei saanud ema süles kusagile minna, ei saanud mürada). Ja siis oli aeg, kus sündis väike õde ja imik võttis omakorda rohkem aega, energiat ja tähelepanu. Nüüd on teil justkui neljas periood, kus arusaadavalt võtab väike veel rohkem aega, kuid tema kasvades on võimalik aega rohkem ka vanemale tütrele pühendada. Saan aru, et tütre tõrjuv käitumine teie suhtes ilmnes juba raseduse ajal, kuid viimasel ajal (on see pool aastat, aasta?) on see järjest süvenenud.
Õe-venna sünd võib vanema lapse jaoks olla üks päris suur ja raske katsumus, igal juhul on see väga suur muutus. Seda eriti juhul kui laps on seni peres olnud ainukene. Laps peab hakkama jagama tema jaoks väga olulise inimese, ema, tähelepanu kellegi teisega (nt ei saa alati sülle siis kui tahaks, ema ei kuula ega mängi enam nii pikalt). Kõik see võib lapses tekitada hirmu ja murendada turvatunnet. Tavaliselt puutub laps muutunud olukorraga vähehaaval kokku raseduse viimastel nädalatel ja/või siis kui imik on sündinud. Peale sündi on lapsel selles suhtes lihtsam, et ta näeb, kes selle tähelepanu võtab, kellega peab ema jagama. Teie peres läks nii, et seoses keerulise rasedusega tuli tüdrukul üsna kähku uue olukorraga kohaneda. Kohanemiste puhul on oluline, et aidatakse lapsel mõista, mis toimub ja miks ning väikese lapse puhul on kasulik aidata lapsel oma mõtteid ja tundeid mõista. Nad ei saa ise sageli arugi, miks nad midagi teevad-mõtlevad-tunnevad. Ja nagu inimeste puhul ikka, mõnel käib kohanemine lihtsamalt, teistel raskemini. Nagu aru saan, on teie laps vist pigem viimasesse gruppi kuuluva ja nii võibki minna rohkem aega ja vaeva tema abistamisele.
On väga hea, et isa tegeles lapsega ja ta ei jäänud nö päris tähelepanuta. Olete ka tütre käitumise puhul kasutanud mina-keelt, rääkides sellest kuidas tema käitumine teile mõjub. Arvan, et kui olete, siis tasuks ehk veelgi rohkem kasutada ka tütre käitumise ja tunnete peegeldamist. Lapsed reageerivad valule, hirmule erinevalt nagu täiskasvanudki. On neid, kes tõmbuvad endasse ja mossitavad, on neid kes on tõrjuvad ja mõnes mõttes agressiivsemad (nt ajavad teid enda juurest minema). Kui täiskasvanu ajab teid minema, siis on suur tõenäosus et tal on selge ülevaade sellest, miks ta seda tahab. Kuid lapse puhul ei pruugi see nii olla. Näiteks võib ta teid ära ajada selle pärast, et kardab uuesti pettuda (nt olete natuke ja tal on just põnev hakanud, aga siis tita teeb häält ja teid ei ole jälle temaga), kuid ei oska seda sõnades öelda. Olen täiesti kindel, et teie tütar soovib teie lähedust ja teiega koos asju teha, kuid ta on mingil hetkel olnud sedavõrd segaduses või tundnud ennast ema poolt üksi jäetuna, et ei oska kõige sellega kuidagi toime tulla, ennast muul viisil väljendada.
Kui ma oleksin teie asemel, siis nüüd kus noorim veidi suurem, katsuksin nagu teiegi võtta rohkem aega vanema tütre jaoks. Soovitavalt katsuksin asju nii sättida, et saaksin tüdrukuga just kahekesi koos olla, teha asju mida kunagi koos tegime või leida midagi uut. Tegevusi, mis oleksid ainult minu ja tema omad. Näiteks kahekesi rannas/metsas jalutada, koos raamatuid lugeda või joonistada vmt. Küsiksin ka lapselt endalt, mis on see, mida ta tahab minuga koos teha, ehk on midagi, mille tegemisest ta on unistanud. Siis on suurem tõenäosus, et lapse tõrjuv käitumine annab järele ja ta tunneb, et ka tema on endiselt väga kallis Praegu olete küll rohkem koos tegutsenud, kuid ütlete, et peamiselt tegeleb temaga ikkagi isa. Vahest annab teha nii, et teil on omad kindlad ajad tütrega olemiseks ja isa mässab väiksemaga?
. Kuulen juba kuidas ilmselt ütlete, et ta ju ei taha minuga koos teha jmt. Siinkohal kasutaksin lapse käitumise-jutu peegeldamist, et teada saada, mis tal just sellel hetkel mureks on. Näiteks teie olukord, kus laps ütleb, et "mina siis ei lähe, kui emme tuleb", siis prooviksin mõista, mis on selle lause taga. Näiteks öeldes, et sa tahad, et ma jään koju---nt laps vastab jah, siis on parem--- nt ütleksin sul on minuga koos paha--- nt laps vastab jaajaaa!!! Sa oled paha!--- nt ütleksin sa tahad, et ma oleksin teistsugune--- nt laps vastab sa oled õega rohkem koos! . Ja kui niimoodi jõuda selle päris mureni lapse hingesopis, siis ta tunneb, et ema mõistab teda. Ja sealt edasi saate leida lahendusi, et kuidas olla rohkem koos. Oluline on rahulik selgitamine selle kohta, kuidas teie end tunnete jmt. Näiteks rääkida ka sellest, et kuidas teile meeldib temaga koos asju teha. Ja talle ka öelda, et on kallis ja armas.
Ütlete, et kui tütar tulebki teiega kaasa, siis mingil hetkel hakkab vastikult käituma. Mulle jääb teie kirjast mulje, et ta paneb teid proovile. Et nt saada teada, kas ikka olen nii armas emale või kas ikka olen nii kallis. Ka siis on kasu sellest, et lapse käitumist peegeldada, sest kui teisel on probleem, aitab see viis päris hästi. Mina-keel on midagi sellist, mida enda kehtestamisel, oma vajadustest ja soovidest teada andmisel kasutada. Kui laps teid proovile panevalt käitub, siis arvan, et tegelikult on tal sel hetkel mingi probleem/hirm, mida ta niimoodi väljendab. Peegeldamise kohta on kirjutatud ka Th.Gordoni raamatus Tark lapsevanem, mida olete ehk juba lugenudki kui mina-keelt kasutate.
Seega, soovitan teil kasutada tütre käitumise ja jutu peegeldamist ning leida aega ainult temaga koos olla ja koos ka ühiseid tegemisi välja mõelda. Usun, et siis hakkab olukord tasapisi muutuma ning kui vaja, siis soovitan ka nõustamisele pöörduda. Näiteks kasvõi selleks, et saada ise toetust ja nt selleks, et terapeut või nõustaja aitaks tütart peegeldada, mõista.
