tere, meil nüüd ka kodus uus issi. Pärisisa ka olemas ja hoolitseb lapse eest. Kuidas saada need 2 omavahel hästi suhtlema? Poiss pole veel harjunud uue isaga ja kumbki ei oska hästi teineteisele läheneda...Mida teie soovitaksite- teeksite?
Kui vana laps on?
Ek harjumist võtab ikka alguses. Tehke ja käige kõik koos väljas ja mängige. Koosolemised ja tegevused minu arust lähendavad väga Oluline ka see, et lapsel ei jääks muljet, et uus issi tahab vana issi kohta üle võtta. Väikeses peas ei ole võib-olla päris selgust, mis on toimumas ja miks issi ära läks. Lapsed sageli kardavad, et nad peavad tegema valiku või oma armastust kuidagi jagama.
Jah tehke koos mingi väljasõit ja veedke koos aega. Ehk leiavad uus issi ja laps ka midagi sellist, mida kahekesi koos teha või mis neid mõlemaid väga huvitab. Samas jah ei tohiks väga peale suruda.
räägi lapsele (kui ta juab nii vana on et jutust aru saab) et uus issi ei võta ta päris issi kohta ära. ära sunni lapsel su uut meest issiks kutsuda muidu tekib tal tõrge ja ta ei saa aru miks tal 2 issit on kui teistel kõigil üks. tehke kolmekesi koos midagi põnevat. veetke koos aega, küll ära harjuvad!!!
Kahjuks ei selgu teie kirjast lapse vanust. Vanusest sõltub palju see, kuidas lapsele läheneda. Väikesed lapsed ( koolieelikud) võtavad uue isa kergemini omaks kui vanemad lapsed. Eriti problemaatiline on teismeiga. Siis võib ka parim uus isa saada suure vastuhaku ja sallimatuse osaliseks. Väiksemaid lapsi köidavad huvitavad tegemised ja jutuajamised, suurematega suhte loomine on suur kunst, kus tuleb kasutada oma suhtlemisoskust ja kõiki teadmisi ja oskusi, mis elus omandatud. Konkreetseteks soovitusteks antud loo puhul võiks olla: kasutage lapsega suheldes aktiivset kuulamist. Saate teada, millised küsimused, mured teda vaevavad seoses uue "isaga". Probleemide puhul tuleks kõigil osalistel kokku istuda ja kasutada võitja - võitja meetodit, et probleem laheneks. Arvan, et võiksite omavahel panna maha reeglid, kuidas uus "isa " lapsega suhtleb. Kas tal on peres pärisisaga samad õigused lapse suhtes või ei. See võiks olla paika pandud ja pärisisaga ka läbi räägitud. Juhul kui tekivad probleemid lapse ja kasuisa vahel ja laps läheb oma isale "kaebama", siis ei teki probleeme ja möödarääkimisi nende kahe vahel. Kindlad reeglid teevad kõigile osalistele oma rollis olemise kergemaks.
Miks ,,uus issi"? Isa on ju olemas. Miks peab lapsel olema mitu isa? Kas pärisisa ei usaldata? Isal on oma roll lapse elus, seega keegi ,,uus" seda rolli üle võtta ei saa. Igale jäägu oma osa selles elus. Miks teevad emad lapse eest otsustused ja toovad ta ellu uusi inimesi, keda ehk laps ise ei taha või ei oska selle otsuse vastu hakata? Kui isa lapse eest hoolitseb, siis pole ju vaja lapsele peale sundida ,,uut issit". Laps valis ise endale vanemad. Miks siis lapse valik ei sobi? Kasvatajaks jääb oma isa. Uus mees on ema uus mees.
Elu pole sellisel juhul ka ,,roosa". Miks tekitatakse lapsele ülearu probleeme sellega, et sunnitakse suhtlema pereringist väljas olevate inimestega, kellega laps suhelda ei taha? Ema, kes nn uue issi valis, pidi teadma, milliste raskustega ta kokku puutub. Kahjuks on selliseid juhtumeid rohkelt. Ehk on siin ka mitmete ühiskonna hädade põhjus, sest ebastabiilne elu tingib ebastabiilse ühiskonna. Ehk peaksid noored enne lapse saamist teadvustama, miks nad seda tahavad ja kuidas elu ette kujutavad. Siin ei saa kasutada katse- eksituse meetodit. Elu on selleks liiga lühike. Noor naine teeb ju ka enda elu raskeks. Mis ja kes siin elus on tähtsaim- uus mees, laps, enda rahulolu... Ehk nii tulebki ka hingerahu. Rahu ju puudub, kui naine otsib abi väljastpoolt kodu.
olen vanaemaga 100% nõus: kui lapsel on pärisisa, kes tema tegemiste vastu huvi tunneb ja teda toetab, siis jääbki ta tema isaks. uus meesterahvas, kes on ema ellu tulnud, on tõesti ema uus mees. mul endal on sama kogemus ja kõik pooled on oma rollidega rahul: lapsed teavad üheselt, kes on isa, uus mees ei sekku laste põhimõttelistesse otsustesse, muidu igapäevaselt alati nõuandjaks ja abiliseks ning ka mina tean, kus kellegi piirid on. seega, ärgem koormakem lapsi ümber harjuma "uute issidega". kas ise kujutaksite ette, et peaksite ühel päeval täiesti võõrale inimesele ütlema "isa" või "ema"? mõelgem enne, kui kedagi selleks sunnite!
Sama tobe on minu meelest öelda iga vastutuleva mehe kohta onu. Lapsele on onu see mees kes on ikka sugulane ja teised on lihtsalt mehed ja naised. Või kui on tuttavad siis nimepidi - Mart ja Mati ja Kadri jne. See uus issi ei ole ka mingi onu vaid mees nimega......
Oluline ka see, et lapsel ei jääks muljet, et uus issi tahab vana issi kohta üle võtta. Väikeses peas ei ole võib-olla päris selgust, mis on toimumas ja miks issi ära läks. Lapsed sageli kardavad, et nad peavad tegema valiku või oma armastust kuidagi jagama.
