Ei oskagi kuskilt täpselt alustada... Tunnen end väsinuna, tülpinuna, miski mul ei õnnestu, viimase aja ebaõnnestumised saavad juba reegliks... Ei oska suhteid korraldada peres laste vahel, arusaamatused lähisugulastega, süütunne, keskendumisvõime kadumine - tunnen nagu see ei ole minu elu, et vaatan sada kui filmi...
Vajaksin abi, kuid ma ei oska oma probleemi ja vajadusi mõtestada - lihtsalt on tekkinud selline sasipusa, et kõik jookseb kokku.
Olen pinges ja pidevalt väsinud ning kurnatud.
Probleemidest siis - peres kasvab kaks eelkooliealist last, kes pidevalt kiusavad üksteist, ei allu käskudele ega keeldudele. Olen püüdnud nii "piitsa kui präänikuga" - olukord ei parane, ootan et nad sellest east välja kasvaksid. Peres on ka kaks peaaegu täiskasvanud last, keda pisikesed häirivad, sest majas on pidev lärm, asjad on kõik segi, väikesed sorivad suuremate asjades. Vanem tütar ütles mulle, et ta juba isegi vihkab väikesi lapsi. (olen temaga korduvalt rääkinud ja samas ta tunnistab, et peab perekonda tähtsaimaks oma elus, kui vaid tema asju pidevalt ei lõhutaks ja näpitaks.)
Tunnen, et pole seoses pisikestega ilmselt suurtele piisavalt tähelepanu pööranud (kuigi nendearvates on kõik OK!, aga mul on süümepiinad).
10 a. tagasi suri mu ema ja isa jäi üksi metsatallu... Sõitsime kõik need 10 a pea iga nädalavahetus teise eesti otsa, et talle toeks ja abiks olla - nii kui oskasime. Enne ema surma oli mu mehel sõnasõda minu isaga, kes mu mehe sõna otseses mõttes ... saatis. Õnneks mees leebus, ja suutis end alla suruda, ning unustada solvangud. Peale 15 aastat otsustas mu isa siis paluda andeks. Nüüd on andekspalumisest möödas 2 a. ja uus riid majas - lihtsalt inimestevaheline sobimatus. Nüüd ei taha ka mina oma isaga suhelda ja tunnen, et kõik need 10 aastat, kui kogu oma aeg ja energia sai talle pühendatud, on olnud suuremate laste arvelt.
Ma pole suutnud aastaid leida ka ühist keelt vennaga - oleme lihtsalt niiii lahku kasvanud.
Ma ei suuda enam pingutada, ma näen, et kedagi muud minu ümber see olukord ei häiri, vaid mina olen see, kes põeb.
Kuidas saada jälle "selg sirgu?" Olen otsustanud, et suhteid isa ja vennaga ma "parandama" ei hakka, esmatähtis on minu pere mees ja lapsed.
Millest alustada?
Tegelikult oletegi juba alustanud sasipuntra harutamist. Üksnes tõdemus, et oma pere ja lapsed on esmatähtsad on hea pidepunkt edaspidiseks. Samuti olete enda jaoks teinud olulist mõttetööd ja jõudnud selleni, et kõike ei jõua enda kanda võtta ja Teie enda vajadused ja väärtused on olulised. See aga ei tähenda, et oleksite hoolimatu ja osavõtmatu teiste lähedaste, sh isa suhtes. Näib, et olete juba nii mõnedki otsused juba teinud.
Oma peres olete püüdnud tähelepanu pöörata nii suuremate lastele kui väiksematele, kuid tunnete siiski end süüdi laste omavaheliste nääklemiste pärast. Küllap oleks kõigile parim saavutada pidevalt korduvates probleemides sellised kokkulepped, mis sobivad kõigile. Selleks on vajalik, et kõik asjaosalised saavad esmalt väljendada, mis neid häirib, millised on nende vajadused ning seejärel leppida kokku ühisreeglites, kus miski asi peab olema, kuidas seda küsida, millal miski peab tehtud olema, kes teeb, millal jne. jne. Et kokkulepped toimiksid on väga oluline koge pere osalus arutelus ning ise vastutuse võtmine lahenduste toimimisel. Probleemide lahendamisel on kindlasti kasu oskustest, mida on kirjeldatud raamatus Tark lapsevanem.
Iseenda jaoks raskeid olukordi, kus tunnete end sasipuntras ja kurnatuna, aitab lahendada kehtestamisoskus (Teie häiritus ja tunne mina-keeles), oma vajaduste eest seismine, nende väljendamine.
Head sasipuntra harutamist ja rõõmsamaid aegu.
Tere, mind ajendas otsima lahendust mitme põlvkonna vaheline aastaid kestnud sõda. Sai lihtsalt siiber sellest elust ja süüdistustest mis pidevalt minu ja teiste aadressil lendasid.
Leidsin teie loo.
Lühidalt.Olen kasvanud vanaema juures ja enamuse ajast olnud seal kuid ka oma bioloogilise ema juures elanud juppide kaupa. Ema abiellus uuesti ja sai veel 3 last. Mees oli joodik.
Mind hämmastab jätkuvalt süüdistus, et miks ma ema juurest ise minema läksin ja vanaema juures olin. Vanaema süüdistab jälle ema, ema .........Onulgi mingi vimm selle sees.
Äramineku jutt on 2.kuusest lapsest kuni 2aastase lapseni, enam õiget arvu keegi ei tea sest kõik on oma õigust täis. Ja ma olen pendeldanud tõe otsinguil aastaid. Olnud ebakindel ja ka sellega oma praegusele perekonnale liiga teinud. Olen abielus ja kahe lapse ema. 34a.
Arvasin et kõiges olen mina süüdi. Kuid ei ole. Nad leidsid lihtsalt lahenduse minu kaela oma tegemata jätmised ajada ja näidata et nemad on õieti teinud.
Sellega seoses olin jälle mina see kes käis`` kerjamas`` hea inimese olemist. Oma elu alustasin üsna tormiliselt, aga ajapikku tekkis arvamus et saab ka paremini elada, ei pea teistele elama.
See andestus mida olin aastaid endas kandnud lihtsalt kadus sest mul sai sellest kõrini. Ja siis see kõri ütles ka oma arvamuse lõpuks nüüd kui vanaema haigeks jäi.Teistele mõtlemine oli mu oma abielu peaaegu tuksi keeranud.Mu oma elu on viimased aastad psühhina olnud. Mõistsin enda meelest et miks ma pean üksi seda koormat kandma mis pole üldse minu mure. See on nende õppimata elu ja jätnud jälje ka minu kahele nüüdseks juba täiskasvanud õele. Oma lapsi on lihtsalt raskem kasvatada. EI OSKA , LIHTSALT ÕPETUST POLE.
Mu teismelisest poeg on tohutult arusaav või siis lihtsalt suudab seda vaadata. Viimase aja sündmustest oli palju tema tuge. Olgugi et on teismeline. Tütar veel liiga väike.
Põhiline on enesesse vaadata ja oma vajadused ka täita sest ega hiljem pole meil selliseid võimalusi kui praegu. Sest sünnime siia et oma elu ka elada.
Nii et peegli ette harjutama ja selg sirgu kasvõi mõttes. Olgugi et omal veel probleeme küllaga aga julgen seda ikkagi soovitada.
EDU TEILE
