läksime lapse isast lahku ja umbes pool aastat hiljem tekkis mulle uus austaja. asi arenes kiirelt ja nüüdseks oleme üle poole aasta koos elanud. minul on 6-aastane poeg, temal 4-ne ja 2-ne laps, kes käivad aegajalt meil. minu poeg käib regulaarselt oma ise juures ja vahel on ka minu vanemate juures.
viimasel ajal tundub aga, et mu laps ja tema käitumine häirivad uut elukaaslast. vahel saavad nad päris hästi läbi ning tundub, et mu poeg õnneks ei pelga teda, aga mina olen mures.
elukaaslase meelest mu laps tahab liiga palju asju ja on paar korda meie omavahelises vestluses nimetanud mu last "manguks" - manguja. ma olen pakkunud, et võiksin tema vanemat last "pirtsuks" vastu nimetada, sest tal on söögiprobleemid. ka ei meeldi talle see, et mu lapsel on paljude asjade jaoks oma süsteem ja ta pole alati rahul, kui teised tema asju ümber panevad. lapse vingiv hääletoon, kui ta pole millegagi rahul, ei meeldi mulle ka, seda vähem, kui mulle seda aegajalt mainitakse.
lisaks on elukaaslane väga karm, kui lapsed meie jutu vahele segavad, ise aga sekkub üsna tihti minu ja lapse jutu vahele.
tema lastesse püüan suhtuda nagu omassegi. vahel tõstan häält, lasen lapsel ja isal rääkida, probleemidest räägin pigem elukaaslasega kui heidan lastele ninale.
ka on elukaaslane mulle öelnud, et tema on mures, kui laps kasvab ja tuleb pubekaaeg. et mis siis veel kõik saab ja et ta ju näeb, et laps on tähtsam kui tema. ise on ta mulle samas öelnud, et tema ja ta laste vahele ei lase ta kedagi.
ma saan aru, et tal on mingil määral hirm, aga mul on ka (ma ei lahka neid teemasid praegu). samas ma tahaksin, et mul ei oleks tunnet, et ta käitub minu lapsega veidi ebaausalt. ma ei ole suutnud leida head meetodit temaga sellest rääkimiseks. paar korda olen maininud ja ta nagu saab minu mõtetest ka aru (et asjade teema on tulnud lasteaiast ja mina võitlen ka selle vastu, samas ei saa midagi teha isa suguvõsaga; et vinguv hääl ei meeldi mulle ka; et kellelegi ei meeldi, kui tema asju ümber tõstetakse jne), kuid tagajärjed on üsna lühidad.
kuidas sellises olukorras käituda, nii, et lambad oleksid söönud ja hundid terved?
Uues peremudelis, mida kirjeldate, võivad olla kõigil osalistel veel segased tunded ja uued rollid vajavad harjumiseks aega. Olgem ausad, tegu pole nn klassikalise peremudeliga liikmeid on palju (erineva tausta, väärtuste ja hoiakutega inimesed), kelle rollid on erineva sagedusega, kuid siiski otseselt või kaudselt peret mõjutavad. Pool aastat on suhete kujunemiseks suhteliselt lühike aeg. On väga oluline, et Te saaksite omavahel avameelselt oma hirmudest, tekkinud ebakindlusest rääkida. Iga rääkimise tagajärjel ei saa oodata koheselt käitumiste ja suhtumiste muutust. Arvestades uut peremustrit ja kergendamaks kohanemist soovitaks pereterapeudiga koos arutada igapäevaseid suhtlemissituatsioone. Kirja põhjal võib oletada (see on oletus!), et mehe käitumise taga võib olla ebakindlust, hirm kontrolli kadumise ees. Kindlasti on ka määravaks teguriks see, kuivõrd Te teineteise mineviku aktsepteerite.
Teie poolt kirjeldatud olukordadest loeb välja seda, et elukaaslast häirivad Teie lapse vanuselised iseärasused ja individuaalsed eripärad. Vanuselised iseärasused 6 aastane laps on oluliselt sotsiaalsem kui 4 või 2 aastane laps. Ja on selge, et lasteaias käies on laps ka enam asjade maailmast teadlik. Raske on kujutleda 6 aastast last kes teadustaks, et temale pole mingid mänguasjad olulised, et ta väärtustab nt intellektuaalset pagasit. Individuaalsete eripärade (nt asjade korrashoid, teatav pedantsus jms) taust võib olla osalt geneetiline ja osalt õpitud. Mida vanem on laps, seda enam tulevad isiksuse suundumused selgemalt välja. Need on individuaalsed erinevused, mida tuleb õppida arvestama ja aktsepteerima.
Tulles tagasi kirja alguse juurde uued rollid peres ja üksteise parem tundmaõppimine ja mõistmine vajavad aega ja mõnikord ka kõrvalist toetust ja abistavat spetsialisti nõustamist.
aitäh vastuse eest!
viimasel umbes kuul ajal on rääkimist veidi vähemaks jäänud ja oleme selles faasis, kus on tekkinud esimesed hirmud ning mittemõistmised.
ma ei tulnud ise selle pealegi, et ka mehel võivad olla sellised hirmud. aga ilmselt just see siin taga ongi.
arvan ise ka, et tema 4-ne laps, kes on küll üsna sotsiaalne, pole veel lihtsalt sellesse poes lunimise ikka jõudnud. teisalt nad ei satu poodi koos eriti tihti.
hetkel on minu suur probleem ka mehe noorima lapse ema. meie suhte algul oli nende suhtlus terav ja süüdistav, aga nüüd äkki muutus asi kardinaalselt mõni nädal tagasi. mees käib eksil abiks, transpordib teda, käivad kõik koos (sh mehe laps eelmisest kooselust, 4-aastane) mänguväljakul (meie satume sinna harva koos) ja mõnigi kord jõuab see info minuni mööda ringteid. ilmselt seepärast, et ma olen otse öelnud, et kuigi nad võiks normaalselt läbi saada, ei meeldi mulle, et nad nii palju asju koos teevad.
olen öelnud, et ma tuleksin ka vahel hea meelega seltsi - arvan, et eksiga tutvumine võtaks minu pingeid maha. mees aga pole sellega nõus.
saan aru, et keeruline olukord mehel ka, aga kuidas oleks mõistlik edasi minna? tean, et ma ei ole selle olukorraga rahul ja see väljendub ka mu käitumises, see pole aga meie suhtele hea.
aitäh vastuse eest!
viimasel umbes kuul ajal on rääkimist veidi vähemaks jäänud ja oleme selles faasis, kus on tekkinud esimesed hirmud ning mittemõistmised.
ma ei tulnud ise selle pealegi, et ka mehel võivad olla sellised hirmud. aga ilmselt just see siin taga ongi.
arvan ise ka, et tema 4-ne laps, kes on küll üsna sotsiaalne, pole veel lihtsalt sellesse poes lunimise ikka jõudnud. teisalt nad ei satu poodi koos eriti tihti.
hetkel on minu suur probleem ka mehe noorima lapse ema. meie suhte algul oli nende suhtlus terav ja süüdistav, aga nüüd äkki muutus asi kardinaalselt mõni nädal tagasi. mees käib eksil abiks, transpordib teda, käivad kõik koos (sh mehe laps eelmisest kooselust, 4-aastane) mänguväljakul (meie satume sinna harva koos) ja mõnigi kord jõuab see info minuni mööda ringteid. ilmselt seepärast, et ma olen otse öelnud, et kuigi nad võiks normaalselt läbi saada, ei meeldi mulle, et nad nii palju asju koos teevad.
olen öelnud, et ma tuleksin ka vahel hea meelega seltsi - arvan, et eksiga tutvumine võtaks minu pingeid maha. mees aga pole sellega nõus.
saan aru, et keeruline olukord mehel ka, aga kuidas oleks mõistlik edasi minna? tean, et ma ei ole selle olukorraga rahul ja see väljendub ka mu käitumises, see pole aga meie suhtele hea.
