Masendav tunne tekkib ämma pärast...
Sai teine nüüd 50.a ja on kodune olnud vist 15.a. Mehega olen koos olnud 10.a ja ämmaga pole esimesest päevast peale läbi saanud. Ämmal on ka mingi invaliidsuse tase... osaliselt töö võimetu vist... kuna tal keskõrvas midagi jamasti.
Probleem siis selles, et ta on nii kohutavalt enesekeskne et see ruineerib meid mehega. Ämm saab kuigi palju invaliidsusega raha mis pole küll suur kuid ka mu mees on toetab teda igakuiselt korraliku summaga. Plus see, et ostab küttepuud, gaasi, remondi jaoks asju jne. Ämm aga kurdab koguaeg halba tervist, kuidas temast ei hoolita ja pidevalt on tal pseudoprobleemid. Inimesel puudub igasugune lugupidamine teiste vastu, otsustusvõime, tänulikkus. Põhi probleem on see, et koguaeg on ta haige... paha olla jne. Arstid ei pole tal kunagi midagi leidnud ja seega arvab inimene et on targem kui kõik arstid kokku. Majandada ei oska ja kurdab pidevalt mu mehele(oma pojale) kui raske tal on! Küll on naabrid lollid, küll keegi poes mõtleb temast imelikult, küll kuskil solvub klienditeenindaja peale jne. Külas käies pole midagi muud kui aint tema, tema, tema ja tema raske elu. Pidevalt soigub oma unistuste majast ja aiast... ja pinnib et me talle koera tooksime. Kui püüame talle selgeks teha, et koer nõuab pidevat hoolt ja hoolitsust ja koera järgi tuleks ikka õues tema järgi ära koristada vihastab ja ütleb:" aga teised ju ei tee miks mina peaksin!"
Samas tüütab ta mu meest päevast päeva tüütute kõnedega milles puudub sisu... ja kui me parajasti mehega sõidame linnas või kui mees koosolekul ja kohe kõnele ei vasta siis helistab ta nii kaua kuni meil närv mustaks läheb ja vastame. Kui püüame selgitada, et ma praegu ei saa rääkida ja et ma kohe kui saan helistan tagasi siis ei lase ta sellest end heidutada ja lobiseb edasi. Oleme püüdnud mehega rääkida temaga nendel teemadel, siis ta pilk klaasistub ja ta ei tee kuulmagi... on ainult mossis ja solvunud, et teda kritiseeritakse... me oleme alati püüdnud rahulikult ja leebelt asja arutada aga inimene on kohe trotsi täis... Mees on mul juba hulluks minemas ja läbi omadega.
Ämm saab iga kuu rahaliselt 6000.eeku ja peab maksma vaid vee ja elektri eest( kusjuures need summad ei ole suured a´la 100eeku) ja loomulikult toidu eest ja ikka suudab ta poolest kuus uuesti raha küsida.
ise püüame läbi ajada kuidas saame ja samas mehe ülikooli maksta ja veel raha koguda et 1toalisest uberikust üüri korterist välja rabeleda ja lõpuks oma elamine saada siis ämmal on jultumus veel prigiseda kui raske tal on (elades 3toalises omas korteris) see kõik lööb meis mehega aegajalt rivist välja kui ema taas endast märke ilmutab... no mida teha?!?!
Teie kirjast võib välja lugeda, et olete koos mehega ämma heaoluks teinud kõik endast oleneva, kuid abisaaja on endiselt rahulolematu. Tegemist on 50 aastase naisterahvaga, kes on oma tervisliku seisundi tõttu aastaid pidanud kohanema teistsuguse elukorraldusega (eemal erialasest tööst ja sellega kaasnev vähesem sotsiaalne suhtlus, enesetäiendamis- ja -teostusvõimalused jms).
Kui te kujutaksite ette ennast sarnases situatsioonis (ämma oskused, teadmised, suhted, võimalused), kuidas võiksid näha välja Teie päevad sellisel juhul? Sellise mõttemängu eesmärgiks pole mitte õigustada ämma käitumist, vaid paremini mõista selle inimese olukorda. Võimalik, et ämmal diagnoositud haigus (või sellega kaasnevad psüühilised probleemid/häired, nt depressioon vms) on see, mis mõjutab tema käitumist ja tundemaailma ning ei lase tal ümbritsevast rõõmu ja naudingut tunda. Arvestades, et tegu on siiski 50 aastase prouaga ja tegu pole 100% töövõimetusega siis üheks lahenduseks tekkinud olukorda muuta oleks rehabilitatsiooni meeskonna toel aidata leida sobiva koormuse ja tingimustega töökoht ning sinna juurde toetus ja motiveerimine vabaaja- ja lõõgastavate tegevuste leidmisel. Selliseks elukorralduse muutuseks passiivsest-aktiivsemaks peab muidugi ämm ise ka valmisolekut ja tahet ilmutama. Samuti jääb kirjast mulje, et ämmal on raskusi finantsilise planeerimisega, kirjeldatud summaga peaks olema üksinda elaval inimesel võimalik suhteliselt ladusalt toime tulla. Siin ehk kuluks ära praktiline abi - kui ei suuda toime tulla rahaliste vahenditega siis oleks vajalik selles osas uurida kulutuste struktuuri (millele kulub, kui palju jms).
Kirja lugedes tundub, et abistades ämma olete mehega unustanud iseennast ja oma vajadusi. Siinkohal soovitaks kasutada kehtestavad sõnumid ning järjepidevust nende edastamisel. Enesekehtestamine on oma vajaduste ja enda füüsilise/emotsionaalse ruumi teadvustamine teisele osapoolele ning selle kaitsmine. Kahjuks ei laabu alati kehtestavad situatsioonid pingevabalt. Raske on see mõlemale osapoolele see nõuab mõlemalt osapoolelt empaatilist suhtumist.
Seega siis - võtta eraldi aeg, istuda kolmekesi laua taha ja rääkida sellest, mida teie tunnete kui ämm sellisel moel käitub. Eesmärgiks pole edastada sõnumit ühisrinde ja/või ähvardusena, vaid avaldada oma mõtteid ja anda mina sõnumiga märku kui raske teil selles olukorras on olla. Ühelt poolt väljendada siis oma hoolimist ja valmisolekut abistamiseks, kuid seejuures väljendades ka selgelt oma vajadusi ja ootusi.
Olen väga tänulik vastuse eest
OOtasin seda väga
Kõik teie kirjas on mõistetav ja aru saadav kuid ma/me ei saa teda ju sundida tööle, välja, teiste inimestega suhtlema. Me oleme seda kõike püüdnud ja julgustanud kuid tulemust pole kunagi olnud. Ka rääkida oleme püüdnud temaga sellest kõigest kuid siiani asjata. Tema pilk klaasistub kohe ja on kaks võimalust... kas ta solvub ja saab pahaseks või hakkab ennast veel rohkem haletsema ja õigustama. Me tõesti oleme püüdnud igati...
Raske on aidata neid kes end aidata ise ei taha.
Me tõesti oleme püüdnud mõista mida ta läbi on elanud jne aga ühel hetkel tuleb midagi ette võtta mitte end haletseda ja kogu maailma süüdistada enda ebaõnnes. Küll on ta käinud koolitustel...keeled/arvutid/teenindaja jne mida tehakse töötutele... muutunud ei ole midagi...kui siis ainult hullemaks.
Igapäevaselt ei saa me temaga tegeleda ja tema tegemisi jälgida... elame 100 km eemal ja see ei meeldiks talle... sellest tekkiks vaid suurem pinge. Lihtsalt oleme juba mehega lootust kaotamas ja tema kõnede peale tekkib juba tülgastus... Karmid sõnad aga asi on juba nii hull
Mehest on selle kõige pärast kõige rohkem kahju... see stress ja pinge... me oleme veel nii noored (mina 25-tema 30) ja see ämma olukord mõjub juba rängalt... tahaks ju ise ka elada ja endale mõelda... oleme püüdnud vaikselt/rahulikult sellest ka ämmale rääkida siis on ainult nutt ja hala ja enesesüüdistus ning suur solvumine... kuidas sellest kõigest ennast distantseerida ja tagasi saada rahu mis on juba kauemaks kadunudks jäänud...
On väga raske olukord, kus lähedaste ringis tuleb oma vaimutervise nimel seada selgeid piire. Hetkel ei ole selles olukorras näha sellist lahendust, kus kõik võiksid olla rahul ja rõõmsad. Oma valikud elus me teeme ise - ämma valikuks antud olukorras on selline elukorraldus (passiivsus tööalaselt-, suhtlemises jms).
Kõik asjaosalised on täiskasvanud inimesed, kes ei peaks teise täiskasvanud inimese pärast elama läbi kannatusi. Soovitus saab olla siin ainult üks selged piirid iseenda jaoks luua ja iseenda huvid senisest kõrgemale seada. Hinnata tuleb reaalselt oma võimalusi milles on võimalik abi pakkuda ja mille osas ressurssi praegu ei ole. Me ei saa võtta teiste emotsioonide eest 100%list vastutust. Nagu te ka ise ütlesite ei saa aidata inimest, kes ennast aidata ei lase. Seega, tuleb aktsepteerida inimese enda valikuid ja igal valikul on omad tagajärjed. Olukord ei muutu, kui midagi ei muudeta. Muutusi teha pole kerge ja loomulikult ei saada muutusi alati rõõmuhõisked. Kuid mis oleks sellisel kujul jätkamisel perspektiiv aasta pärast, kahe aasta pärast? Kui kaugele te laseksite olukorral minna
Minul samaväärne olukord, ainult et selle vahega, et elan ämmaga koos. Ja ei oska ennast ega elukaaslast kuidagi aidata. Ükskõik kui palju me ka ei tee, korista, remondi-ikka pole piisav. Nädalavahetuste hommiku kohvilaua taga kuuleme ainult nimekirja tegemata töödest. Koju ma minna ei taha, pidevalt olen väsinud, väljas ei käi, sest "kõik kodused tööd on tegemata". Nüüd loobusin ka õhtuti söömisest lihtsalt selleks, et saan minna oma magamistuppa ämma eest peitu. Mees ära kolimisega ei ole nõus, kui otsustaksin mina minna, siis peaksin seda ilmselt üksi tegema... Nii raske on. Iseloomu poolest on ämm jonnakas ja lapsik. Ja miski pole kunagi piisavalt hea. Kas tõesti pean mehest loobuma, et ämmast lahti saada???
Mina olen olnud ikka selle koha pealt väga jonnakas -elasin samuti ämmaga ühe katuse all -aga kui asjad ikka vahepeal väga nõmedaks läksid -vihastasin -võtsin lapse ja läksin, teatades, et kui ta oma lapselast veel tahab näha- mõelgu veidi järgi -mina olen siin vaid sellepärast, et lapsel oleks perekond ja isa kellega koos kasvada-kuna aga tema isa ei ole siiani meile suutnud oma kodu muretseda siis mis teha,kannatama peame siin kõik,kuid võin ka koju oma vanemate juurde minna -kas see oleks parem lahendus.See pani asjad paika -vähemalt turtsumine, pidev süüdistamine jne jäi edaspidi ära .Nüüd elame eraldi ja rahu on majas.
Aga sellise terroriseeriva ämma ma soovitaks mõneks kuuks abist ilma jätta -süda tuleb kõvaks teha ja kõik.Ega kui inimene enne aru ei saa, et tal tegelt kõik hästi -siis ei tule ka lugupidamist.Te olete täiskasvanud inimesed ja teil on täielik õigus oma elule.Kui tema ei ole suutnud oma elu korda saada -on see tema probleem ja mure.Seda koormat ei pea teie kandma.Aidata jah -aga mitte enam.Sel inimesel paistab olevat tugev kontrollimis vajadus -mis puudutab telefoni -selle saab alati kinni vajutada või hääletule reiimile panna.Ta on teid lihtsalt osavalt oma emotsionaalse sõltuvuse võrku mässinud.Ja teile tundub igakord kui te teda üritate ignoreerida, et olete halvad ? Aga see on ka sõltuvussuhe-seega üritage sellest ämblikuvõrgust lahti rabeleda nii kiiresti kui võimalik.Pidev süütunde tekitamine teistel on selliste inimeste võte teiega lihtsamalt manipuleerida.Kes siis oma haiget ema ei toeta jne Kui muidu pole suudetud lähedasi suhteid hoida, siis lapse saades täiskasvanuks hakkabki pihta -kartus last kaotada viibki manipulatsioonide ja terrorini.Sest nende mõttemaailmas tähendaks ise hakkama saamine ju koheselt lapse tähelepanu kaotust.Ja sellega nad ei lepi -nad ei kasvatanud last mitte iseseisvaks inimeseks kellel on õigus oma elule, vaid hoopis selleks,et vanas eas keegi neid ülal peaks ja poputaks-lihtsam oleks ju seltsidaam võtta.Oh ja neid on palju!Muidugi on see mehele äärmiselt raske -jätta oma ema mõneks ajaks omasse mahla marineerima -aga vajalik selleks, et ema mõistaks -ta ei ole enam väike pojake kes peab ema tahtmist tegema -vaid juba täiskasvanud inimene kel oma ülesanded siin elus täita mitte tema pilli järgi hüpata -ja emal peab olema tarkust oma poeg vabaks anda -vaid nii säilib normaalne suhe edasi.See mis praegu toimub on lihtsalt vaimne terror, kuni te teda edasi haletsete seni ta nõnda käitub -sest ta toitub sellest -kui pole pidevat häda temaga -siis ju teda tähele ei panda .See ongi tema hirm -jääda üksi ning kõrgentatud tähelepanuta -ja sellepärast ta teebki kõik,et see tema arust nii ei oleks-kuigi reaalsuses on asi vastupidi -keegi ei taha temaga enam suhelda.
Sõitke kui vähegi võimalik kasvõi kuhugi kaugele kuuks või veel parem paariks ära -eemalt vaadates paistavad palju asjad selgemad kui ise sees olles.Kui olete kaugel ära -ei teki nii suurt kiusatust tema hädaldamise peale kohe kohale joosta .Telefonile aga ärge vastake -ükskõik mida ta ka välja mõtleb või ähvardab.Eelnevalt aga ärge teda isegi hoiatage -see annab talle võimaluse teie sõitu takistada kõiksugu trikkidega.Sellised inimesed on üllatavalt leidlikud ja kavalad manipuleerima -aga mitte oma elu elama (
Sõitke ära ja vastake vaid esimesele kõnele, et me nüüd oleme mõnda aega ära -rohkem kõnesid me vastu ei võta, sest see liialt kulukas.Seniks pead ise hakkama saama .Kõne olgu lühike st rääkige vaid ise ja lõpetage kõne konkreetselt.Solvata pole vaja -vaid lihtsalt öelge,et nüüd on nii. Ja ma ei usu, et tal raha läbi saab -ta lihtsalt kogub seda ( mu oma vanaema oli lõpus samasugune, ta sai 90 ndate väga kõrget pensioni ca 5000 krooni ja ikka oli näljas ja paljas omal väitel-hiljem aga selgus väike tõsiasi -raha oli kõik mööda korterit ära peidetud ) ja küsib muudkui juurde.Teisalt 50 aastane ei ole veel mingi vanur -mõned abielluvad veel ja alustavd oma elu uuesti jne kui ta ise on end nö juba maha matnud -siis on see tema probleem-sul võib kahju olla -aga on viga end lasta sellest nõnda mõjutada ja kaasa elada -te ju ei ela oma elu -vaid ämma oma !Muutusega aga teete tegelt teene nii endale kui talle.Ega tal ei teki ju vajadustki elada oma elu, kui tal praegu niigi mugav.Kuid muutuste alus on vajadus!
siis ämmal on jultumus veel prigiseda kui raske tal on (elades 3toalises omas korteris) see kõik lööb meis mehega aegajalt rivist välja kui ema taas endast märke ilmutab... no mida teha?!?! 
