Kuidas teavitada oma vanemaid rasedusest? Ma olen kindel, et mu ema läheb hüsteeriasse ja ei taha mind enam kunagi näha. Hakkab rääkima, et kool on vaja lõpetada jne jne. kuigi ma saaksin akadeemilise võtta. Ma lihtsalt ei oska kuidagi seda talle öelda, samuti tahaks ma teada, kuna oleks üldse õige aeg rääkida sellest. Või kas oleks parem varjata seda senikaua, kuni kõht juba ees on? Et vältida mõjutamist abordiks. Tõesti tahan seda pisikest
Olles ise ema tahaksin varakult teada lapse rasedusest,minu laps ei peaks seda kõike üksi läbi tegema.Kas Sa elad emaga koos?Miks Sa kardad,et ema läheb hüsteeriasse,kas tal peaks selleks põhjust olema?Mina arvan ,et iga ema tahab eelkõige oma lapsele head.Sinu kirjast tuleb välja, et käid alles koolis,kas olete lapse isaga edaspidise elu lapsega läbi arutanud?Ei taha Sind hirmutada aga elu pisikesega ei ole lillepidu,seega räägi ruttu emale oma mure ära,usun ema toetab Sind!
ei ma ei ela koos emaga. Elan koos oma mehega, aga käin ülikoolis. Närvi läheb ta sellepärast, et ma juba ühe korra olin, ja siis ta oli ka nii endast väljas. Mulle tundub, et tema jaoks oleks esmatähtis see, et ma teeksin kuni 30nda eluaastani kõva karjääri ja alles siis tuleks mees ja alles siis nii kuskil 35-selt lapsed. Nojah kui ta head tahab, siis ta võiks ju rõõmustada koos minuga.. Oleme lapse isaga rääkinud tulevikust. küsisin et miis ta siis teeks kui ma aborti teeks(kuna ei taha oma ema närvi ajada) sellepeale vastas ta, et ei lase mul uuesti seda kõike läbi teha. Oeh tegelt see on nii pikk jutt, et oleks vaja kohe kellegagi pikealt rääkda. Äkki peaksin hoopis psühholoogi juurde minema? Ma lihtsalt ei suuda otsustada. Vahepeal mõtlesin eestist ära kolida, ja ise emaga suhted katkestada. Ei tea ise ka.
Mõned emad on kohe sellised. Lähevadki hulluks kui nende tütred rasedaks jäävad. Ehk oli tal endal mingeid unistusi , eneseteostusi, mis saavutamata jäid kui emaks sai. Ehk tahab ta, et sinul oleks see kõik , mis temal olemata jäi ...kes teab, põhjuseid närvi minna võib olla mitmeid.
Minu ema näiteks harrastas kuni mu viimase lapse sünnini peast segi minekut . Ja ma olen muide nelja lapse ema. Ja olgem ausad, see on ikka väga kurnav ja teeb haiget. Kui oled ise nii õnnelik last oma südame all kandes, siis nii lähedase inimese, nagu ema, hukkamõistu on raske taluda.
Kui viimast korda rasedaks jäin, siis leppisime mehega kokku, et ei räägi kellegile, et titat ootame. Siin pean silmas just sugulasi ja ema. Sõbrad muidugi teadsid ja elasid kaasa Ja ausalt öelda oli see õige otsus - keegi ei naaksunud ega õiendanud. Praeguseks ajaks on ema midugi tore vanaema mu lastele ning käitub nii, nagu ta oleks neid lapselapsi alati oodanud ja tahtnud. Ning see väike solvumine, mis teda tabas, ku kuulis, et tama eest "nii suurt ja tähtsat" asja oli varjatud, läks kiiresti mööda. Eks selgitasime ka talle, miks me ei tahtnud seekord teda asjasse pühendada ...
Aga et aborti isegi kaaluda vaid seepärast, et ema mitte närvi ajada, no see on ju hullumeelsus! Kullake, sa oled nüüd ju ise tulevane ema. Ja kuna sa ise koos lapse isaga seda last niiväga soovid, pole mitte kellelgi, isegi mitte sinu emal, õigust nõuda aborti või sind toetusest ilma jätta! kui tunned, et ema siiski segi pöörab jälle, siis jäta rääkimata. Nautige mehega seda erilist olekut, kuhu te koos sattunud olete. Usu - see on ilus aeg
Võib- olla on tõesti mõistlik rääkida emale alles siis, kui rasedus on nii kaugel, et aborti teha ei saa ja ka sina oled oma olekuga harjunud ning enesekindlamaks muutunud. Sest kindlasti aitab jutuajamises emaga kaasa see teadmine, et tal pole lihtsalt enam võimalik sulle abordi jutuga peale käia. Ning veel - kindlasti soovitan jutuajamisele kaasa võtta ka lapse isa. Siis saate vajadusel üksteisele toeks olla kui su ema peaks endast välja minema. See on ju teie ühine otsus ja ega laps pole ju ainult sinu ... vaid ka su mehe oma.
Ning küllap ka ema rahuneb, kui näeb, et te olete endas kindlad ning saate hakkama.
NB. Laps pole tegelikult karjäärile takistuseks. Ta vaid võib seda veidike edasi lükata asendades vahepealse aja millegi imelise ja erilisega
Kõike head sulle !
Kui sa ise seda titat tahad ka,siis milles probleem.Sinu ema ei pea pärast sinu nahas olema kui aborti teed.Usu,kui see algul ei mõjugi ehk nii masendavalt siis aastatega see süveneb,aga muuta sa seda ju ei saa.Ja selles hakkad veel oma ema süüdistama ja sinus tekib viha tema vastu.Ära lase oma suurt otsust kellelgi teisel vastu võtta.Oeh,ma kohe muretsen sinu pärast.
Tundub, et oled võtnud endale ületamatu ülesande: olla kogu elu emale meelepärane.
See olukord (suhe emaga) peab Sinu jaoks olema tõesti väga raske, kui ühe võimaliku lahendusena oled näinud ka põgenemist. Mis iseenesest tegelikult pole ju lahendus
Sinu kirja lugedes jääb mulje, et Sa mitte ei muretse selle üle kuidas emale lapse saamisest teada anda, vaid hoopis luba saada. Teavitamine ja luba küsimine on eraldi asjad.
Kirjast võib aru saada, et Sa oled noor täiskasvanud naine, kes on oma püsisuhte partneriga otsustanud saada lapse. Otsustamine tähendab ka vastutust, kui teha ise oma elu osas mingeid otsuseid (saada laps, teha abort) siis on see vastutus Sinul. Kui Sa oled kindel otsuses, et soovid last ja see on Sinu jaoks oluline siis on ainuke soovitus mida Sulle võiks anda: käitu sellele vastavalt. Anna emale teada oma otsusest. See, kuidas ema reageerib on tema isiklik asi (keegi teine ei saa vastutada selle eest). Iga inimene vastutab oma emotsioonide eest ise. Loomulikult oleks väga tore, kui meile lähedased inimesed meie otsuseid, valikuid toetaksid, kuid alati see ei ole nii. Sellega tuleb leppida. Ja vanematel võivad olla ja jäädagi (ja ka muutuda) need nägemused, kuidas nende laps võiks elada, millises järjekorras asju teha, kuidas oma tegemisi planeerida. Kahtlemata on paljude vanemate jaoks raske aktsepteerida, et lapsest on saanud täiskasvanu ja eraldiseisev inimene.
jube kurb. ma ei saa su emast lihtsalt aru. kas ta ei mõtle ka sellele, et lapse kaotamisega võb ju ka edaspidise lastesaamise ära rikkuda ( sain aru, et see poleks esimene kord).
kui sina ja su mees tahate last saada, siis saagegi.Ega alati pole ka ema vaja kuulata ja alati pole ka temal õigus. Ka emad eksivad.
30-35 a. esimese lapse saamiseks ja pere loomiseks -kas pole nats hilja. mõtle oled 40.a ja laps läheb alles kooli. ega see nii lihtne olegi. tead, jubedalt väsitab ära, sest ega isegi enam 30 pole. jõudu ja jaksu jääb ju aastatega vähemaks. olen näinud sellises vanuses emasid, kes põhjuseta oma 7-8 a. võsukeste peale röögivad.jube. põhjuseks tuuakse väsimus,kus nad varem olid kui võtsid suure vastutuse lapse kasvatamise osas .
ja ega neid aborte ka lõpmatuseni saa teha. mine tea kuidas see õnnestub. võib olla ühel heal päeval saad teada, et läbi see lastesaamise aeg, see oleks ju kohutav.lastest on palju rõõmu.
kui sul on toetav mees, siis ei tohiks ka kooli lõpetamine edaspidi probleemiks tulla. ära ainult ise alla anna, vaid ole järjekindel.
soovin Sulle kõike paremat ja rohket päikest päevadesse.
