Pea kõigil on oma teismelistega mured, kellel suuremad, kellel väiksemad, aga oma mure on ikka kõige suurem ja tahab jagamist...
Lühidalt öeldes on küsimus lihtne: kuidas leppida sellega, et laps sind enam ei hinda ega toredaks ei pea - ning sellega, et ise oma last enam ei hinda ja toredaks ei pea?
Arvan, et mu tütre käitumine pole teismelise kohta ebaloomulik, vaid seda on minu reaktsioon, minu haigetsaamine, tahaks kuidagi paksemat nahka kasvatada. Häbi öelda, aga asi on niikaugel, et ma ei suuda enam pisaraid tagasi hoida, kui ta jälle oma mürgiseid arvamusi laduma hakkab. Loomulikult ma tean, et teatud mäss ja rahulolematus on teismelistele iseloomulik. Aga mis piirini on see normaalne ja kust algab murettekitav olukord? Minu väga arukas ja iseteadlik tütar põlgab ta minu elu, minu valikuid, minu väärtusi. Ironiseerib, et kunagi vaatas ta mulle alt üles, aga nüüd...! Põhiline erimeelsus on finantside asjus. Tema on seisukohal, et ma kulutan liiga vähe temale ja liiga palju endale ning ta väljendab seda arvamust väga-väga mürgiselt eri olukordades.
Faktidest. Tütar on 15-aastane. Mõni aasta tagasi oli tal alko ja suitsu proovimise ning kooliprobleemide periood, nüüd on normaalsuse piirides tagasi. Oleme aastaid kahekesi elanud. Mõned korrad aastas käib ta külas oma isa uuel perel, see teeb raha teema veel keerulisemaks - nimelt tegu on väga jõuka perega, mina olen sissetulekute ja elustiili koha pealt tavaline keskealine inimene.
Vaatan tagasi, otsin vigu - mis läks valesti ja millal? Kas ma ei oska olla teismelise ema - olen liiga nõrk lapsevanem, olen tahtnud olla liialt sõbralik ja demokraatlik? Laps väidab küll, et olen kõige kurjem ema tema tutvuskonnas, pidades silmas teatud reegleid, mis olen kehtestanud, nt et nädala sees ei tohi jääda ööseks külla, vaid tuleb tulla kl 11 koju või et emaga ei tohi rääkida niisuguse sõnavaraga nagu omaealistega. Nojah, küllap selle viimase reegli tulemus ongi see, et ta ütleb nii intelligentselt ja mürgiselt, et ma olen sõnatu ja niimoodi alandatud, nagu ei saa olla see vanem, keda pikalt saadetakse. Mida vähem tütrega suhelda, seda rahulikum ja rõõmsamas tujus ma olen. Tööl läheb kenasti, jätkan õpinguid ülikoolis, mul on mõned tõesti kallid ja toredad sõbrad - kõik see annab mulle võimaluse oma vanemliku vastutuse eest põgeneda ja rääkida tütrega paar lauset päevas. Aga see ei ole ju õige asi teha! Olen lapsevanem, peaksin temaga kontakti hoidma, mina aga tahan kogu aeg põgeneda sellesse, mida hästi oskan ja temast eemale hoida. Ta lausa ei meeldi mulle, sest külvab minu maailma agressiivsust, rahulolematust, tekitab minus tunde, et ma olen ebaõnnestuja, kuna ei teeni piisavalt tema vajaduste rahuldamiseks. Mul on häbi ja valus, et ma seda pean välja ütlema, aga mulle ei meeldi see inimene, kelleks mu laps ei saanud, ma ei valiks teda oma sõbraks. Tütar on nimelt äärmiselt materialistlik, asjadeinimene, samas kui mina pigem valin elamused ja suhted. Tüüpiline väärtuskonflikt, ma arvan. Aga ma ei väsi imestamast, kuidas me oleme nii lahku kasvanud!
Andke palun nõu, kuidas selliste inetute tunnetega toime tulla ja jääda selliseks emaks, nagu ühele noorele neiule vaja on.
On ikka valus küll, kui inimene, keda kõige rohkem armastad, pole sinuga rahul ja ütleb sõnu, mida tema suust oodanud poleks. Paraku on elu selline, et kõige lähedasemad saavadki meid haavata, sest võõrad ei pääse meie hinge ligi. Põgenemine olukorrast pole just kõige õigem lahendus, sest venitab konflikti kestust ja ei võimalda leida lahendusi. Kirjutate, et tunnete inetuid tundeid. Tunded on tunded ja kõik tunded on lubatud, sest annavad teada, kas meie vajadused on rahuldatud või rahuldamata. Teine asi on nende tunnete väljendamisega, siin tasub mõelda, kuidas seda teha nii, et suhted paraneksid. Püüdke nüüd mõttes välja selgitada, mida tunnete, kui teie tütar teeb teile etteheiteid ja väljendage mina vormis seda. Nt. "Kui sa heidad mulle ette, et ma olen vaene ( minu tõlgendus kirjast), siis mul on valus seda kuulata, sest olen püüdnud teenida niipalju kui võimalik. Samal ajal püüdsin jätta ka aega, et olla koos sinuga, sest see oli minu jaoks tähtis. Mul on kurb kuulda, et sa ei ole rahul meie majandusliku olukorraga."Selliselt väljendatud mõtted vaid nendivad olukorda, ei süüdista kedagi ja seega ei riku suhteid. Asja teist poolt vaadates tundub, et tütrel on ka mingid vajadused rahuldamata. Võiksite teha ettepaneku, et istume ja arutame, millised on sinu vajadused. Asjad on sageli lahendused, mitte vajadused. Ilusaid riideid vajatakse sageli tähelepanuvajaduse rahuldamiseks või selleks, et kuuluda mõnda prestiiikasse gruppi. Kui vajadused on selgunud ( teie enda omad samuti), siis saab otsida lahendusi. Ka seda tehke koos ja püüdke leida mõlemat poolt rahuldav lahendus. Kirjeldatud meetod kannab nimetust võitja -võitja meetod. Lugeda võib sellest Gordoni raamatust "Tark lapsevanem", kuid ka internetist leiab üht teist.
Alustada võiks sellest, et ei annaks lapsele negatiivset hinnangut ( ka mõttes mitte), vaid võtaks teda sellisena, nagu ta on. Kujutlege, et ta pole teie laps vaid naabritüdruk. Kas ka siis annaksite talle sama hinnangu või leiaksite, et ah, teismelise asi, läheb üle. Inimesed on kõik ühesugused- vigadega- kuid oma lähedaste suhtes on meil kõrgendatud ootused ja seetõttu ka pettumused. Vältige hinnanguid :agressiivne, asjadeinimene jne. Kirjeldage seda käitumist, mida hindasite agressiivseks, nt "Ta karjus, et vihkab mind ja lõi siis ukse nii kõvasti kinni, et pilt kukkus maha". Tunnetate erinevust kirjelduse ja hinnangu vahel? Võib olla oli laps lihtsalt vihane ja ei suutnud ennast valitseda. Kirjeldamine muudab teie suhtumist tütresse ja teeb lihtsamaks temaga suhelda. Mina usun, et tegelikult on teie tütrel praegu raske periood elus ja selle möödumisel, saab temast asjalik ja meeldiv inimene. Eriti tõenäoline on see siis, kui suhe ema ja tütre vahel on soe ja sõbralik. Kannatlikkust ja tarkust!
Tere Piret! Olen ka ema ja aegajalt on mõistus ning lastega suhtlemise oskus päris otsas. Oleme täiesti harlilik perekond: ema-isa ning kaks tütart - 11 ja 14. Vanema tütrega on teismeea kapriisid kestnud umbes aastajagu. Koolitöö on jäänud lohakile. Sõprade kamp kipub võtma kogu vaba ja trennist üle jääva aja. Suitsetamisega oleme pidanud aasta otsa tulutut võitlust. Ja nagu sinagi kirjeldad, saame meiegi isaga kuulda, et oleme kõige kurjemad-rangemad-mõistmatumad-nõmedamad vanemad terves ilmas, kes seavad mõttetuid piiranguid ja nõuavad oma tegude eest vastutamist. Mulle tundub, et emana olen kaotanud igasuguse autoriteedi ja lapsevanemana isegi eksisteerimiste mõtte. Sõnad noore neiu suust on teinekord nii valused, et haavavad hingepõhjani ja kuidagi ei tahaks uskuda, et selles vanuses ei ole laps võimeline oma sõnade mõju eest vastutama. Korduvalt oleme kuulnud, et tema tahaks teist perekonda ja uusi vanemaid.
Täna oli meil järjekordne sõnavahetus sellisel tasemel, et läksime lõpuks käsipidi kokku ja isa oli sunnitud vahele tulema. Ma ei pea seda kaugeltki õigeks, kuid tundsin, et karikas sai täis, silme eest lõi mustaks ja rahulikuks vestluseks ma enam võimeline ei olnud.
Lugu järgmine. Käisime abikaasaga täna matustel ja kella 4 paiku koju jõudes selgus, et 14-a pole veel koju ilmunud ja telefon ka ei vasta. Olime lubanud ta eelmisel õhtul sõbranna juurde ööseks ning kokkulepe oli, et hommikul kl 11 on kodus. Et läksime juba 10 paiku hommikul ära, siis helistasin veel igaks juhuks üle. Õhtul 5 ajal, kui piiga koju saabus, väljendasin oma pahameelt, mille peale oli neiul suu püsti peas ning õigust ülegi kui teatas, et tema ei viitsinud koju tulla. Sõnavahetuse lõpuks teatas, et temal oleks parem kui meid isaga poleks olemaski. Vastasin seepeale irooniliselt, et meist saab lahti alles siis, kui autoga kuristikku sõidame ja surma saame. Seni tuleb meid ära kannatada. Tütar omakorda lajatas siis uhkelt, et mis me veel passime ja talle närvidele käime, ammu oleks aeg see asi teoks teha. Arvestagu me ainult sellega, et tema meie matmisega oma käsi määrima ei hakka... Seepeale ei suutnud ma enam rahuliks jääda, sest pilt kirstu mulda sängitamisest oli alles värskelt silme ees, ning sakutasin teda juustest ja käsivarrest. Ta hakkas vastu rabelema ja lõi mind jalaga, mispeale isa tuli vahele...
Kõigil oli väga halb olla. Igaüks tõmbus eraldi tuppa ja mõtles asja üle järele. Kuulsin, kuida tüdruk nuttis telefonis kellelegi, et ema tuli talle seepärast kallale, et ta õigeks ajaks koju ei jõudnud. Aga mind jahmatasid hoopis tütre rängad näkku öeldud SÕNAD. Proovisin temaga õhtu jooksul pärast veel kontakti saada, vabandasin, et olin ise provotseerinud ja tahtsin rääkida, kuid jutule mind ei võetud. Proovisin veel paaril korral vestlust alustada ja arendada aktiivset kuulamist nagu Gordonis õppisin ja raputasin ensele isegi tuhka pähe. Vähemalt kuulama ta mind korraks jäi. Sain ka võimaluse selgitada, mis mulle haiget tegi ja enast välja viis.
Paar aastat on möödunud, tütar on saanud vahepeal 18-aastaseks. Oleme vist nüüdseks vastastikku lahkukasvamisega leppinud ja vahel mõtlen, et küllap ongi nii hea – üksikemadel ja nende ainsatel lastel kipub vahel tekkima nii lähedane suhe, et lapsel on oma eluga raske edasi minna. Meid see ei ohusta. Jõudsime mõlemad umbes aasta tagasi pärast järjekordset kibedat tüli arusaamale, et meil on parem eraldi elada. See on küll ilmselt osa minu soovist konfliktist eemale tõmbuda ja ses mõttes ei ole väga... eluterve lahendus, aga teisiti ei osanud. Mul on küll tütre omaette elamise kulude eest maksmise tõttu finantsiliselt raske, aga meie mõlema hingerahu tundus olulisem. Saame nüüd paremini läbi, igapäevaselt enam ei suhtle, aga mulle on tähtis, et kriisihetkedel leiab ta mu ikka üles, küsib mu nõu ning arvestab sellega. Samas mina ei pea olema tunnistajaks tema elustiilile, mis hõlmab nii suures koguses pidutsemist ja nii väikeses koguses kooliskäimist, et mul kindlasti ei õnnestuks rahu säilitada...
Sinamina portaali nõustajad soovitavad ikka suhetega tegelemist, põhjani jõudmist, aga ilmselt on lapse ja vanema suhetes alates teatud vanusest ikkagi õige hoopis distantsi loomine, nii füüsilises kui vaimses mõttes. Lahtilaskmine, et saaks edasi minna; lapsel oma vigadest ja õnnestumisest õppida võimaldamine.
Nii-et seda ma nii endale kui teistele teismeliste vanematele soovingi, seda lahtilaskmise tarkust - mitte ükskõikset, vaid hoolivat lahtilaskmist. MItte et see kerge oleks. Aga ma püüan.
Täpsustan veel, et eraldi elama hakkamine käis ikka koos tütre 18-aastaseks saamisega, mitte varem.
Omaette teema, et tänapäeval on ju 18-aastasel veel üks aasta gümnaasiumis käia, lõpetatakse 19-aastaselt. Lapsevanemale päris segane olukord - on nagu laps ja ei ole ka...
Väga armas on kuulda nii tüki aja pärast tagasisidet, kuidas olukord lahenes ja mida see kaasa on toonud! Aitähh teile! Tundub, et olete väga põhjalikult kaalunud erinevaid võimalikke käitumisviise ja nende mõjusid ning leidnud enda ja oma tütre jaoks kõige sobilikuma. Suhete vallas ongi nii, et ei ole olemas absoluutset tõde. See, mis töötab ühtede inimeste vahel, ei pruugi töötada teiste vahel, kuigi enamasti annab häid tagajärgi. Tähtis on see, et teie vahel on säilinud kontakt ning teatud usaldus. Lahkukasvamise suurim risk ongi kontakti kaotamine, mis on iga lapsevanema jaoks korvamatu kaotus. Väga meeldib mulle teie järeldus – oluline on ära tunda õige hetk lahtilaskmise jaoks ning suuta see ka läbi viia. Ühel hetkel saavad kõik meie lapsed suureks ning igal lapsevanemal tuleb läbi käia see raske periood, mil lapsed kodust lahkuvad. Teie puhul on see tegu ilmselt üheks oluliseks aluseks teie praegusele läbisaamisele. Mida enam suudate loobuda oma väljakujunenud arvamustest tütre kohta ning võtta teda just sellisena nagu ta teiega kokku saades on, seda paremaks teie suhted kujunevad. Kunagi ei ole liiga hilja! Meeldivaid üllatusi soovides, Maarika
Mina arvatavasti ei suudaks selliseski olukorras rahulikuks jääda - ma mõtlen teadmisega, kuidas laps omapäi elab..
Täna aga tunnistasin endale kõvahäälselt üllatava fakti oma suhetest teismelistest lastega - konfliktide korral laskun nende tasemele st käitun ja emotsioonitsen samamoodi (meenub, et kunagi kuskilt õppisin, et inimesed võtavad suheldes kas lapse, vanema või täiskasvanu rolli). Aga et kuidas käituda erimeelsuste korral vanemana - see küsimus vajab nuputamsit..
Pea 5 aastat tagasi siin oma tunnete jagamine ja teiste lugude lugemine on olnud mulle nii oluline, et olen juba kolmandat korda tagasi. Loodan, et järgnevast on mõnele teismelise lapse vanemale tuge.
Tülitsesime mis me tülitsesime, lõpuks andis (loodetavasti) targem (st mina) järele. Aasta aega üürisime eraldi kortereid, siis hakkasime taas ühel pinnal elama. Leppisime kokku, et toas ei suitsetata, minu nähes alkoholi ei tarvitata ning kui öösel peolt koju magama ei tulda, antakse märku. Üldiselt pidas tütar neist kokkulepetest ka kinni. Tasahaaval loobusime mõlemad kommenteerimast teise elustiili. Eks neiu sai ka küpsemaks ja muutus järelemõtlikumaks, kas mina asjadesse rahulikumalt suhtuma hakkasin või tema vähem ahastuseks põhjust andis, seda on endal raske objektiivselt hinnata.
Kooliga läks nii, nagu paljud pööraste teismeliste vanemad kardavad. Tuli nõudlikust koolist veel viimase klassi eel ära ja läks üle täiskasvanute gümnaasiumisse. Kooli kõrvalt hakkas osa-ajaga tööle. Kuid lõpetas korralike tulemustega, sh riigieksamid tasemel. Tänaseks töötab kaugel, Austraalias, mis oli tema pikaaegne unistus; tagasi plaanib tulla aasta-kahe pärast ja on juba välja valinud eriala, mida Eestis ülikoolis õppima hakkab. Teel sinna luges oma vanu teisme-ea päevikuid ja helistas mulle, et öelda, et ma olen tema lemmik-inimene maailmas...
Olen uhke ta üle, et ta teostab oma unistusi, olgugi meie mõlema viimase 5-6 aasta tee olnud pehmelt öeldes konarlik. Vaatame, kuidas elu edasi läheb. Praegu olen rahul, et suutsime oma kontakti hoida, kuigi kriisiaegade pisaratest saaks vist küll liitrise pudeli täis...
Soovin korras närve kõigile teismeliste vanematele!
) järele. Aasta aega üürisime eraldi kortereid, siis hakkasime taas ühel pinnal elama. Leppisime kokku, et toas ei suitsetata, minu nähes alkoholi ei tarvitata ning kui öösel peolt koju magama ei tulda, antakse märku. Üldiselt pidas tütar neist kokkulepetest ka kinni. Tasahaaval loobusime mõlemad kommenteerimast teise elustiili. Eks neiu sai ka küpsemaks ja muutus järelemõtlikumaks, kas mina asjadesse rahulikumalt suhtuma hakkasin või tema vähem ahastuseks põhjust andis, seda on endal raske objektiivselt hinnata.