Ma olen 13 aastane ja mul on ka noorem õde. Asi on sellest, et mu ema....käitub nagu teismeline. Mõnest suuremast probleemist ei pruugi ta isegi et väljagi teha, kuid seevastu väiksemate probleemide pärast endast välja minna ning puhub neid suuremaks kui need tegelikult on. Kui me kogemata midagi tüli käigus mainime, et ära käitu nii nagu viie aastane, siis ta solvub ja lööb ukse kinni. Ta võib siis terve päeva teeselda, et meid pole olemas ja a la": Tehke ise mis tahate, minge isa juurde (ise elab mujal) kui ei kõlba. Mis te arvate et ma olen mingi kalts siin" jne. Mida teha? Ma saan aru, et peaks rääkima või nii, kuid kui ta solvub selle peale siis oleks nagu patt midagi untsu keerama hakata. Ta on lõvi tähtkujust ja see annab tunda.
Emade ja tütarde suhted on vahel tõepoolest keerulised... tõenäoliselt tunneb su ema tõepoolest, et ta peab peres kõik töö ise ära tegema. AItad sa tal nõusid pesta või kiidad teda, et kui hea kogi ta ikka täna tegi..tihti toimetavad emad köögis ja peres juba rutiinist mitte aga tegevusrõõmust. NAd ei näe, ega tunne et neid tunnustatakse. JA emad ongi tundelised, kui miski puudutab nende peret, mis on neile kõige tähtsam
Kiida teda ja mine aita .. katseta, kas ta tuju läheb paremaks ja ta tunneb end hea emana ja sind armsa tütrena ?
Ma aitan ju teda! Ma pesen igapäev nõusid, kui tema tööl on. Tal on väga tihe töögraafik, et tal ei ole aega köögis vaaritada. Ta tahab meiega koos olla ja ta ütleb seda ka tihti. See on armas. ja siis ta pakub välja et mängiks lauamänge. Ma ei taha lauamänge mängida. Need on minu jaoks igavad. Mulle meeldivad koerad ja pakun siis välja, et ma jutustan talle mõnest tõust, mis talle meeldib, aga ta ütleb et on nii loll ja siis ma teen tal margi täis, et mina nii palju tean ja tema ei tea. Mul on selline probleem veel ka, et mind kohutavalt huvitavad koerad. Tõud, psüühika ja muud. Ja kui meil koolis koertest juttu on, siis ma nagu otsin vigu või nii. Inglise keele tunnis õpime: "dobermanns are very angry dogs." No mis asja! Kaheksandale klassile sellist jura õppida! Ükski koer pole kuri, kui on hästi kasvatatud. Tõlgime tõugu: "collie" "kolliks" Nii oli ju vanasti. Tänapäeval ongi tõu nimetus collie ja mitte ainult. On pikakarvaline-lühikarvaline-habe-border collie. Need on neli erinevat tõugu ja mul on nii raske õppida lihtsalt kollit. Alaska malamuut on inglise keeles The Alaskan malamute, aga kui üks poiss küsis kuidas see tõu nimetus on inglise keeles ja õpetaja ei osanud vastata. Räägime "sheepdog" ühe pildi kohta. Ta kuulub sellesse rühma, aga see koer ise on border collie. See häirib mind nii kohutavalt! Mida teha?
Sinu kirju oli väga huvitav lugeda. On tore, et oskad asju nii täiskasvanulikult näha
Kuid saan aru, et mure on tõsine. Pole kerge olla emaga, kes käitub nagu teismeline ja on nii muutliku meelega. Kuid on näha ka, et Te armastate teineteist ja saate seda üksteisele öelda.
Miks täiskasvanud on vahel nagu lapsed? Või miks nad ärrituvad, pahandavad, õiendavad, solvuvad? Enamasti on sellise käitumise taga mõni mure (mis ei pruugi üldse olla seotud sinu või su õega), väsimus, ebakindlus või mõni muu negatiivne tunne. Mida siis teha?
Võiksid proovida kasutada aktiivset kuulamist. Ühesõnaga- proovid panna ennast ema "sussidesse" ja siis mõelda, mida ta tunda võib. Näiteks võib ta olla väsinud, tüdinenud, segaduses. Igatahes ei ole tal hea olla. Seda tunnet võiksidki talle tagasi "peegeldada" öeldes lihtsalt "Sa oled väsinud", "Sa oled pahur" jm. See pole tegelikult keeruline, sest need peegeldused ei pea pikad olema. Küll aga aitavad natuke maha rahuneda. Sama nippi võid kasutada isegi õega ja sõpradega. Peamine, et ise rahlikuks jääd.
Natuke tundub ka, et su ema on ebakindel ja arvab äkki, et ta pole piisavalt hea ema. Vanemad päris sageli mõtlevad nii, aga millegipärast ei ütle seda oma lastele. Küll aga võid sina emale öelda näiteks nii "Sulle tundub äkki, et sa pole hea ema? Kuid minu jaoks oled sa ikkagi parim. Armastan sind" . Või siis öelda midagi muud, mis sulle ema juures hästi meeldib ("Mulle meeldib, et sa oled..."). Igaüks tahab ju enda kohta head kuulda
Kui aga ema ütleb, et sina tead rohkem kui tema (ka see on ju märk ebakindlusest), siis võiksid meenutada, mis asju tema jällegi sinust rohkem teab. Võib olla on ka mõni teema, mis teid ühiselt huvitab, kuid te pole seda veel avastanud. Niiet räägi sina talle, mis sind huvitab ja küsi, mis teda huvitab.
Üks mõte veel, kuidas elu põnevamaks ja pingevabamaks teha. Tee emale ettepanek, et panete kirja kõik ideed, kuidas koos vaba aega veeta. Võtke ka õde kampa. Kirja lähevad KÕIK pähe tulevad ideed ja neid esimese hooga ei tohi hinnata ega öelda "oi seda ei saa ja toda ei saa". Kõik kirja ja alles siis vaatate koos üle, mis teile kõigile sobiks. Vahel võib sealt väga lahedaid mõtteid saada, et mida koos teha. Peaasi, et ideede leidmise ajal kõik ikka heas tujus oleks
