Ema läheneb mul 70-le, haritud, intelligentne ja muidu kena inimene. Sada haigust ja häda on tal kallal nagu selles eas ikka, sealhulgas aastaid juba liikumispuue, suur ülekaalulisus ja ebastabiilne närvisüsteem. Mu isaga nad lahutasid, kui olin teismeline. Ema oli sunnitud võtma mu käekõrvale ja astuma oma kodust välja. See kõik on muserdanud ja jätnud oma jälje. Olen oma ema ainus laps ning enam ei jaksa temaga toime tulla. Põhiline häda on meie omavahelises suhtlemises - tunnen tema pärast pidevalt muret ja püüan kõigiti olla talle toeks ja abiks, võimaluste piires teha tema elu kergemaks, kuid vastu saan ainult pidevat rahulolematust ja hädaldamist ja virinat, kui raske on elu. Emal ei ole vaja teha muud, kui muretseda iseenese pärast, valmistada endale süüa, vaadata telekat, kutsuda mõni sõbranna külla või telefoniga lobiseda. Kõik muu teen tema eest ära - koristan, pesen, aitan dushi all käia, teen sisseostud, maksan maksud... Tema aga ainult kaebab ja hoiab oma minevikust kinni. Kolisime ta endale lähedale, võtsime pangalaenu, remontisime oma kätega (mehega kahekesi) talle kena ja armsa väikese korteri, mis vastab ta vajadustele ja kus ta saab oma tugiraamiga liikuda, köögi lahendasime nii, et ta saab ühel kohal istudes kõik vajaliku ära teha, samuti vannitoas. Aegajalt teeme temaga koos väljasõite maale või sugulaste poole. See kõik on küll üks suur närvipinge ja vaev (pakkida tema liikumisraam jm abivahendid kaasa, lisaks kuulata pidevat hädaldamist ja tujutsemist, autos ei tohi raadio mängida ega lapsed suud lahti teha, küll on palav ja siis kohe külm, pidev kirumine küll poliitika küll mis iganes teemadel jne), aga teeme seda tema heaks siiski, et ta võiks natukenegi elust rõõmu tunda. Oleme ammu loobunud temaga vestlemast nagu täiskasvanu täiskasvanuga, sest sellest võib ainult tüli tulla, kui kellelgi on emast erinev arvamus. Jälgime väga tähelepanelikult, mida öelda ja kuidas öelda. Anname vastuseid, mida ta ootab. See kõik on pidev närvikulu iga päev. Meil on kaks põhikooliealist tütart, kellega on ta kontakti kaotanud, sest nad ei oska vanaemaga suhelda nagu vaja. Ja vanaema omakorda hakkab lastele ainult oma rasket elu kurtma ja kaebama ning rääkima kuidas ta ei taha elada ja kuidas kõigil oleks parem, kui saaksid hoopis haua peal käia. Lapsed kardavad teda. Väiksem (10-a) palub nuttes, et ei peaks vanaema juures käima ja ega ma enam ei sunni neid ka. Käin parem üksi, et peret säästa ja proovin kõigiti OK olla. Ainult jaks on otsas ja käed hakkavad värisema ainult sellest, kui näen, et ta helistab. Tihtipeale tõuseb tühjast asjast tüli, mida ei oska ette aimatagi. Ema on harjunud, et jooksen iga kell ta juurde, pruugib tal vaid helistada. Küll tundub, et süda "enam ei tööta", küll on "kohe nii raske olla" või lihtsalt "tule ja räägi minuga, ma olen nii üksi kogu aeg ja õnnetu". Nagu üks hellik laps. Probleem on selles, et keelduda ei või ma kunagi, siis on kohe metsik hüsteerihoog kohal, mille tulemusena "võib kohe veresoon peas lõhkeda ja siis tuleb halvatus". Tema arvates peaksin jooksma ka töö juurest, kui tal on vaja. Kui teatan, et saan teda aidata niimoodi, et helistan arstile ja ta tuleb vaatama, siis see variant ei sobi, järgneb pahandamine, milleks jagub jõudu küll ja küll. On ka kiirabibrigaad sõimata saanud, nii et särtsub. Ka mul on selline trall mitmel korral närvi mustaks ajanud, olen ukse kinni löönud ja lihtsalt ära tulnud. Seejärel helistab ema mulle ja teatab, et ta ei taha mind enam kunagi näha ja ma olen üks häbematu elukas ning tema nüüd teab küll mis tema teeb, et ta kellelgi enam koormaks ei ole... Seejärel keerab uks lukku, et keegi sisse ei saaks ja sööb pihuga rahusteid, nii et mitu päeva ei tea ööd ega mütsi. Ja mina olen see, kes ei saa hetkeski rahu ega öösel sõba silmale, sest ma ei tea, mis seisundis ta parasjagu on, kas vererõhu-, südame- ja suhkruravimid on õigel ajal võetud (tal on muuhulgas diabeet, mis nõuab täpset toitumist ja ravimi võtmist). Rahusti mõju all aga ei mäleta ta midagi, ei tea, kas sõi, milliseid rohtusid ja kui palju võttis, kas keeras elektripliidi välja või mis iganes. Helistan siis iga päev ja katsun jälle asja siluda ja palun andeks, et olen oma suud pruukinud, et ainult olukord kuidagi stabiliseeruks. Tema nagu ei märkagi, et miski on ka hästi, mis ta ümber toimub. Põikan iga päev pärast tööd ta juurest läbi, et paar sõna rääkida või midagi korraldada (kui asjad kukuvad maha, siis ei saa neid kätte ja tihtipeale läheb veekruus ümber või on lihtsalt nututuju jms). Lähen ja lohutan. Seejärel kodus valan selle pinge oma laste ja pere peale välja. Ema on aastate jooksul korduvalt käinud psühhiaatri juures, kes soovitab tungivalt teha pikki antidepressandi kuure, lisaks pidevalt nõrka rahustit. Ostan emale rohud välja, seejärel loeb ta patsiendilehelt, et need on vastunäidustatud mõne haiguse puhul, mis tal esineb ja kõik rohtu ei võta. Teatab, et tal on juba niigi palju tablette, rohkem ei jõua võtta. Meeleolu aga kõigub seinast-seina. Annab ise ka endale aru, et halb on niimoodi olla, kuid lahendust ei ole. Ma olen nii tüdinud ja otsas sellise jama tõttu. Samuti mu pere. Ei oska kuidagi enam olla. Selline tunne tuleb aegajalt, et oleks tõesti parem kui teda poleks, kuigi oleme olnud emaga väga lähedased ja head sõbrannad kunagi. Tahtsin kusagil ennast tühjaks rääkida. Tänan kui keegi leidis mahti lugeda.
Teie kirja on pikitud palju erinevaid tundeseisundeid lähedust, kurbust, viha, arusaamatust, tüdimust. Olete oma ema heaoluks teinud kõik endast oleneva, kuid abisaaja on endiselt rahulolematu. Võimalik, et Teie emal diagnoositud depressioon on see, mis mõjutab olulisel määral tema käitumist ja tundemaailma ning ei lase tal ümbritsevast rõõmu ja naudingut tunda.
Kindlasti olete tuttav terminiga läbipõlemine. See pole seotud ainult stressitekitava töö või teatud liiki elustiiliga. Läbi võivad põleda ka inimesed, kes hoolitsevad kroonilise haigusega lähedase eest. Tihti arvatakse, et kui oma lähedast väga armastada ja tema eest hoolitseda, siis läbipõlemist ega väsimust ei teki, kuid tegelikult on just siis see väga tõenäoline. Läbipõlemise vältimiseks on oluline tõsta eneseteadlikust ning õppida tasakaalustama hoolitsust haige ja enese eest.
Heitke pilk viivuks endasse ja mõtisklege kas te ema abistamise käigus ehk olete unustanud iseennast, oma vajadusi ja puhkust.
Sa pole midagi valesti teinud ega tegemata jätnud kui silmas pidada ema eest hoolitsemist. Pigem oled jah unustanud, et oled mitte ainult tütar vaid ka ise ema ja abikaasa.
Sinu kirjast jääb mulje, et su ema on üpris adekvaatne ja teadlik oma haigustest ja samas ka teadlik mida ta tohib teha ja mida mitte. Seega on su üleliiane muretsemine ju asjatu. Milleks muretseda asjade pärast mis võivad juhtuda??? Mõtle probleemile siis kui see käes on.
Su emal on mitmeid haigusi ja seega väga palju rohtusid korraga võtta. Üks rohi aga kipub teist segama ja nii ei oskagi keegi siin elus ette ennustada kuidas säärane "kompott" pikapeale su emale mõjub. Seega soovitus sulle:
- tee nädalaplaan ja teata emale millal sa saad tema juures käia (mis juhtub, kui iga päev ei käi?)
-oled sa ainuke, kes ema eest hoolitseb või on ka muid variante?( õed,vennad, sugulased)
- räägi sots. töötajatega. On ju võimalus, et sots. töötaja käib mõnel päeval nädalas ema vaatamas
-lõpeta enese süüdistamine, see teeb kahju ainult sulle
-paljude rohtude koosmõjul võivad emal tekkida nn. segasusehood, mil ta ei aja adekvaatset juttu. Mõttetu on vaielda siis ju.
-Sa ei saa sinna midagi parata, et ema on haige, sest nii on see lihtsalt läinud ja keegi pole süüdi.
-ema ei saa/oska oma käitumist enam muuta aga sina saad.
-vanemaks saades võib hakata ka demenstus ligi hiilima.Sellest saad aru, kui emal hakkab lähiminevik ununema ja meeles on hoopis lapsepõlves või nooruses juhtunu.
-näha oma ema muutumas järjest jonnakamaks ja haigemaks on väga raske. Mõtle mis sind aitaks ja palu kelleltki abi.Abi palumine ei ole ise mitte hakkama saamine. Säärane olukord käib ühele inimesele üle jõu lihtsalt.
Pea plaani ja säästa oma närve. Ei taha sa ise ju rohtusid hakata võtma!
Jõudu ja jaksu soovides
Tänan teid siinse toetuse eest! Püüan ikka vahel ka abi küsida, kuid võõra inimesega kipub asi keeruliseks minema. Pereõde meil käib, on väga tore ja armas inimene, käib üle kahe nädala ema vaatamas ja analüüse tegemas, soovitamas ja toetamas. Super kohe! Ema ka täesti usaldab teda ja ootab. Leidsin lisaks ühe rõõmsameelse mammi, kellega saaks ta ülepäeviti õues käia jm abisatmist korraldada, mammi on nõus hakkama hooldajaks ning vallast saaks ka raha. Elame äärelinnas vaikses kohas, on rohelust ja aiamaa. Seal jalutab ka veel üks pooleldi halvatud papi iga päev, kes ei häbene sugugi enda liikumist (lihtsalt julgustav näide). Mu ema aga põeb oma paksust ja koperdamist sedavõrd, et ei taha kuidagi õue minna. Leiab kõikvõimalikke põhjendusi kuhjaga. Kahel korral käidi selle mammiga, siis pöörasid hirmsasti tülli, kuna too hakkas oma soovitusi jagama. Emal on vaid kinnisidee minna koos meie perega maale, kus on meil suvekodu. See on mu sünnikodu, mille vanemad oma ajal rajasid. Elu läks nagu läks, ema pidi sealt lahkuma ja kõik jäi pooleli. Nüüdseks on isa kolm aastat surnud ja maja minu hooldada ning ema tahab igal võimalikul hetekel ainult sinna tagasi või seal kasvõi 10 olla. Kõik tema mõtted on ainult selle koha küljes kinni ja peaaegu on võimatu teda sealt eemale tirida. Igal nädalvahetusel käib meil kemplemine ja nutt, et võtku me teda maale kaasa ja tema peab saama seal olla ning mingi põhjendus ei ole piisav, et mitte nii toimida. Meil kusjuures pole oma transporti, on aegajalt kasutada mehe tööauto ja see seab oma piirid, lisaks veel see, et seal on kemps väljas, kus ta ei saa käia, st tuleb kaasa vedada potitool, tugiraam ja kepp. Me ei suuda talle selgeks teha, et iga kord me teda kaasa ei võta. Ta ripub nuttes mu varrukas ja anub ja palub, nii et seda on raske kuulata ja lihtne on mul ennast süüdi tunda, kui pean ära ütlema. Pean ju ka mehe võimalustega arvestama ning lapsed ei ole sel juhul nõus meiega tulema, sest alati läheb mingiks õiendamiseks. Ema aga saab keeldumise peale ainult pahaseks. See on veel pehmelt öeldud. Pigem järgneb trall, mida eespool kirjeldasin. Mõistus on otsas. Aidake palun olukorra lahendamiseks ajurünnak korraldada.
ei tunne põhjalikult olusid, aga kas mul on õigus, et see maakodu on teie elamisest kaugel. ehk saaks ema kellegagi sinna maale suveks elama sokutada. võib olla oleks tal vaja seal mõned nädalad olla, et veenduda, et ta ei tule maal toime. valdan natuke seda vanainimeste teemat, hooldasin üht pärakuvähihaiget tädikest mõnda aega. tead, polnud hullemat inimest tema jaoks kui ta oma tütar. kõik mis too tegi oli halvasti tehtud. poeg, kes ema aasta aega vaatamas ei käinud, kes maad ja metsa päris, oli tema jumalus. ei tea, mis värk nende emade-tütardega on, mul veel ema füüsilist abi igapäevatoimingutes ei vaja, aga vaimselt istub mulle ikka pähe küll. nutan samuti patja, sest endal nooremad lapsed veel koolieas. ühe mutiga, kes hakkas viha pärast vanni kakama, et tütar koristaks, tegime okiteraapiat: ütlesime, et kui ta on vaimult nõnder, siis tuleb ta hullude hooldekodusse paigutada. järgmisel päeval oli ta vait ja mõtlik, edasi käitus kui tupsununnu. julm ütlete, ei ole. vanad inimesed on tihti väikelapse tasandil ja panevad piirid proovile. pereõde andis kasulikke näpunäiteid, jälgi neid kindlasti. ja anna teada kuidas läheb, see ei ole tüütamine.
Ema soov olla maal on tegelikult igati mõistetav, kahjuks ei adu ta mida see sinu perele tähendab. Kas ema oleks võimeline üksinda maal suvel olema? Kas oleks võimalik emaga kokku leppida, et näiteks viid ta maale üheks kuuks, sellisel tingimusel, et ta iga päev ei helista ? Kas sinu hing saab puhata kui ema on kohas kus ta niiväga olla tahaks?
Jah, Wc on väljas aga suvel on see kannatatav olukord ja kui veel potitool olemas siis see mure murtud.
Kardan vaid, et sa pead siis ise maal sagedasti käima hakkama, sest ta ei anna sulle ka siis "rahu".
Aga ma loodan väga, et eksin.Ega enne ei tea kui pole proovinud.
Päikest
