Minu pereringis on läbi põlvkondade olnud nii, et mehed on mingil alal kuldsete kätega ja nö. hea tehnilise taibuga. Eriti mu isa, kelle jaoks ükski töö ei ole võõras. Ka mu õe mees on sama tüüpi ja isa muidugi hindab õemeest sellepärast väga kõrgelt ja suhtub temasse alati väga sõbralikult. neil on alati mingi ühine jututeema, mis puudutab ehitamist, autosid või muud seesugust. Kuid mu oma mees on hoopis teisest puust. Teda huvitab poliitika, sport, ajalugu ja lapsed. Ta ei oska maju ehitada ega autot remontida, töötab kontoris. Kodus teeb sageli kogu perele süüa ja tegeleb lastega. Siit ka probleem- mu isa suhtub temasse väga külmalt, isegi üleolevalt. Ta ei pea mu abikaasat "õigeks meheks". Ma tean, et seljataga mu isa ja õemees naeravad mu abikaasa üle ja seltskonnaski visatakse sageli selleteemalisi nalju. Ka mulle on tehtud õelaid märkusi, et näe missuguse sa nüüd omale oled leidnud. Ma ei leia mõistmist ka oma emalt ega õelt, kuna nemad kaitsevad loomulikult oma abikaasasid. Alguses ma ütlesin mehele, et ärgu pangu tähele, kuid aja möödudes on see muutunud väga häirivaks. Isegi niivõrd, et oleme hakanud vältima mu vanemate külastamist ja ka mu õemehega kohtumist. Ma olen oma mehega väga õnnelik. Me armastame ja hoiame teineteist väga ja meil on ka laste kasvatamises (neid on meil kaks) ühised vaated. Me tülitseme ainult tõeliselt oluliste asjade pärast ega ütle teineteisele kunagi halvasti, isegi tülitsedes mitte. Kuid oma vanemate, õe ja õemehe vastu tunnen järjest suuremat vimma, isegi viha. Nad naeravad minu ja mu mehe väärtushinnangute peale ja peavad meid üldse igati imelikeks. Näiteks peame mina ja mu mees koos lastega ajaveetmist tähtsamaks kui suurte rahade kokkukraapimist ja igasugune lähedaste inimestega "kauplemine" on meile vastuvõetamatu. Nemad sellest aru ei saa. Ma olen oma sugulaste käitumise pärast sisemiselt väga pinges. Kuigi ma mõistan, et mu oma perele on parem, kui ma nendega võimalikult vähe suhtlen, kuid teisest küljest tunnen end kogu aeg reeturina. Et olen justkui selja pööranud oma vanematele ja nende "õpetustele". Seda on väga raske taluda ja kohati on mul tahtmine igasugused suhted nendega lihtsalt igaveseks lõpetada.
Mida teha? Kuidas käituda?
Hm mis Sa ikka lõpetad, käi seal üksinda. Ja ütle konkreetselt ja julgelt, kui ei lõpe teiste inimeste arvustamine ja mingisuguste hinnangute andmine, ei suhtle enam iial. Siis vaata, kas jätkavad sama taktikat või ilmselt irvitavad seljataga.
Asi ongi selles, et ma ei taha enam neile külla minna ja leian end sageli mõtlemast: oleks, et neid lihtsalt enam olemas ei oleks. Ma olengi viimasel ajal vanemate pool üksi käinud, aga kui ma seal siis istun, mõtlen ainult oma mehe ja laste peale ja tahan ära koju. Viimasel ajal ongi niimoodi, et kui nad külla kutsuvad, leian ridamisi vabandusi, et mitte minna. Õde juba küsis, et kas ma väldin neid. Ja pinged muudkui kasvavad. Kui ma õele üritasin selgitada, et mulle ei meeldi isa vaated ja see, kuidas mu abikaasasse suhtutakse, siis vastas ta mulle, et teen sääsest elevandi ja paisutan asja üle ja et keegi ei mõtle tõsiselt neid "väikseid nöökeid". Kui ma isaga sel teemal rääkida üritasin, siis ta lihtsalt naeris ja õigustas ennast väitega "noh, mis teha, isa on nagu on ja ärge siis kohe pahandage sellepärast". ??? Mul on üldse väga keeruline neile midagi seletada, kuna olen peres noorim ja ükskõik, mis teemal parajasti jutt käib, ei huvita minu arvamus kedagi, sest olen ju "see väike ja rumal". See kõlab võibolla uskumatuna, kuid just nii mu pereliikmed minusse suhtuvadki. Mis sellest, et olen täiskasvanud ja elan ammu oma elu.
Küll on tore, et sul nii hea mees on!!
Juba piiblis on kirjas, et kui naine abiellub siis hoiab ta mehe poole
Sa ei saa sinna midagi parata kui su oma suguvõsa nii lühinägelik on. Kas sa emaga ka ei saa rääkida? Ja kuidas on lood su abikaasa vanematega?
Lävi nendega kellega tunned et oled keegi ja sinu juttugi vähemalt kuulatakse. Loo enda perele traditsioonid ja kutsu külla inimesed kellega meeldiv koos olla.
Las koerad klähvivad, sinu karavanil on raudjalad all!!
need pehmed mehed, nn.fliisimehed ongi praeguse aja märk. see macholik hullus hakkab üle minema ja vee peale jäävad need, kes hindavad naisterahvast kui võrdset. Viimane kommenteerija ütles olulise ära, tahtsin ainult oma poolehoidu avaldada teie tublile perele.
Tere Anna-Maria,
Teie kirjutatud lugu räägib erinevatest väärtushinnangutest ja nende aktspeteerimisest/mitteaktsepteerimisest. Teil on oma põhimõtted ja teadvustatud väärtused, mida järgite. On imetlusväärne, et te pole muutunud oma seisukohti suurema grupi (teie vanemad, õe perekond) survel. Väga tihti samalaadses konfliktolukorras, kus enda väärtused põrkuvad oluliste inimeste arvamusega, võib juhtuda et olukorra lahenduseks võetakse teiste arvamused väärtused üle. Näiliselt võib tunduda see hea lahendusena, sest väliselt on ju konflikt justkui lahenenud ja kõik justkui rahul. Kuid sellise olukorra tulemuseks, kus me ei järgi ennast vaid võtame omaks teiste hoiakud/väärtused, on sisekonflikt, mis võib olla vägagi kurnav ja ennasthävitav.
Olete püüdnud selgitada oma lähedastele, et nende suhtumine on haavav ja kordaminev. See pidanuks selgitama neile ka olukorda, miks kokkusaamise rõõm ja tahe Teie pere poolt nii suur enam pole. Kui pereliikmete juurest ei leia mõistvust ja tolerantsi, vaid agressiivsust (ja see, mis Te kirjeldate on agressiivsus) siis on mittesuhtlemise soov igati arusaadav. Igasugused pere ja lähisuhted ei saa põhineda võimul on see enamarvamuse võim vähemarvamuse üle vms, samuti on lähedased inimesed üksteise tunnetest hoolivad (seega kui üks osapool tunnistab, et mingi käitumine/suhtlemine on hingeminev, siis peaks järgnema sellele mingisugune korrektiiv). Olete olukorra mõista andmiseks omalt poolt tublisid samme teinud (pole üldse teab, mis kerge tunnistada lähedastele, et nende käitumine on solvav), nüüd on vaja teisel poolel ehk aega olukorra tõsiduse mõistmiseks. Kui õde või vanemad küsivad veel, kas Te olete neid vältima hakanud, siis soovitaks jätkata oma ausameelsust ja rõhutada, et see suhtumine Teisse, Teie abikaasasse ja Teie peresse tervikuna ei ole Teie jaoks nali/kergemeelsus, teil pole lõbus ja need olukorrad on Teile väga ebameeldivad ja rasked. Inimesed on erinevad - on loomulik et inimesed olles samas olukorras tajuvad öeldut erinevalt ja neil on/tekivad erinevad tunded. Lähedased inimesed hoolivad teiste tunnetest ja ei alaväärista teist erinevate hoiakute pärast. Aktsepteeritakse teist sellisena nagu nad on.
Teie kirjast nähtub, et Teie olete valmis aktsepteerima oma lähedasi, kuid teine pool vajab olukorra mõistmiseks veel aega.
Kannatlikust ja kindlat meelt Teile,
Angela Jakobson
Algne teemapüstitus on juba vana. Kuid ma tahan kiita Ann-Mariat kel jätkub julgust hoida end oma mehe poole, ning mõistab, et tema pere on siiski see kus ta on abielus ja kus tal on lapsed. Kahjuks minu naine seda ei mõsitnud, tema vanemad olid talle tähtsamad kui tema pere ja lapsed.
vahest võiksid mehed ka nii tunda, et oma pere on see mis ise sai loodud ja mitte hoida väga kiivalt oma vanemate ja õe poole. Eriti veel kui need kipuvad pähe istuma. Peaks ikka ennast kokku võtma ja suutma ei öelda, mitte jooksma iga pisiasja pärast kohale. Kes siis enda kodus asjad joonde ajab, kas abivalmis naabrimees. Imelik, et poegade emad ei taha tihti sellistest asjadest aru saada, meele teeb mõruks. See emaarmastus(või siis ka armukadedus minia suhtes) poja vastu on ikka nii suur, et ei saa pojast kuidagi lahti lasta, mis siis, et viimane juba 20. aasta ringis abielus olnud. Tahaks ikka olla kõige tähtsam naine tema elus. Kurb, ämmale ütlemisest pole ka mingit kasu, sest see ei jõua kohale. Vastatakse ainult mingi mõtlematusega. Tuleb tihti leppida lihtsalt olukorraga. Olen lihtsalt kangekaelselt harva suhtlema hakanud. Milleks tekitada ise endale stressi.
Kuna olen ka poegade ema, siis püüan mitte unustada seda, mis mulle minu elus pole meeldinud ja vältida seda, et minust ei saaks sellist ämma nagu on minul. Ka poistele olen õpetanud, et abielludes on esimesel kohal nende pere mitte ema ja isa. ja et nad suudaksid oma elu elades meile ei öelda, mitte ei jookseks oma pere kõrvalt kõiki meie soove täima, mis aga vähegi pähe tule ja olenemata kellaajast (nagu on minul). Kõigepealt ikka om pere- naine ja lapsed ja siis ülejäänud. ka ahvivaimustusest oma poegade suhtes tuleb lahti saada. Kui neil ükskord pered loodud ,siis loodan väga et suudan nii teha nagu olen neile õpetanud. Ja seni kuni on endal käed jalad terved tuleks ikka ise oma asjadega hakkama saada, mitte teisi kiusata. Austa oma laste peret ja soovi neile head , usun, et siis on ka suhted normaalsed. Edu kõigile praegustele ämmadele ja tulevastele.
Tegelikult see pole ju nii keeruline. Ei tohi lihtsalt ära unustada- ÄRA TEE TEISELE SEDA MIDA SA EI TAHA ET SULLE TEHAKSE.Õppigem kasvõi sellest halvast, mis meile on osaks langenud ja ärme ela seda tulevikus oma laste perede peal välja. Milleks ajada ise asju keeruliseks. elu on niigi lühike, et seda igasuguse jamaga täita.
