minu pisike lugu veidi erineb eelnevatest ämmade lugudest. asi nimelt ka selles et minu ämmake uurib ja pärib pidevalt meie tegemiste kohta, eriti aga meie 1 aastase lapse kohta. kuidas ta sööb, kui palju väljas käib ja kui haige või terve ta on. siiani olen ilusasti talle oma muredest naiivselt ära rääkinud kuid nüüd tuleb välja et tema arvates ei kõlba ma yldse kuhugi ja kui ma midagi oma õigustuseks ütlen siis ta ei usu mind, ikka ajab oma mula. paistab et tema on see kõige parem ja osavam ema kes yldse maamunal elanud on. point on aga kogu loo juures see, et meie juures elab ka mehe õde, kes on minuga sama vana. ta käib tallinnas tööl ja selle ka elab meie juures. tuli välja et tema kannab rõõmsalt kõik viimse detalini minu ämmale ette, kõik mida me siin teeme või ei tee ja abosluutselt kõik mis puududtab last. kusjuures enamik asju on tal endal juurde lisatud et asi võimalikult trastiline näiks. juba saime karjutud yksteise peale siis ma palusin andeks ja rausin maha, karjumise hoos muidugi jõudsin ta siit välja ka visata, siis aga palusin rahulikult jälle andeks. rääkisin talle et nii pole ilus ja õige teha et ta siin meie juures elades meist kõigile patrab, kui endal pole lapsekasvatamisest aimugi. seega minu ämm teab meist kõike. ja see jubedalt häirib meid, aga eriti mind. mida teha inimesega kes ytleb et tema lubadused ei maksa midagi ja et see on tema kohus oma emale kõik meist ja eriti lapsest ära rääkida? ja mida teha ämmaga kes sind lihtsalt keeldub uskumast. kõige enam ajab mind marru mõte et nemad täitsa tõsiselt näljutan oma last ega vii teda kunagi õue ega võta teda kunagi sülle. see tuleb muidugi sellest, et mu poja on lihtsalt kehva isuga ja paneb mindki muretsema, ja selle tõttu on ta ka jõle kahvatu, aga ämma juures pidavat ta lausa õgima, nende sõnade järgi. ja see et ma last sülle ei võta kui ta nutab tuleb yhest intsidendist kui laps jonnis ja sülle tahtsi kui autoga sõitsime(ta teeb seda alati kui autoga sõidame, sest talle ei meeldi turvatoolis istuda, aga tema turvalisuse pärast ei saanud ma tema jonnile ju järgi anda),muidugi kandis mehe õde ka selle varsmalt ette ja nüüd arvavadki et ma ei hooli oma lapsest yldse. olen nii suures segaduses. mai oska enam asjast midagi asrvata. mina isiklikult ei taha kellegagi tylitseda, just lapse pärast. kas tõesti pean lihtsalt asjaga leppima ja tegema näo nagu kõik peabki nii olema???ongi tekkinud juba selline tunne nagu oleksin maailma kõige halvem ema ja et äkki tõesti ei anna ma oma lapsele piisavalt syya või ei mängi temaga nii palju kui vaja, kuigi mina ise olen seda meelt et laps peab õppima natukene olema ka iseseisvalt...no mida imet ma tegema pean????
Niisiis, Teile on jäänud mulje, et ämm ja meheõde pärivad-uurivad lapse järele selleks, et tõestada Teie ebaõnnestumisi emana, kuigi algul lootsite, et vähemalt ämm näitab osavõtlikust ja soovib aidata. Samuti olete nördinud meheõe käitumisest ning täiesti mõistetavalt ajab see vihale, kui Teie kohta levitatakse lausa väärinfot. Kindlasti ei tõesta teiste arvamus, et te pole oma lapsele parim ema. Õigupoolest, miks Te peaksite üldse kellelegi tõestama, et hoolite oma lapsest, muretsete temasöögiisu ja tervise pärast ja soovite talle parimat ning tunnete oma last paremini kui keegi teine. Vajadusel pöörduge arsti juurde, kui vajate asjatundliku nõu lapse tervise küsimustes.
Olete väga kannatlik olnud ning soovite säilitada ka ämmaga häid suhteid ja mitte tülitseda. Näib, et pinged teie vahel võivad siiski jätkuda ning seetõttu tuleks üks tõsine jutuajamine maha pidada nii ämma, kui meheõe ja küllap vajate tuge ka oma mehelt.
Väljendage ämmale tunnustust, et tunneb huvi lapse vastu ja muretseb, et temaga on kõik korras (kui see on Teie poolt siiras suhtumine, vastasel juhul võib kõlada ka irooniana) ning esitage oma arusaamad veendunult ja järjekindlalt, et saate hakkama emana ning olete häiritud sellisest abist ja tähelepanust ning miks ka mitte tuua näiteid (käitumise kirjeldusi, fakte ja hinnanguvabalt), mis on loonud umbusaldust ämma ja meheõe suhtes ning ei mõju Teie silmis heasoovlikult. Väga oluline on teha seda mina-sõnumi abil (nt. ma olen väga pettunud, kui kuulen väärinfot enda kohta ning ma ei saa aru teie kavatsustest; mind ei aita oma lapse eest paremini hoolitseda, see kui kuulen enda kohta selliseid jutte nagu seni ; ma kavatsen ka tulevikus olla hea ema ja ma usun, et saan hakkama ning tunnen oma lapse vajadusi ja eripära kõige paremini jne. ). Hea, kui suudate jääda selle juurde, mis puudutab Teie tundeid, arusaamu ja vajadusi ning püüate vältida hinnanguid ja kriitikat teiste kohta. Sel juhul ehk õnnestub pingeid mitte suurendada ning siiski oma tahtmisi väljendada.
Muuhulgas uurige ka ämma kavatsusi, mida taotleb tegelikult, mis on tema senisel viisil teie pereasjadesse sekkumise eesmärgid ning kuulake ära (väljendage aktiivse kuulamise kaudu, et saate aru, mida ta tahab öelda, kuid oma seisukohti ja vajadusi väljendage jätkuvalt mina-keeles).
Edukaid läbirääkimisi ja kindlustunnet pingeliste suhetega toimetulekuks.
Mind huvitab, mil moel Te saite teada, mida ämm Teist arvab. Teil pole vaja end kunagi ämma ees õigustada. Ärge peljake seda, mida meheõde näeb ja räägib, sest see on tema probleem, et ta asju ei mõista. Te ei pea talle musterperekonda mängima. Elate oma elu ja tema tegelgu oma probleemidega.
Usun, et meheõde peab igal juhul välja kolima, Tallinnas töötav üksik inimene peaks suutma tuba üürida. Ta oma elu tahab samuti elamist, vaevalt, et ta oma sõpru Teie pessa toob.
oeh....nüüd on see asi mõnda aega olnud ja toimunud ning asi on jõudnud selleni, et isegi kui mina olen yritanud leppida ja asja ära klaarida, siis ämma poolt olen ma põlatud inimene ning nende juurde ma enam oodatud ei ole. muiudgi kahju, sest sellega seoses ei saa ka minu mees sinna minna, sest üksi ta minna ei taha ja seega ei näe nad enam ka oma lapselast, aga eks see oli ja on nende enda valik.
teada sain ämma arvamuse enda kohta otse temalt, ta ise ytles mulle seda mida minust arvab. eks see on tegelikult, nagu nyyd selgus, algusest peale nii olnud, et ma talle pole kunagi meeldinud ja nende arvates olen ma üleüldse oma mehe elu ära rikkunud jne jne....mina aga olen tasakesi alla andnud...
mehe õde aga elab siiski meie juures, lubadusega et enam ei kanna ta oma emale midagi ette(no mina seda muidugi ei usu). samas, mai saa sinna ka midagi teha, sest vastasel juhul teevad nad kõik et mind ja mu meest lahku ajada ja minult ka laps ära võtta....njaaa....parem vist olen vakka:/
kõlab nagu seebikas, aga see tõesti on nii...ausaltöelda, ajavad nad mind vaikselt oma jonniga ja mai tea mis ime asjadega ja suure vihaga juba naerma, sest see on koomiline...ju?! aga jah, olen vakka, sest ämmast võin ausalt kõike uskuda
