Mul on üks suur mure ja mai oska midagi ette võtta....
Nimelt mu vanemad ei salli mu poissi ja selleks on lihtne põhjus, sest ta on mu õe mehe sõber. See oli umber 5 aastat tagasi kui mu õde tutvus oma mehega, sel alaj käis ta kutsekoolis, kuna õe mehe nimi on venepärane ei sallinud nad poissi ja ei lubanud mu õel ka taga suhelda, mitte et mu vanemad mingi rassistid oleks aga lihtsalt nad ei salli venelasi (tegelikult mu õe mees pole rahvuselt venelane, nimi lihtsalt). Nii siis teema juurde tagasi; Mu õde õppis Lõuna- eestis koolis ja poiss elad Põhja- eestis siis oli nende suhe pikamaa suhe ja neil oli võimalus vaid siis kokku saada , kui kumbi neist nende juurde sõidab ja kuna vanemad ei sallinus seda poissi siis otsustas mu õde kooli ajast poisil kylas käija ja kooli tõõ jäi taha plaanile, ja lõpp tulemuseks oli see et mu õel jäi kool pooleli ja kui ta 18 sai siis otsustas ta kodust ära kolida poisi juurde, vanematega tylli minnes. No ja sellest ma saanu aru mingil määral et oma armsama pärast tuleb võidelda. Nüüd on neil juba aastane poisslaps, kuigi jh nende elu pole just kõige roosilisem olnud, nimelt on neil tihti rahaprobleeme ja õemees on hakanud jooma ning on ka paarkorda õe vastu kätt tõstnud:S:S aga õe koha pealt on armastus pime. Mu õde saab vanematega ikka mingil määral läbi ja käi ka külas.
Nüüd siis minu probleemi juurde: Ma ise olen 20. Nimelt ma olen hakanud õe mehe yhe sõbraga lähemalt suhltema, ja nyydseks oleme juba kuu aega käinud. Aga kõige suurem probleem on selles et tai meeldi mu vanematele, kuna ta on õemehe sõber ja nüüd vanemad arvavad et kui ma taga edasi suhtlen siis rikun oma elu samuti ära kui mu õde (mai saa ju öelda et õde on õnnelik), et jätan kooli pooleli ja kolin ei tea kuhu. Aga ma tean et minu poiss pole selline, tal on ausad kavatsused ja mai kavatse kooli pooleli jätta, mingi poisi pärast. Ma õpin tartus ülikoolis ja mu poiss on juba kolm aastat tallinnas elanud a tahab minu pärast nyyd tartu kolida et minuga rohkem koos olla, kuna me ei taha pikamaa suhet. Muidu oleks kõik tore ja korra kui mu vanemad ei rikuks asja nad ei taha samuti et mu poiss mulle koju kyll tuleks ja sellest on meil päris mitu tyli olnud, ennem olen ma vanematega suht hästi läbi saanud. Aga nyyd on hakanud poisi pärast probleeme tekkima. Vanemad ytlesid et selle vastu pole neil midagi kui ma poistega suhlten, peaasi et ma õemehe sõpradega ei suhlte.... Ja et vanematega mitte tylitseda valigu kellega suhtlen. Nüüd mai teagi mida peale hakata, kas käituda vanemate meele järgi või võidelda oma armsama pärast?
Kui kellegil on olnud sarnast probleemi siis aidake mind....
Tülitsemine vanematega ei tee asja paremaks. Proovi nendega rääkida hoopis nii, et tüli ei tekiks st. Sa ise väldid tüli tekkimist sellega, et valmistud selleks vestluseks väga hoolikalt. Mõtle läbi kõik see, mida Sa oma vanematele öelda tahad (pane kasvõi kirja), ära lase mingil juhul emotsioonidel võidutseda, vaid jää igas olukorras rahulikuks ja jätka ise vestlust rahulikult ka siis kui vanemad peaksid häält tõstma. Tuleta oma vanematele meelde, et oled saanud täiskasvanuks ja soovid nendega kõigele vaatamata endiselt hästi läbi saada. Peaasi, ära nõua, ära süüdista, ära esita ultimaatumeid ja jää rahulikuks hoolimata vastaspoole reaktsioonist. Päikest!
Kui nii sõnastada kas vanemad või noormees, siis on see väga tõsine dilemma. Loodetavasti ei kujune asi siiski kes-keda võitluseks. Igal juhul saaks keegi kannatada ning oleks pettunud. Olen täiesti nõus, et igal juhul tasub proovida nii, et ei seataks vastastikku ultimaatumeid ega ähvardataks suhteid katkestada. Teil on täielik õigus oma tunnetele ja suhetele ning samas on oluline ka armastus ja austus vanemate suhtes, kes tegelikult soovivad ju Teile parimat. Igati positiivne ja tore tõdemus, et Teil on omalt poolt säilinud mõistev suhtumine vanemate seisukohtade suhtes. Küllap olete seda ka neile väljendanud ja võimaluse korral tehke seda ka edaspidi, st annate teada, et saate neist aru (te muretsete minu pärast ja kardate, et ma ei võta õppimist tõsiselt, saan aru, et olete pettunud selles, mis õega juhtus ning püüate mind kaitsta vigade eest jms.).
Oma huve ja vajadusi tuleb Teil järjekindlalt väljendada ja seda ikka mina-keeles. Näiteks: mulle on tähtis minu suhe oma noormehega ja ma ei pea õigeks oma tundeid eirata; mulle on tähtis hoida suhted ka Teiega, ma hoolin Teie arvamusest ja murest; minu arvates on ebaõiglane arvata, et see noormees on vastutav minu õe kooli pooleli jätmise eest, jne.
Seega on oluline mõista ja aktiivselt kuulata oma vanemaid, kui nad protesteerivad ja muretsevad ning seista oma vajaduste eest mina-sõnumi kaudu kuidas see teile mõjub, mida tunnete, mida vajate ja mida väärtustate.
Kui vanemad soovivad Teile parimat ja Teile on ka tähtis suhete hoidmine, siis võib ju selles vastuolulises olukorras (erimeelsus ka väärtustes?) pöörduda pereterapeudi poole ja koos arutleda ning jõuda mõistmisele.
Edu ja jätkuvat head tahet Teile!
