Olen abielus ja meil on kaks last (4a,2a). Elame mehe vanemate vanas majas, ise nad kolisid juba tükk aega tagasi maale ning jätsid maja meile. Probleem aga selles, et ämm käib meil nüüd revideerimas, kui hea naine ma tema pojakesele olen. Visatakse vihjeid pidevalt, et kas sa koristad ka (lapse mõned mängu asjad on põrandal vmt). Olen ise väga puhtuse armastaja, kuid alati ta leiab midagi, mille kallal norida. Lapsed ju mängivad ja ikka on asjad natuke laiali, isegi kui iga poole tunni tagant koristada, Terve päeva pesen, kraamin, teen süüa ja siis tehakse veel märkusi, et ma justkui ei tee midagi. Väga väsitav on selline olukord, kuna mul ei ole oma kodu tunnet ja tunnen end kui täiesti väärtusetu olendina. Kui ma midagi ümber korraldan või muudan, siis tabab mind kurjakuulutav pilk. Mees ütleb, et ma reageerin üle ja ärgu ma pangu tema ema tähele. Kuid seda inimest on raske mitte tähelepanna ja mitte südamesse võtta tema solvanguid.
Tere!
Olukord, kus mehe ema käib Teie elu pidevalt revideerimas ja korraldamas segab ja häirib teie elu. Kui selline olukord jätkub, siis on peagi ohus Teie suhted oma mehega ja kannatab Teie enda psühholoogiline tervis. Sellised situatsioonid on väga delikaatsed, sest elate ju võõral territooriumil. Mis sellest, et see teile elamiseks mehe vanemate poolt lubati. Mehe ema tunneb end "peremehena".
Mida annab siiski selles olukorras teha?
Probleem kuulub Teile ja seega peate Teie ise sellega tegelema. Üks võimalusi: kui ämm tuleb külla ja hakkab samamoodi käituma nagu kirjeldasite, anda kolmeosalisi mina-teateid. Te kirjeldate ämma käitumist, oma tunnet, mida selline käitumine teis tekitab ja kuidas selline käitumine teie elu mõjutab. Kindlasti ei ole see lihtne, sest ämmal võivad vallanduda omad emotsioonid. Siis on vajalik teda peegeldavalt kuulata. Ei tea ju, miks ta nii käitub. Võimalik, et ka temal on probleemid ja see käitumine on vaid jäämäe ülemine osa.
Sellisel viisil olukorra lahendamine ei kahjusta suhteid, sest Te ei pea ämma solvama ega süüdistama. Oluline, et suhted ei kahjustuks.
Veel, oluline on jälgida enda kehakeelt, kui ämm tuleb. Teil on tekkinud kindlasti juba oma hoiak ja Teie mitteverbaalne käitumine annab ämmale hävitavaid signaale. Püüdke häälestuda rahumeelsele ja lahkele jutuajamisele. Kindlasti on temas ka häid omadusi.
Soovin Teile edu!
Ka minul on sama mure . Ega lihte ei ole võõral territooriumil iseendaks jääda ja samas mitte kedagi solvata. Meie suhted abikaasaga siad tänu sellele päris kõvasti kannatada. On kohe väga suuri riidusid olnud, kus ma juba sju pakkin, sest ma ei suuda nii elada. Nüüd õnneks ämmaga enam ühes majas ei ela, aga kuna elame ühes külas, siis probleem otseselt lahendunud ka pole. Mulle ei sobi, kui keegi minu privaatmulli tungib. Ma tunnen, et mind ahistatakse nii. Samas ämm on jube hellik ja hakkab iga asjapeale kohe nutma ja siis vaadatakse mind kui suurimat vaenlast, et kuidas ma võin nii südametu olla. Samas mina tunnen end samuti haavatuna, et minu soovidega ei arvestata. Ma olen püüdnud ämmale igati vastu tulla, aga tema enda poole mingit vastutulelikust küll üles ei näita. Seetõttu on muutunud mu suhtumine vaenulikuks ja see kahjukls kandub edasi ka mu enda pereellu. Kurvaks teeb olukord, aga lahendust ka ei oska leida. Ainuke oleks, kuhugi mujale kolida. võimalikult kaugele ämmas, aga tean et see oleks vaid probleemi eest põgenemine, mitte lahendus... Kurvaks teeb olukord.
Kas sa oled proovinud ämma tekkinud olukorrast rääkida. Võid ju öelda talle, et oled mures ja tahaksid leida olukorrale lahendust. Kui ta siis mõne pisara poetab, siis ole talle toeks ja kuula teda, kuid ära mine lohutamisele üle. Siis jääb jutt jälle katki. Tean omast kogemusest, et KUI raske on vahel jääda kannatlikuks ja ennast kehtestada. Samas olen mitu korda ootamatult avastanud, et n-ö ebameeldivad jutuajamised, mida olen lõputult edasi lükanud, on lõppenud väga hästi. Kõige raskem on iseenda hirmust üle saada... vähemalt minu puhul
. Ega lihte ei ole võõral territooriumil iseendaks jääda ja samas mitte kedagi solvata. Meie suhted abikaasaga siad tänu sellele päris kõvasti kannatada. On kohe väga suuri riidusid olnud, kus ma juba sju pakkin, sest ma ei suuda nii elada. Nüüd õnneks ämmaga enam ühes majas ei ela, aga kuna elame ühes külas, siis probleem otseselt lahendunud ka pole. Mulle ei sobi, kui keegi minu privaatmulli tungib. Ma tunnen, et mind ahistatakse nii. Samas ämm on jube hellik ja hakkab iga asjapeale kohe nutma ja siis vaadatakse mind kui suurimat vaenlast, et kuidas ma võin nii südametu olla. Samas mina tunnen end samuti haavatuna, et minu soovidega ei arvestata. Ma olen püüdnud ämmale igati vastu tulla, aga tema enda poole mingit vastutulelikust küll üles ei näita. Seetõttu on muutunud mu suhtumine vaenulikuks ja see kahjukls kandub edasi ka mu enda pereellu. Kurvaks teeb olukord, aga lahendust ka ei oska leida. Ainuke oleks, kuhugi mujale kolida. võimalikult kaugele ämmas, aga tean et see oleks vaid probleemi eest põgenemine, mitte lahendus... 
Kurvaks teeb olukord.
