Tere! Meil selline mure, et 14 aastane poeg ei taha kodus olla. Mure hakkas tekkima vaikselt, kuid järjepidevalt. Eelmine veerand hakkas ta koolist puuduma. Rääkisime temaga sellest. Kuid tulemusi ei olnud. Vestlemise ajal oli ta kõigega nõus, arutas ise, et kindlasti tuleks hakata jälle koolis käima. Kuid kui asi jõudis tegudeni, viisid jalad teda koolist mööda, sõprade juurde. Klassijuhataja üritas leida temaga ühist keelt, kuid samuti asjata. Käisime psühhaatri juures konsultatsioonis, kes ütles, et tähelepanu hälve.
Tuli koolivaheaeg ja ta praktiliselt jooksis kodunt minema- sõpradega olema, kaubanduskeskusesse aega veetma. Oleme käinud mitmel korral seal, teda koju toomas. Täna helistas tema tüdruksõber, et poiss ei tahagi enam koju tulla. Ärgu me teda enam taga otsigu. On elus ja terve, kuid koju ei tule. Ainult kooliasjad võttis kaasa. Olen abitu, ei oska mingit seisukohta enam võtta. Mis saab edasi. Kui keegi on olnud sarnases situatsioonis, jagage palun oma kogemusi!
Kardan, et vanuseline eripära. Läheb vast mööda. Maadlen ise sarnaste probleemidega ja võtsin appi raamatu "MEHEKS, ISAKS JA HÄRRASMEHEKS" Toivo Niinberg. Ex ole endalgi alles lygemine pooleli aga tundub väga asjalik ja mina olen juba saanud sealt nii mõnegi vastuse oma küsimustele. Pole ju ise kunagi poiss olnud ja kohati on raske kõiki verinoorte meeste asju mõista. Soovitan sullegi!
Sellele vanusegrupile on väga iseloomulik, et eakaaslased (nende arvamused, soovid, huvid)seatakse esikohale. Antud juhul on noormees võtnud endale täiskasvanufunktsioonid enne kui täiskasvanuiga käes (paarisuhe, sõltumatus). Kui me vaatame seda nüüd eakaaslaste grupi arvamuse seisukohalt siis - teistega võrreldes täiskasvanulikum elukorraldus (mis võiks olla nt paarisuhe, tööl käimine jms) - siis need kõik on omamoodi trumbid ja tagavad eakaaslaste seas teatava positsiooni.
Veenmine, et nooruk tuleks tingimata koju näib olevat antud kirjelduse põhjal tulutu. Mida kindlasti on selles olukorras võimalik teha, on anda lapsele mõista et kodu on alati olemas ja ta on sinna oodatud. Sellises vanuses elatakse armuasju väga valulikult üle, seega kui peaks juhtuma et tütarlapsega suhe ei laabu, siis oleks koht kuhu tulla. Üks võimalus oleks teha praeguses asjade seisus kokkuleppe, millekohaselt määratleb poiss oma elukoha siis mujal; kuid kindlasti jätkab õpinguid, mis on tema tuleviku seisukohalt väga oluline. Teisisõnu anda edasi sõnum: kui soovid olla iseseisev, siis me toetame sinu valikut; kuid sinu valikuga kaasneb ka vastutus. Kindlasti peaks veenduma, kas kindel elupaik, kus on tagatud kõik eluks tarvilik (toit, pesemisvõimalused jms) ikka eksisteerib.
Vanemate poolne hinnanguvaba ja toetav suhtumine (mis laste osade valikute korral võib osutuda vägagi keeruliseks) on murdeealise eneseotsija/tõestaja jaoks oluline ressurss. Ressurss, mida läheb vaja sellel hetkel, kui tuleb kogemuse põhjal arusaamine, et on tehtud ennatlike ja mõnikord ka rumalaid otsuseid.
Kindlasti pole tekkinud olukord ja ka sellele siinkohal pakutud käitumismuster ideaalne. Kuid seda kirjeldust lugedes tundub, et pole võimalik aheldada last kodu külge seda suuremaks võib osutuda surve ära minemiseks.
väikesed poisid hakkavad ootamatult suureks saama ja meile, emadele on see ootamatu, ehmatav ja valus. oleme abitud ja tunneme ennast süüdi- aga tegelikult pole maailm katki läinud, ja kui lapsega siiani normaalselt läbi saadud, möödub sellije "streik" minu kogemuste kohaselt üsna kiiresti iseasi siis , kui ennegi suhted katki, siis ei tea küll kuidas asjad minna võivad....
vaevalt se mingi vanuseline eripära on kui inimesele meeldib väljas käia.on olemas sellised asjad nagu inimese iseloom ja eelistused mis käituma sunnivad,vastasel juhul saaks terve eluag inimese käitumist põhjendada erinevate kriiside ja muude asjadega.
Tundub tõesti vanusest tulenevate probleemidega tegemist olevat. Meil sama lugu 14.aastase poisiga. Ja see hakkas pihta 3. õppeveerandist ning nüüd kevadel on asjad täitsa hulluks läinud. Kodus üldse ei püsi, kojutuleku kellaaegadest kinni ei pea. Keeldudest ei lase ennast häirida- sõbrad vajasid tema seltskonda. Tekkinud on sõbrad kellega on tutvunud tänaval ja keda ma ei tunne. Õppimine on selle tõttu kohutavalt kannatanud sest kui koolist koju jõutakse enamikul päevadest heal juhul 21.00 siis ei ole enam võimeline õppima. Trenn ja muusikakool enam ei huvita. Ei ütle ka et ei taha enam käia aga kohale ei jõua. Tundidest viilib ka juba ära- milleks raisata aega 2 viimase kehkatunni või venku peale kui saab aega palju huvitavamalt sisustada. 7.klassi viimasel veerandi tunnistusele tuleb vist ainult paar positiivset hinnet , ülejäänud kõik kahed. Õnneks aastahinnete hulka kahtesid veel ei satu. Käisime psühholoogi juures - sain teada, et see kõik eakohane ja tuleb kehtestada selged piirid ja kokkulepped. Aga kui ta neist üldse kinni ei pea? Endal ka juba juhe koos sellest igaõhtusest helistamisest ja lapse otsimisest ning talle meelde tuletamisest et õppida on ka vaja ning meeles pidada kõiki neid järeltöid mida vaja tal teha ja milliste õpetajatega kokku leppida. Rääkida,rääkida ja......MITTE MIDAGI EI MUUTU ! On juba tunne , et jätaks selle kus seda ja teist ning las need kooliasjad lähevad nagu lähevad. Tunnen et ei suuda enam seda olukorda hallata.
Teie kirja lugedes jääb mulle mulje, et olete kaotamas igasugust lootust, et asjad võiksid muutuda, olete poja pärast mures ning jääb ka mulje, et poja kooliga seotud asjade eest on kogu vastutus teie peale (tuletate asju meelde, muretsete hinnete pärast).
Nagu Angela on ka kirjutanud, hakkavad selles vanuses lapsed tasapisi iseseisvuma. Tahetakse rohkem ise otsustada, teha asju omal moel, sõbrad ja nende arvamus muutuvad järjest tähtsamaks ning vanemate seatud piirid järjest ahistavamaks ning keelud-käsud tekitavad üha enam trotsi. Ja kuigi see võib vanema jaoks olla väga keeruline, vajab laps ka sel perioodil vanemate poolset hinnanguvaba suhtumist ning tema mõtete-tunnete-vajaduste mõistmist.
Mille peale võiks mõelda ja mida võiks proovida sarnases olukorras nagu on teil? Kui pojaga mõlemad olete rahulikus meeleolus ja teil on aega, siis tasuks pojaga rääkida va(jälle, veelkord) ja vajadusel teha seda mitmel korral. Väljendada talle seda, et teil on tema pärast mure (nt et te ei tunne uusi sõpru ja on mure, et kas nendega koos olles on kõik turvaline; nt mure, et koolis ei omanda teadmisi ja ei saa seetõttu elus seda, mida soovib) ning soovite teda mõista. Seega oleks ühelt poolt eesmärgiks teada anda, miks olete mures ja teiselt poolt peaks olema eesmärgiks tema mõistmine. Näiteks tasub teil mõelda ja pojalt teada saada, et mis vajadust poeg rahuldab sellega kui on pikalt väljas, trennis ei käi, mis vajadusi rahuldavad uued sõbrad paremini kui vanad. Sellistel vestlustel on hea enda mure ja mõtete väljendamiseks kasutada mina-keelt ning tema paremaks mõistmiseks peegeldamist.
Tasub ka rääkida sellest, et tema käitumine jätab arusaama, et ta ilmselt soovib olla täiskasvanum. Kui see nii on, siis aidata tal areneda sinna etappi ja vestelda omavahel ka sellest, et jah, täiskasvanuil on rohkem vabadust oma minekute-tulekute üle otsustamisel, kuid nad võtavad ka rohkem vastutust. Ja siis üheskoos, kui vastastikku teineteist juba paremini mõistetakse, on ka võimalik koos välja mõelda uued perereeglid ja koos välja mõelda ka, mis saab siis kui neist kinni peeta. Sellistest koos välja töötatud piiridest ja kokkulepetest peavad sellises vanuses poisid paremini kinni kui lihtsalt keeldudest-käskudest.
Lisateadmisi ja tuge võite saada ka kirjandust lugedes (nt Th.Grodoni Tark lapsevanem) või ka koolitusel käies. Kui vaja, siis soovitan teil uuesti psühholoogi poole pöörduda, kes siis aitakski teineteist paremini mõista ja toimivaid kokkuleppeid sõlmida.
Mul tekkis sel kevadel sama mure oma tütrega, kes on 14 ja otsustas samuti täiskasvanuks hakata. Ei hakka üle kordama, tegevuslaad täpselt sama nagu eelnevas kirjas, enne Angela Jakobsoni vastust jaanuaris.
Tema vastus aga tekitas ikkagi küsimuse. Jah, lasen tal elada seal kus tahab, käia koolis ja öelda, et kodu on alati olemas. Nüüd aga on noored nii targaks saanud, et mind ähvardab ta pidevalt politsei ja lastekaitsega (tegevuseks veel pole läinud) - väites, et mina viskasin ta kodust välja, kuigi terve suve olen küsinud talt mida ja kus ta siis elada tahab - ja nõuab lasteraha 300 krooni, ähvardades, et kui ma ei anna, kuna ta ju ise tahtis mujale minna, siis läheb jälle lastekaitsesse. See ei ole ju normaalne.
Kusjuures tänapäeval usutakse teismelisi rohkem kui vanemaid, eriti lastekaitses. Kuidas saan mina tõestada, et ma ise teda välja ei ajanud.
Samas on ju minu kohustus hoolitseda selle eest, et laps kodus elaks ja korralikult koolis käiks.
Nii et ikkagi jääb õhku rippuma küsimus, kas minu vastu ei tekitada mingeid sanktsioone, kui ma lasen teismelisel mujal elada, olgugi et tema soovil ja tema valelikult väitel, et ta on kodust välja visatud.
Mul tekkis sel kevadel sama mure oma tütrega, kes on 14 ja otsustas samuti täiskasvanuks hakata. Ei hakka üle kordama, tegevuslaad täpselt sama nagu eelnevas kirjas, enne Angela Jakobsoni vastust jaanuaris.
Tema vastus aga tekitas ikkagi küsimuse. Jah, lasen tal elada seal kus tahab, käia koolis ja öelda, et kodu on alati olemas. Nüüd aga on noored nii targaks saanud, et mind ähvardab ta pidevalt politsei ja lastekaitsega (tegevuseks veel pole läinud) - väites, et mina viskasin ta kodust välja, kuigi terve suve olen küsinud talt mida ja kus ta siis elada tahab - ja nõuab lasteraha 300 krooni, ähvardades, et kui ma ei anna, kuna ta ju ise tahtis mujale minna, siis läheb jälle lastekaitsesse. See ei ole ju normaalne.
Kusjuures tänapäeval usutakse teismelisi rohkem kui vanemaid, eriti lastekaitses. Kuidas saan mina tõestada, et ma ise teda välja ei ajanud.
Samas on ju minu kohustus hoolitseda selle eest, et laps kodus elaks ja korralikult koolis käiks.
Nii et ikkagi jääb õhku rippuma küsimus, kas minu vastu ei tekitada mingeid sanktsioone, kui ma lasen teismelisel mujal elada, olgugi et tema soovil ja tema valelikult väitel, et ta on kodust välja visatud.
Mul tekkis sel kevadel sama mure oma tütrega, kes on 14 ja otsustas samuti täiskasvanuks hakata. Ei hakka üle kordama, tegevuslaad täpselt sama nagu eelnevas kirjas, enne Angela Jakobsoni vastust jaanuaris.
Tema vastus aga tekitas ikkagi küsimuse. Jah, lasen tal elada seal kus tahab, käia koolis ja öelda, et kodu on alati olemas. Nüüd aga on noored nii targaks saanud, et mind ähvardab ta pidevalt politsei ja lastekaitsega (tegevuseks veel pole läinud) - väites, et mina viskasin ta kodust välja, kuigi terve suve olen küsinud talt mida ja kus ta siis elada tahab - ja nõuab lasteraha 300 krooni, ähvardades, et kui ma ei anna, kuna ta ju ise tahtis mujale minna, siis läheb jälle lastekaitsesse. See ei ole ju normaalne.
Kusjuures tänapäeval usutakse teismelisi rohkem kui vanemaid, eriti lastekaitses. Kuidas saan mina tõestada, et ma ise teda välja ei ajanud.
Samas on ju minu kohustus hoolitseda selle eest, et laps kodus elaks ja korralikult koolis käiks.
Nii et ikkagi jääb õhku rippuma küsimus, kas minu vastu ei tekitada mingeid sanktsioone, kui ma lasen teismelisel mujal elada, olgugi et tema soovil ja tema valelikult väitel, et ta on kodust välja visatud.
ja kohati on raske kõiki verinoorte meeste asju mõista. Soovitan sullegi!
iseasi siis , kui ennegi suhted katki, siis ei tea küll kuidas asjad minna võivad....