Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Suhted erinevate põlvkondade vahel :: Suur laps ei lase väiksemat kasvatada?

aa
Külaline
Postitatud 02.01.2007 kell 16:54
tere

Oleme sattunud situatsiooni, mil noorema lapse kasvatus tekitab otseseid probleeme suhetele vanema lapsega...

Nimelt väiksem 2-aastane on vanuses, mil ta katsetab oma piire ja nõudmiste jõudu. Jonn ja kius on igapäevased kaaslased, et oma tahtmist või lihtsalt tähelepanu saada. Loeme (ühe lapse sellest east edukalt läbisaamise kogemusega) lapsevanematena seda paratamatuks arenguetapiks, mis tuleb järjekindluse ja positiivsusega lihtsalt ületada.

Samal ajal on aga tekkinud probleem 9-aastase vanema lapsega, kes takistab füüsiliselt ja verbaalselt väiksema lapse keelamisel, piiramisel või reeglitest kinnipidamise nõudmisel. Ja see takistamine ei ole mitte niivõrd protest või vastandumine vanemate suhtes (kuigi selels eas natuke ehk ka seda), kui pigem omamoodi väiksema venna kaitsmine halbade vanemate või vastavate võtete eest. Tulemus on see, et suur laps arvab tõsimeeli, et vanemad ei oska väikevenda kasvatada ja on halvad vanemad. Seega lõpeb üldjuhul väikese lapse juures enda kehtestamine ja provokatsioonidele mitteallumine üleüldise suurema riiu, trotsi, nutu (nb! mõlemad lapsed!), kurbuse ja pahameelega. Provokatsioon on sealjuures umbes sellisel tasemel, et kuidas peavad nt diivanil istudes ema jalad olema, kas üksteise kõrval või võib ka enda alla neid tõmmata Smile)...

Oleme üritanud suurele rääkida, et vahel peab last ka keelama ja kõike alati ei saa, aga see leiab väga vähe mõistmist.

kust nurgast seda seisu harutama hakata?
Vaike Kumari
Koolipsühholoog, Gordoni Perekooli koolitaja
Postitatud 04.01.2007 kell 17:02
Väga huvitav ja mõtlemapanev kiri. Vanem laps võtab noorema kasvatuses juhtiva koha. Alustan sellest, et teeme selgeks pere eduka toimimise põhimõtted. Pere on hierarhiline süsteem, milles on vanemate tasand ja laste tasand. Kui üks või mitu liiget pürivad (või surutakse) tasandile, kus pole nende koht, siis peresuhted muutuvad pingestatuteks. Tundub, et teie peres püüab vanem poeg vanemlikule tasandile tulla ja võtta üle ühe vanema rolli. Miks see nii on, seda on kirja põhjal raske öelda. Võib olla pole isa ( või hoopis ema) vanemana piisavalt kindel. Ma ei mõtle kindluse all autoritaarset ega võimukat suhtumist, vaid sisemist kindlust oma kasvatusmeetodite ja lastega suhtlemise osas. Püüdke jõuda selleni, et vanem poeg teid aktsepteerib vanemana ja näitab üles lugupidamist teie vastu. See eeldab seda, et ka teie suhtute temasse ja tema käitumisse lugupidavalt. Vaadake kanal 2 st saadet "Lastetaltsutaja". Sealt saab mõtlemisainet mitmete situatsioonida suhtes.
Mida siis teie olukorras võiks teha? Alustage sellest, et püüdke mõista oma vanemat poega, et mida ta tunneb ja mis on tema tunnete ja käitumise põhjuseks. Seejärel, kui on vaja, olge ennast kehtestav mõlema lapse suhtes.
Mulle tundub, et teie poeg tunneb ennast millegi pärast halvasti. Mis põhjusel, ei oska mina öelda ja võib olla ei tea seda ka tema ise. Olukorda saab selgust tuua, kui vestelda lapsega rahulikult ja kasutada aktiivset kuulamist. Aktiivne kuulamine on selline kuulamine, mille käigus peegeldame rääkijale tagasi tema mõtteid ja tundeid ja selle abil saame teisest inimesest paremini aru. Aktiivne kuulamine on üsna keeruline, kuid selle oskuse omandamine tuleb kasuks igas olukorras. Seda võib õppida raamatu abil ( TH. Gordon "Tark lapsevanem") ja veel parem on seda õppida Gordoni perekoolis, kus saab teha praktilisi harjutusi õpetaja käe all. Siin ainult väike näide sellest. Võtke piisavalt aega ja paluge poega vestlema just siis, kui teie suhe on hea. Alustada võiks kuidagi nii, andes mina teate:" .......(nimi), mul on üks probleem, millest tahaksin sinuga rääkida. Nimelt, siis, kui ma väiksemal lapsel ei lase teha, mida ta tahab, siis sa saad minu peale tigedaks ja tuled mulle kätega kallale. Ma saan aru, et sinu jaoks on väga häiriv kui ma väiksemal ei lase toimetada nagu ta ise tahab." Oletame, et poeg vastab midagi sellist:" Sa ei tea ju laste kasvatamisest midagi!" Nüüd on vaja jälle kuulata, st tagasi peegeldada:" Sulle tundub, et ma ei kasvata väikest õigesti ja see häirib sind tõsiselt." Jälle poja vastus ja kuulake jälle. On raske selliseid teie meelest alusetuid väiteid peegeldada ja ennast mitte õigustama hakata. Ometi on see ainus viis mõistmaks, mis teie poega õieti häirib. Igasugused muud küsitlemised, analüüsid, loogilised põhjendused jne, on selles situatsioonis suhtlemistõkked ja viivad konflikti süvenemisele. Soovitan teil tõsiselt tutvuda mainitud Gordoni raamatuga ja alles siis asuda pojaga olukorda arutama. Kindel on aga üks asi, teie olete vanem ja laps on laps ja teie ülesandeks on laste (mõlema) kasvatamine nii, et nad on õnnelikud ja eluga toime tulevad. Jõudu ja jaksu selleks!
Kas see vastus oli abistav?

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!